Intrigo. Håkan Nesser

see meeldiv uurija ikka veel politseis töötab ja kas oleks võimalik just tema poole pöörduda, kui petis oma lubaduse teoks teeb ja uuesti helistab.

      Kindlasti mitte, otsustas ta ja rüüpas teleuudistele saatjaks olnud veiniklaasist viimased tilgad ära. Politseid ei tohi mitte mingil juhul asjasse segada.

      Ent mees ei helistanud.

      Ei laupäeval, ei pühapäeval ega terve järgmise nädala jooksul. Ka ülejäänud kuu jooksul mitte. Judith ja Robert arutasid asja paar korda ja Judith pani peagi tähele, et mehel on teatavad kahtlused. Äraseletatult tähendas see seda, et küllap oli Judith seda kõike unes näinud. Et mingit telefonikõnet pole kunagi olnud; mees ei surunud seda teesi kuigi kõvasti peale ja Judith ei vaevunud ka vastu vaidlema. Aga talle meenus, et Maria Rosenberg oli sama asja välja pakkunud, ning sedamööda, kuidas päevad läksid ja midagi ei juhtunud, hakkas ta ka ise kahtlema.

      Telefonikõne keset ööd, mis lõppes poole minuti pärast.

      Inimeselt, kes oli kakskümmend kaks aastat kadunud olnud.

      Numbrinäitajast kustutatud number.

      Mis ütleb, et kõik ei rääkinud just sellest? Et ta kujutas endale ette. Et ta oli und näinud. Ükskõik kui reaalne see ka ei tunduks, pole seda kunagi toimunud.

      Judith kahetses, et oli terapeudile kõnest rääkinud.

      Ta kahetses, et oli Robertiga rääkinud.

      Aeg läks, puudelt olid lehed langenud ja Judith süvenes üha enam kuueteistkümnendasse sajandisse ja Rotterdami Erasmusesse.

      Teine kõne tuli novembri esimesel nädalal.

      Hallil vihmasel teisipäeva õhtupoolikul, Judith vaatas parajasti üle oma raamatu kõige raskemat peatükki – see rääkis Erasmuse ja Martin Lutheri keerulistest suhetest – ja mõtles algul mitte vastata. Tavaliselt oli tal töötamise ajaks telefon välja lülitatud, aga ta oli lõuna paiku oma kirjastajaga rääkinud ja unustanud nuppu vajutada.

      Pärast, kui ta oli toru ära pannud, mõtles ta, kas tal oli olnud mingi eelaimus ja kas sel juhul sundis see eelaimus teda toru tõstma. Kuid arvatavasti mitte, mõtles ta, tagantjärele on nii kerge märke ja ohusignaale kokku fantaseerida. Meil on vajadus tahavaatepeeglist selgelt näha, kui tulevik tundub palju ebaselgem; talle meenus, et Robert oli mitte väga ammu niisugusest nähtusest rääkinud. Mustritest ja sihukesest. Lihtsustamistest.

      „Hallo?”

      „Judith Bendler?”

      „Jah.”

      „Tom siin.”

      Judithi kehast käis läbi põgus võbelus – alt ülespoole, samasugune nagu seitse nädalat tagasi, jõudis ta oma hämmastuseks registreerida – ja sekundi pärast ahenes tema vaateväli tunneliks. Kitsaks kollakaks tunneliks, mille seinad näisid tukslevat ja liikuvat. Siiski kogus ta ennast otsekohe, tal oli isegi nii palju selget mõistust, et heita pilk väikesele ekraanile, mis näitas helistaja numbrit.

      Tundmatu.

      „Hallo?”

      „Jah, ma kuulen. Mis sa tahad?”

      Mees puhkes naerma. Lühidalt ja kähedalt.

      „Mis ma tahan? Loomulikult seda, et me kokku saaksime. Ma ju eelmine kord ütlesin.”

      „Kes sa oled?”

      „Tom. Ära ütle, et oled mu unustanud.”

      „Missugune Tom?”

      „Tom, sinu poeg. Sa oled mu ema, mida sa ka väita ei püüaks?”

      „Ma … ma ei väida midagi. Aga mul on raske uskuda, et sa tõtt räägid.”

      „Ja kuidas sa selleni jõuad?”

