Klaaslapsed. Kristina Ohlsson

      Raamatu väljaandmist toetab Rootsi Kultuurinõukogu

Originaali tiitel: Kristina Ohlsson GLASBARNEN Lilla Piratförlaget AB, Stockholm Avaldatakse kokkuleppel Salomonsson Agentuuriga (Salomonsson Agency AB), Rootsi Copyright @Kristina Ohlsson, 2013 Kaanekujundus: Eric Thunfors Kaanefoto: Kenneth Hellman © Tõlge eesti keelde. Allar Sooneste, 2015 ISBN 978-9985-55-310-7 ISBN 978-9985-55-327-5 (epub) Kirjastus Tiritamm Tallinn, 2016 www.tiritamm.ee Trükitud trükikojas Koit

      1.

      MITTE KEEGI EI TEADNUD, kuhu lahkus perekond, kes majas varem elas. Mullu suvel pakkisid nad ühel ilusal päeval lihtsalt oma asjad kokku ja kadusid. Pärast seda oli maja seisnud tühjalt.

      „Nad helistasid mulle juunis,“ rääkis mees, kes Billiele ja tema emale maja näitas. „Nad rääkisid, et pereisa sai uue töö ja nad peavad kohe ära kolima. Ja küsisid, kas ma ei saaks neil aidata maja müüa.“

      Mees raputas pead ja tõusis nende ees mööda treppi välisukseni. Billie tundis ebalust kasvamas. Kas nad hakkavadki nüüd siin elama? Ema pööras end ümber ja naeratas tütrele. See oli uus naeratus – ta hakkas niiviisi naeratama pärast seda, kui isa aasta tagasi haigestus. Kurb naeratus, mis Billie mõtted tsirkuseklounidele viis.

      Mees keeras välisukse lukust lahti ja sisenes majja. Billie ja ema järgnesid talle.

      „Ma ei suutnud mõistagi keelduda, kui nad mu abi palusid,“ jätkas mees. „Ma ei ole küll mingi maakler, aga mis kunst see maja müümine ikka on. Kuid mul ei olnud aega maja müüki käsile võtta kohe, kui nad ära kolisid. Pärast tuli sügis peale ja siis talv, ma helistasin neile ja panin ette, et parem oleks ehk oodata järgmise suveni.“

      „Kas maja on palju vaatamas käidud?“ uuris ema.

      Mees kõhkles, enne kui vastas.

      „Tjah,“ kostis ta. „Mitte just palju, kuid omajagu. Ja mitmed on huvi tundnud.“

      Billie arvates mees valetas. Ta pani selliseid asju hästi tähele – inimeste häälest kostis selgesti, kui nad tõtt ei rääkinud. Kas või toogi kord, kui ta emalt küsis, kas isa sureb, ja ema vastas, et oh ei, muidugi mitte. Billie sai otsekohe aru, et ta valetab.

      Mees näitas neile, mida majas näidata oli. Ülemisel korrusel oli kaks üpris väikest kaldse laega magamistuba. Alumisel korrusel oli köök, elutuba, väike külalistetuba ja vannituba.

      „Köök on pisike,“ märkis Billie.

      „Meile piisab,“ vastas ema.

      Billie vaatas ringi. Maja oli vana. Teabelehelt, mille mees neile andis, võis lugeda, et see on ehitatud peaaegu sada aastat tagasi. Siniseks värvitud puitmaja. Värv oli pragunenud, seda pani tüdruk juba aias seistes tähele.

      „Nad värvisid maja kõigest mõni aasta tagasi üle,“ seletas mees. „See oli varem kollane.“

      Nad seisid ülakorrusel ühes magamistoas ja Billie tundis, et seal on raske hingata. Majas oli tunda imelikku sumbunud lõhna, just nagu ei oleks seal oma paarkümmend aastat elatud. Tüdrukut ei huvitanud, kas maja oli varem roheline, kollane või must, ta tahtis vaid sealt ära, tagasi oma koju.

      Koju. Majja Kristianstadis, kus ta oli elanud kogu oma kaksteist aastat kestnud elu ja kust ta ei tahtnud iialgi lahkuda. Ema oli pähe võtnud, et nüüd, kus nad on jäänud Billiega kahekesi, peavad nad elukohta vahetama. Kolima Åhusi, Kristianstadist vaevalt paarikümne kilomeetri kaugusele väiksesse asulasse, kus kunagi oli ema lapsepõlvekodu. Billie meelest oli neil hea ka nii, nagu nad praegu elasid. Ja egas maja vahetamine neile isa tagasi too.

      „Sinine on kena värv,“ arvas ema. „Kollane on ka kena, aga ma saan aru, et eelmistele omanikele meeldis sinine rohkem. Kui kaua nad siin elasid?“

      Nad väljusid magamistoast.

