Mees, keda polnud seal. Michael Hjorth

irratsionaalne, aga siiski ei suutnud ta seda endalt täielikult maha raputada. Kui keskkriminaalpolitsei mõrvajuurdluse osakond koristaja kätte sai, põgenes Hinde vanglast ja röövis Vanja Lithneri.

      Mitte juhuslikult. Mitte sellepärast, et Vanja töötas koos Sebastianiga keskkriminaalpolitsei mõrvajuurdluse osakonnas. Ei, Hinde oli kuidagimoodi taibanud, et Vanja on Sebastiani tütar.

      Edward Hinde on surnud, aga mõnikord turgatas Sebastianile pähe mõte, et kui tema suutis tõe välja nuuskida, siis suudaksid seda ehk paljud teisedki. Seda ta ei tahtnud. Praegu oli tema ja Vanja vahel kõik hästi. Parem kui kunagi enne.

      Tolles mahajäetud majas, kus Hinde viibis, oli Sebastian päästnud Vanja elu. Loomulikult avaldas see mõju. Kui Vanja teda ka ainult tänutundest välja kannatas, oli Sebastianil sellest kama kaks. Vanja kannatas teda välja. Tegelikult rohkemgi. Viimase kahe kuu jooksul oli Vanja kaks korda tema seltsi otsinud. Kõigepealt käis ta teda haiglas vaatamas ning siis, kui Sebastian välja kirjutati ja koju lasti, aga enne kui ta kopsupõletikuga voodisse jäi, oli Vanja teinud ettepaneku, et nad võiksid kokku saada ja koos kohvi juua.

      Sebastian mäletas siiamaani, mis tunne tal Vanja küsimust kuuldes kerest läbi käis.

      Tema tütar helistas ja tahtis temaga kohtuda.

      Ta vaevu mäletas, millest nad rääkisid. Ta tahtis iga viimast kui üksikasja, iga nüanssi mäletada, aga hetk oli võimas. Olukord liiga suur. Nad olid poolteist tundi ühes kohvikus istunud. Ainult Vanja ja tema. Kuna Vanja tahtis. Ei ühtegi karmi sõna. Ei mingit võitlust. Pärast 2004. aasta teist jõulupüha ei olnud ta ennast nii elavana, millestki nii haaratuna tundnud. Ikka ja jälle naasis ta mõttes nende üheksakümne minuti juurde, mille nad koos veetsid.

      Neid võiks rohkem tulla. Peab rohkem tulema. Ta võiks taas tööle asuda. Ta tahtis taas tööd teha. Ta tabas ennast isegi sellelt, et igatseb. Kokkukuuluvust, muidugi, aga talle oli kõige tähtsam olla Vanja lähedal. Ta oli leppinud teadmisega, et ei saa kunagi olla Vanja isa. Iga katse Valdemar Lithnerilt seda rolli ära võtta lõpeks sellega, et Sebastian hävitaks kõik. Seni ei olnud tal õnnestunud kuigi palju üles ehitada. Haiglas vaatamas käimine ja üheksakümne minuti pikkune kohvitamine, aga asi seegi.

      Aktsept.

      Teatav tähelepanelikkus.

      Võib-olla isegi tärkav sõprus.

      Sebastian lükkas teki pealt ära ja tõusis üles. Ta leidis oma aluspüksid põrandalt ja riided toolilt, kuhu oli need üheksa tundi tagasi visanud. Ta heitis viimase pilgu peeglisse, äigas käega läbi juuste, avas magamistoa ukse ja lipsas elutuppa. Ta seisis natuke aega uksel. Köögist korteri kaugemas otsas kostis mingi hääl. Muusika. Lusikas kõlksatas vastu portselani. Ilmselt sõi Jocke ilma temata hommikust. Sebastian astus mõne sammu tualetini, sisenes ja pani ukse lukku. Ta igatses tõepoolest duši alla, kuid mõte sellest, et ennast veel ühes ruumis alasti võtta, kui Gunilla poeg teisel pool seina on, summutas selle igatsuse. Ta tõmbas vett, pesi käsi ja nägu ning väljus taas.

      Välisukse poole minnes taipas ta, et peab köögist mööduma. Aga just seda ta teha kavatses. Mööduda. Kui Gunilla poeg, kes köögis istub, pilgu tõstab ja vaatab, näeb ta kellegi selga. Sebastian möödus, astus esikusse. Ta leidis oma kingad, tõmbas need jalga ja hakkas seinal rippuvast nagist oma jopet otsima. Ta ei leidnud seda.

      „Sinu jope on siin,” ütles kellegi bassihääl köögist. Sebastian sulges silmad ja vandus endamisi. Nii oligi. Ta oli kingad jalast ära võtnud, aga jope selga jätnud. Ta tahtis jätta muljet, nagu oleks tal kiire ja tal pole ilmselt aega sinna jääda, kuigi mõlemad teadsid, et seda ta just teha tahabki. Kui Gunilla endale veinipudeli lahti tegi, oli tema köögis jope seljast ära võtnud.