      Judith mõtles hetke. Mehe hääl oli nüüd irooniline, peaaegu nöökav. Otsekui teeks talle nalja Judithiga niimoodi rääkida. Judith neelatas ja võttis hoogu.

      „Minu poeg Tom kadus rohkem kui kakskümmend aastat tagasi. Nii mina kui ka minu mees, me oleme veendunud, et ta on surnud.”

      „Ma ei ole surnud.”

      „Jah, arvatavasti mitte. Aga sa ei ole ka see Tom, kelle sa väidad end olevat.”

      „Häbene!”

      „Kuidas palun?”

      „Ma ütlesin, häbene! Kas sa aru ei saa, et sul peaks häbi olema minuga niiviisi rääkida?”

      „Ei. Mitte siis, kui sa mõni petis oled.”

      „Ma pole mingi petis.”

      „Kuidas mina seda teada võin?”

      „Minuga kokku saades. Sellepärast ma helistangi. Ma lubasin eelmisel korral, on sul meelest läinud?”

      Judith mõtles hetke järele.

      „Ja miks sa tahad minuga kokku saada?”

      „Kas on imelik, et poeg tahab emaga kohtuda?”

      „Jah, kui ta on kakskümmend kaks aastat ära olnud.”

      „Sa tead küll, et sellel olid oma põhjused.”

      „Ei, ma ei tea, mis põhjustest sa räägid.”

      „Ma seletan kõik, kui me kokku saame.”

      „Mul ei ole vist mingit tahtmist sinuga kohtuda. Ja pole ka tahtmist seda juttu jätkata.”

      Nüüd valitses torus viis sekundit või kauem vaikus. Ei mingit hingamist, ei kaugeid laineid. „Armas Jumal, tee nii, et ta vait jääks,” mõtles Judith. „Tee nii, et ta toru ära paneks ja mitte kunagi enam endast elumärki ei annaks.”

      Mees köhatas. „Ma usun, et sa kahetsed, kui ei nõustu minuga kohtuma.”

      Ähvardus? Judith ei osanud otsustada, aga mees oli häält tasandanud ja rääkis aeglasemalt.

      „Kus sa oled?” küsis Judith.

      „Siin,” vastas mees kohe. „Siin Maardamis. Me võiksime homme kohtuda.”

      „Homme?”

      „Miks mitte?”

      „Robert on reisil. Ta ei jõua koju enne kui pühapäeval.”

      „Piisab sinust ja minust. Mis sa ütled?”

      „Miks?” mõtles Judith. „Miks ma pole seda kõnet juba tükk aega tagasi katkestanud?”

      Ja justkui oleks juba liiga hilja, lausus ta:

      „Kus siis? On sul mõni koht välja pakkuda?”

      „Intrigo. Ma pakun välja Intrigo, homme kell kolm. Õhtupoolikul on seal tavaliselt piisavalt vabu kohti.”

      Judith neelatas. „Okei. Aga mul on kell neli linnas koosolek, et sa teaksid.”

      „Ühest tunnist peaks piisama. Tore, kohtume siis homme.”

      Mul on kell neli koosolek. Miks ta oli selle välja mõelnud? Mingisuguse õhust võetud kindlustuse, aga kui ta oli kõik Erasmust ja Lutherit käsitlevad dokumendid kõrvale lükanud ja istus, lõug kätele toetatud, ning aknast vihma ja raagus puid vaatas, tundus talle siiski, et praeguses kontekstis oli see adekvaatne vale.

      Aga Robert? Kas ta peaks Robertile teatama? Mees sõitis hommikul Genfi ega tule tagasi enne pühapäeva. Täpselt nagu ta oli petisele öelnud, seekord ei olnud ta tõde väänanud.

      Ei, otsustas ta. Robert peab ootama. Ta arvab nagunii, et ma kujutan endale ette, ja kui mul ka õnnestuks teda vastupidises veenda, hakkab ta ainult muretsema ja külvab mu hulga mõttetute juhtnööridega üle. Parem räägin talle siis, kui ta koju tuleb, kuidas läks. Ma pean … ma pean seda mängu üksinda mängima.

      Vähemalt esialgu.

      Mängu?

      Ta ei olnud kindlasti kümmekond aastat Intrigosse oma jalga tõstnud, aga kohvik nägi välja niisugune, nagu ta mäletas. Vähemalt väljastpoolt,