      „Ei mäleta täpselt. Kolm-neli aastat ehk? Nagu öeldud, neil läks kolimisega kiireks, sest ema sai uue töö,“ vastas mees põiklevalt

      „Kas see ei olnud mitte isa?“ küsis Billie.

      Mees vaatas talle kindlal pilgul otsa.

      „Ei, see oli ema.“

      Toas tekkis vaikus ja Billie kuulis katuselt mingit heli. See kõlas nii, nagu tõttaks keegi kiirel sammul üle katusekivide.

      „Linnud,“ teatas mees. „Sellega harjub ära.“

      Billie tundis võdinat. Maja oli ebameeldiv. Külm ja räämas.

      Ja kõik need mööbliesemed, mille eelmised omanikud sinna olid jätnud. Ema pani tähele, et tütar silmitseb neid, ja küsis mehelt, millal omanikud kavatsevad mööblile järele tulla.

      Mees köhatas.

      „Kui ma olen asjast õigesti aru saanud, müüakse maja koos mööbliga,“ lausus ta. „Või üldse mitte.“

      Ema üllatus.

      „Kas see tähendab, et kui ma mööblit ei osta, siis ei müüda mulle ka maja?“

      „Mööbli eest ei ole vaja maksta,“ seletas mees, „aga mitte keegi ei tule seda siit ära viima.“

      „Saan aru,“ kostis ema, kuid Billie nägi, et ta ei saanud sugugi aru.

      Kes siis niiviisi kolib, et oma asju kaasa ei võta?

      „Ma lähen ja ootan aias, te võite veel omapead ringi vaadata,“ sõnas mees ja läks trepist alla.

      Nad kuulsid, kuidas mees välisukse sulges, ja peagi nägid nad teda läbi akna.

      „Noh, mida arvad?“ küsis ema. „Ära mööblit vaata, me ei jäta seda siia. Ja pea silmas, et võime maja üle värvida ja remonti teha, nagu ise soovime.“

      Billiele tõusis klomp kurku. Sellest oli vaevalt aasta möödas, kui ta linnamajas oma tuba värvis. Isa tuli tütrele appi ja nad imestasid, miks ta nii kiiresti väsib ja miks selg talle nii hullusti haiget teeb.

      „Ma ei taha Åhusis elada,“ vastas ta. „Mul ei ole siin ühtki sõpra, kõik, keda tunnen, elavad linnas. Ja maja ei meeldi mulle.“

      „Mis majal viga?“ päris ema.

      Billie ei teadnud, millest alata. Kõik kohad olid tolmu täis ja aknad määrdunud. Linnud kõndisid katusel edasi-tagasi, seinad ja põrandad naksusid.

      „See on nii … vana,“ tegi Billie lõpuks suu lahti.

      „Kullakene, meie linnamaja on ju ka vana.“

      Billie silmad sügelesid, ta hõõrus kampsunivarrukaga nägu.

      Talle ei meeldinud maja, nii lihtne see oligi.

      „Ma lähen alla tagasi,“ teatas ema. „Tule ka, kui oled ära vaadanud.“

      Trepp nagises ema sammudest ning varsti kuulis Billie teda köögis kapiuksi avamas ja sulgemas.

      Billie astus teise magamistuppa, mis pidi saama tema omaks, kui nad sinna kolivad. Tuba oli asju täis, seal olid raamaturiiulid ja muud mööblit. Ühe seina ääres seisis rohelise päevatekiga kaetud voodi ja nurgas oli puidust kirjutuslaud, mille keegi oli värvinud roosaks. Kirjutuslaual lebas joonistusplokk ja kriidid, sealsamas kõrval virn joonistusi. Jäi mulje, et keegi oli seal istunud ja joonistanud, siis aga tõusis ta ja lahkus, asja eest, teist taga.

      Ega tulnud iialgi tagasi.

      2.

      NAD KOLISID SISSE nelja nädala pärast. Billie ei saanud õieti arugi, kuidas see juhtus.

      „Mina tahan siin elada,“ otsustas ema.

      Ja nii see läks.

      Sest ema oli üles kasvanud Åhusis ja väitis, et on alati sinna tagasi igatsenud. Sest ema tahtis alustada uut elu teises kohas Kristianstadi lähedal.

      Billie ei jaksanud temaga maid jagada. Ema nõustus vähemasti sellega, et ta käib linnakoolis edasi, et ta jääb oma klassikaaslaste juurde.

      „Me peame koristama,“ väitis ema, kui nad olid kastid oma kraamiga majja kandnud.

      Billie ei vaielnud vastu.