      Sebastian ohkas sügavalt ja läks kööki. Laua ääres istus noormees, Sebastiani oletust mööda umbes kahekümneaastane, jogurtitaldrik ja e-luger nina all. Pilku lugerilt tõstmata osutas noormees peanoogutusega teisel pool lauda olevale toolile.

      „Seal.”

      Sebastian astus mõne sammu ja võttis toolileenilt oma ülerõiva.

      „Aitäh.”

      „Võta heaks. Kas tahad midagi?”

      „Ei.”

      „Kas said seda, mida otsisid?”

      Noormehe tähelepanu oli endiselt koondunud tema ees laual olevale e-raamatule. Sebastian vaatas teda. Ilmselt oleks mõlemale kõige lihtsam viimane kommentaar kõrvust mööda lasta ning Sebastianil lihtsalt ringi keerata ja lahkuda, aga miks asju lihtsaks teha?

      „Kas sul kohvi on?” küsis Sebastian, ise samal ajal jopet selga toppides. Kui Gunilla poeg teda sinna ei taha, siis kavatseb ta natukeseks ajaks jääda. Temal pole sellest midagi. Laua ääres istuv noormees tõstis hämmastunult pilgu.

      „Kapi peal,” ütles ta Sebastiani poole noogutades, millest too järeldas, et kohvimasin on tema selja taga. Ta keeras ringi. Esialgu ta isegi ei näinud ei kohvimasinat, keetjat ega termost või mida tahes ta ka näha poleks lootnud. Seejärel jäi talle silma mingi poolringikujuline asjandus, mis sarnanes kõige rohkem futuristliku mootorrattakiivriga, aga sellel oli võre ja mingi kraan. Nupud olid külje peal. Kaanel veel metalli. Riistapuu kõrval oli kolm väikest klaastassi ja Sebastian oletas, et see valmistab mingisugust jooki.

      „Kas sa tead, kuidas see töötab?” küsis Gunilla poeg, kui Sebastian ei teinud katsetki masinale ligemale astuda.

      „Ei.”

      Jocke lükkas tooli eemale, möödus Sebastianist ja läks köögikapi juurde.

      „Mida sa tahad?”

      „Midagi kanget. Eile läks pikale.”

      Jocke heitis talle tüdinud pilgu, võttis masina kõrvalt riiulilt mingi kapsli, mida Sebastian polnud isegi näinud, avas kohvimasina kaane, pistis kapsli sinna sisse, sulges taas kaane, pani ühe klaastassi võrele ja vajutas samal ajal ühte masina küljel olevat nuppu.

      „Ahah. Kes sa siis oled?” küsis ta ja vaatas Sebastianit ükskõikse pilguga.

      „Ma olen sinu uus issi.”

      „Lahe. Naljasoon. Ta oleks pidanud su endale jätma…”

      Noormees keeras ringi ja naasis laua äärde. Sebastianile turgatas pähe, et Joakim on pisut liiga paljudel hommikutel oma köögis pisut liiga palju võõraid mehi näinud. Vaikides võttis ta võrelt klaastassi. Kohv oli tõeliselt kange. Ja kuum. Ta kõrvetas keele ära, kuid jõi tassi jätkuvas vaikuses ikkagi tühjaks.

      Kaks minutit hiljem oli ta väljas hallis septembrihommikus.

      Õnnelikult sinna jõudnud, kulus tal mõni sekund, et orienteeruda ja leida lähim kodutee. Grev Magnigatanile oma korterisse.

      Ellinor Bergkvisti juurde.

      Oma üürilise, või kuidas teda nüüd nimetada, juurde. Kuidas naine selleks muutus ja kuidas ta tema koju sattus, oli Sebastianile endiselt mõistatus.

      Nad olid kohtunud samal ajal, kui Hinde oli hakanud Sebastiani voodipartnereid tapma. Sebastian oli Ellinori üles otsinud, et teda hoiatada. Asi läks nii kaugele, et Ellinor kolis tema juurde. Ta oleks pidanud naise kohe välja viskama. Ometi jäi too tema juurde.

      Sebastian oli hulk aega katsunud selgusele jõuda, kuidas ta Ellinorisse suhtub. Mõningaid asju teadis ta ilmselgelt.

      Kindla peale ei armasta ta Ellinori.

      Kas naine meeldib talle? Ei, isegi seda mitte. Aga mingil moel hindas ta seda, mida naine tema eluga oli teinud, kui kutsumata külalisena sisse kolis. Ta andis Sebastiani elule mingi normaalsuse. Kõigest hoolimata tabas ta ennast sellelt, et talle meeldis Ellinori seltskond. Nad tegid koos süüa. Lamasid voodis ja vaatasid telerit. Armatsesid. Sageli. Ellinor vilistas. Itsitas. Kui Sebastian koju tuli, ütles Ellinor, et tundis temast puudust. Sebastian suutis seda hädavaevu endale tunnistada – kuna ta tegelikult ei tahtnud, et see tõsi oleks –, et mitte Ellinorist, aga tolle sealviibimisest johtus, et esimest korda üle paljude aastate oli Sebastian hakanud mõtlema oma korterist nagu kodust.

      Kodu.

      Puudulikult