Kuupaiste ja roosid. Jackie Braun

silmad tõmbusid pilukile. „Ta armastas mind. Seda ei suuda sa ikka veel kannatada, mis?”

      Jaye eiras küsimust, osalt sellepärast, et see oli tõsi. Miks pidi tema isa kõikidest maailma naistest abielluma just nimelt niisuguse tobeda käevanguehtega nagu Margaret?

      „Ka mina palkan advokaadi,” tõotas ta. „Eks me näe, kes mida lõpuks saab.”

      „Daamid, daamid,” palus hr Danielson. „Kas olete kindlad, et te seda tahate teha? Õigusemõistmine võib võtta kuid ja aastaid. See kurnab teid emotsionaalselt, rääkimata veel rahast. Miks mitte minna kompromissile? Lahendus näib selles asjas olevat loogiline. Kui teie ei taha viinapuuistandust,” pöördus ta Margareti poole, „ja teie ei taha maja ega mööblit,” liikus ta pilk Jaye’le, „siis ehk võite teha korralduse omandi vahetamiseks?”

      „See kõlab mõistlikult,” möönis Jaye.

      Aga Margaret raputas pead, tema ilme oli pigem kaval kui mõttelage. „Ma ei tea,” sõnas ta aeglaselt. „Kogu see maalahmakas tooks kinnisvaraturul kena raha sisse, eriti kui selle peal ei kasva neid neetud viinamarjapõõsaid.”

      Jaye tundis hetkeks tõelist õudu. Ta ei kahelnud, et võõrasema müüks istanduse sellele, kes pakub kõige kõrgemat hinda. „Ma annan sulle kõik, mis isa mulle jättis, lisaks veel õiglase raha.”

      „Tõsi või?” Margareti naeratus lõi särama.

      „Jah. See oli isa unistus, Margaret. Viinapuuistandus kujutab endast tema aastatepikkust rasket tööd.” Ja minu tööd, mõtles Jaye. Ja minu oma. „Luba mulle, et sa ei müü Medallioni kinnisvaraarendajale.”

      Margaret uuris Jaye’d tükk aega, enne kui lõpuks noogutas. Ometi ei usaldanud Jaye päriselt läiget tema silmis. „Olgu, Jaye. Sul on õigus. See oli Franki unistus. Seepärast ma luban, et ma ei müü seda kinnisvaraarendajale.”

      Ja ei müünudki. Viis kuud hiljem, kui Jaye oli vastu võtnud pakkumise oma rannaäärsele majale ja kraapis usinasti kokku ülejäänud raha, et maksta viinapuuistanduse eest, müüs Margaret Medallioni Veinimaja ühele California veinitootjale.

      Esimene peatükk

      Jaye seisis ülemise korruse rõdul, majas, mille isa oli temale jätnud, ja vaatas, kuidas hõbedane kabriolett kimas mööda sillutatud teed, mis viis Medallioni veinimaja, degusteerimisruumi ja kontorite juurde. Ta nägi vilksamisi liivakarva juukseid, punetavaid põski ja ennast täis naeratust. Autokatus oli tagasi keeratud, hoolimata sellest, et välistemperatuur oli kõigest kümme kraadi.

      Olnuks kellaaeg hilisem, oleks ta arvanud, et tobukesest sõitja oli ennast muretult tankinud ühes paljudest piirkonna veinikeldritest. Aga et oli alles natuke üle kella kaheksa hommikul, kahtles ta, et asi selles on. Pealegi arvas ta, et teab täpselt, kes tolles uhkes võõra numbriga autos sõidab.

      Zackary Holland.

      Isegi mõte sellele nimele pani ta kulmu kortsutama. Mees oli võtnud välja osakud oma perekonna sajandivanusest Napa Valley viinapuuistandusest ja ostnud Maregaretilt Medallioni, enne kui Jaye üldse teadis, et tehing käimas on.

      Jaye polnud Zackiga veel kohtunud, kuigi paistis, et täna saab talle see au osaks. Ta ei oodanud seda kohtumist, kuigi tahtis, et see oleks juba möödas ja ta teaks, kuidas asjalood on. Kuidas temaga on. Tema tahtis Medallioni tagasi ja küll ta viimaks saab ka. Meest, kes loobub oma sünniõigusest, saab kindlasti mõjutada lahkuma sellest istandusest. Seni aga tahtis Jaye hoida alles oma töö veinikauplejana.

      Tavaliselt ei olnud Jaye kärme otsusi langetama, aga ta kahtles, et Zack talle väga meeldida võiks, ja mitte ainult sellepärast, et mehe käes on see, mis peaks kuuluma temale. Kuna ta oli veiniringkondades liikunud, arvas ta, et tunneb temasuguseid. Ta oli kohanud päris mitut ennast täis, kuulsa sugupuuga viinapuuistanduse pärijat, kes pidasid standarditele mittevastavaks igat Ameerika veini, mida toodeti Läänerannikust ida pool, välja arvatud vahest paar New Englandi aastakäiku.

      Lapsena oli Jaye elanud mugavat elu tänu oma isa hea vaistuga tehtud investeeringutele, aga pärast kolledžit oli ta ise endale elatist teeninud, pannes istandusse igal nädalal viiskümmend tundi või rohkem, et oma palka välja teenida. Maailma Zack Hollandid ei teeninud ise endale elatist. Mõned nendest ei vaevunudki veinivalmistamisest teada saama rohkem kui seda, kuidas kallites kõrge jalaga klaasides oma perekonna lõpp-produktile hinnangut anda.

      Ta silmitses terrassidel kasvavaid viinamarjapõõsaid, mis laiusid mäekülgedel omapärase lapiteki mustrina. Cabernet, chardonney ja pinot olid nende liikide hulgas, mida ta oli aidanud isal pookida ja istutada. Taamal hakkasid vahtrad ja tammed juba värvi muutma, puistates silmapiirile punast ja kulda, mis kuulutasid sügist niisama kindlalt nagu karge õhk, mis tema hingeõhu valgeks auruks muutis.

      Oli peaaegu saagikoristuse aeg ja see aasta tõotas parimat saaki, mis Medallionis kunagi olnud. Jaye ja tema isa olid viimased üheksa aastat rüganud ja higistanud, alguses, et istandust rajada, ja siis, et teenida oma veinidele tunnustust. Viimaks olid nad edu saavutanud. Jaye’le tõusis klomp kurku ja ta neelatas. Kogu see raske töö, ja isa ei elanud nii kaua, et näha oma töö vilju.

      Ta pühkis ära pisarad, mis mööda põski nirisesid, olles pahane oma nutmise pärast. Jälle. Ta polnud vesistaja, kuigi viimastel kuudel oli ta palju nutnud. Lõppude lõpuks, mis mõte oli nutta? Mida oli saatuse vastu mässamine kunagi tema jaoks muutnud? Ema ei tulnud tagasi. Isa ei saanud tulla. Viinapuuistandus? Aeg näitab.

      Ta läks tuppa, palmitses oma rasked juuksed tavaliseks asjalikuks patsiks ja riietus tööleminekuks. Kui – või seni kui – uus omanik ei käsi tal lauda vabastada ja lahkuda, on tal töö teha.

      Zack parkis auto ja astus välja. Ta seisis, jalad õlgade laiuselt, ja naeratas nii laialt, kui tema külmast tuim nägu lubas. Tema eelmine külaskäik istandusse ei olnud teda ette valmistanud niisuguseks iluks. Hilissuvel oli siin küll kõikide nende sinise ja rohelise varjunditega kena olnud, aga julged sügisvärvid olid lihtsalt pimestavad.

      Ta jõudis Michigani eelmisel õhtul hilja ja võttis sviidi lähedal asuvas Traverse Citys. Kuni ta leiab püsiva kodu, elab ta seal. Kui ta täna hommikul ärkas, oli tal tunne nagu lapsel jõululaupäeval, ta oli liiga elevil, et kugistada alla paar ampsu röstsaia, enne kui hüppas autosse ja sõitis kiirteele, mis kulges piki rohekassinise veega Traverse’i lahe rannajoont. Poolel teel istandusse tegi ta peatuse ja keeras Mercedese katuse alla, et takistamatult ümbrust vaadata.

      Ta hõõrus kangeid sõrmi ja pistis käed teksade taskutesse. Nüüd maksis ta oma impulsiivsuse eest, aga tal oli ükspuha. Ta tundis end elavamana, kui oli aastaid tundnud. Tema sees võbeles ootuselevus, kui ta Medallioni degusteerimisruumi astus. See veinimaja oli tema ja ainult tema oma. Tema määrab selle kursi, otsustab selle tuleviku üle ja kasutab kõiki võimalusi. Ta ei pea kelleltki ootama heakskiitu oma ideedele, mis seni olid lõpuks ikkagi tagasi lükatud. Ei. Ohjad olid tema käes.

      Pool tundi hiljem, kui degusteerimisruumi peauksest astus sisse üks naine, muutis ta oma arvamust. Zack oletas, et naine on umbes kolmkümmend ja kui tema jäikade õlgade ja sünge suujoone järgi otsustada, siis pidi ta olema ülimalt ärritunud.

      Naine oli pikk, kõigest mõni sentimeeter lühem kui Zack oma meeter kaheksakümnega, ja sihvakas. Seda, mida Zack võis näha naise figuurist kohmaka villase sviitri ja lohmakate teksade varjust, võis parimal juhul nimetada sõnaga vilajas. Ent kahtlemata nõudis ta tähelepanu. Töötajad katkestasid oma tegemised ja vaatasid närviliselt ringi. Saabus ebaloomulik vaikus ja kuigi keegi ei liigutanud, oli Zackile selge, et pooled on valitud.

      Naise omi oli rohkem.

      „Te olete kindlasti Juliet Monroe.” Tutvustamine polnud vajalik, kuid Zack tegi seda siiski. Ta uskus, et ebamugavaid olukordi tuleb kindlasti lahendada. Ja seepärast sirutas ta käe, kui sammus naise poole. „Ma olen teist palju kuulnud. Mina olen Zack Holland.”

      Lähedal olles märkas mees, et naise silmad on rohelised ja juuksed, mis olid kraabitud kuklasse ilmetusse patsi, olid värskelt jahvatatud kaneeli värvi. Zacki sees käis mingi nõks, kuigi ta ei saanud aru, miks. Naine