Kirglik kättemaks. Charlene Sands

arvata, on ta avalikkuse eest varjul. Mida sa tema kohta leida loodad?”

      „Ta on saarel. Me kohtusime ja ta ei tea, kes ma olen.”

      „Mis siis?”

      „Mis siis? Ta on Nolan Royali ainus laps. Ta on töötanud viimased aastad isa juures.”

      „Ta on tõeline kaunitar, Ev. Olen tema fotot kusagil näinud. Mida sa kavatsed?”

      „Ta teab ilmselt vanamehe äriasjadest üht-teist. Kui see hotellikett on tõesti hädas, siis pean ma seda teada saama. Võtan oma südameasjaks selle siin välja uurida.”

      „Vaatan, mida leida suudan. Miks mina olen siin kõrvuni paberites ja sina võtad saarekuurordis kauni naise seltsis päikest?”

      Evan pööras renditud Porsche lagunenud hotelli viivale sissesõiduteele ja parkis auto. Ta hindas pilguga olukorda. Hea asukoht. Suurepärane vaade. Vajab tõsist remonti. Ta peab tegema korraliku kalkulatsiooni, enne kui otsustab, kas lisada see hotell Tylerite raske tööga rajatud Tempesti hotelliketti.

      „Keegi peab seda tegema, Brock,” tähendas ta lõbustatuna kujutluspildist, kuidas tema noorem vend töössevajunult kirjutuslaua taga istub. Brock ei suutnud kuigi kaua paigal istuda. „Minu jaoks on töö ja lõbu üks ja sama.”

      „Tead, Royali hotellide kohta on mitu kuud kuulujutud ringi liikunud.”

      „Täpselt. Ma kavatsen välja uurida, kas neil on ka tõepõhi all. Helista, kui rohkem tead.”

      Evan pani telefoni kinni ja astus kabrioletist välja, jättes auto kangialuse ette. Parkijat polnud. Ta jättis selle meelde ja astus hotelli, et omanikuga ringkäik teha.

      Kolmveerand kaheksaks õhtul oli Evan oma Wind Breeze’i majakeses duši all käinud, ülikonna selga pannud ja Elena Royali kohta vajalikud üksikasjad teada saanud. Ta pidi tunnistama, et selle naisega polnud saatus just lahke olnud. Teda oli võrgutanud petis, kes äärepealt oleks maandunud Royalite suguvõsas. Nolan oli salaja, tütre soovide vastaselt ning noorte suhtega riskides lasknud kuti minevikku uurida, jäädes sellega peaaegu hiljaks.

      See näitas vaid, et hotellimagnaat oli muutunud vanemaks jäädes leebemaks.

      Evan sättis halli siidlipsu otseks, kammis juukseid ja võttis kummutisahtlist kinnisest karbist mitu kondoomi, torgates need taskusse. Ta polnud mitu kuud kohanud Elena Royalist huvitavamat naist ja ta ei kavatsenud teda käest lasta. Naise silmadest paistis arukus. Ta oli taibukas ja huumorimeelega. Evan kavatses hoolitseda selle eest, et daamil poleks hetkekski igav.

      Täpselt kell kaheksa koputas Evan tema majakese uksele ja oleks äärepealt põlvili vajunud, kui naine ukse avas.

      Laney oli väljakutsuv.

      „Oh sa poiss.” Mehe vaikne heakskiitev vile pani Elena häbelikult naeratama.

      „Tänan,” ütles ta graatsiliselt kummardades, nii et pikad blondid lokid vajusid üle õlgade. Elegantne must pitskangas moodustas sügava dekoltee ning Evan piidles naise aukartustäratavat partiid ja seda, kuidas kleit piha ja täiuslike puusade ümber liibus, ulatudes põlvedeni. Naine tundus pikem ja nende silmad olid peaaegu ühekõrgusel tänu sätendavatele võltsteemantidega kaunistatud rihmikutele, mis andsid naisele umbes kuus sentimeetrit pikkust juurde.

      „Tule korraks sisse. Ma pean käekoti võtma.” Kui naine selja pööras, nägi Evan, et pitskanga pehmed kihid algasid napilt sündsuse piirilt, paljastades terve selja ja liibudes naise vormika istmiku ümber nii, et mees kibeles rohkem nägema.

      Ta astus elutuppa, silmi naiselt pööramata. „Ilus.”

      „Peaaegu nagu kodus,” ütles Elena, võttis diivanilt väikese musta käekoti ja pööras ringi. „Ma olen siin ligi kuu aega olnud.”

      „Selles kleidis pead sa teadma, et ma ei rääkinud toast.”

      „Ah soo.” Naine sattus korraks segadusse. „Tänan veel kord.”

      Evanile oleks meeldinud teda terve õhtu sellisena näha, põsed roosakad ja ootusärevus silmis. Ta astus aeglaselt naise juurde. „Teeme selle asja ära.”

      „Mis asja?”

      Naine tundus olevat siiralt üllatunud, aga Evan ei suutnud end peatada. „Selle,” ütles ta, pani käed naise ümber, kallutas pead ja suudles teda ahnelt. Naise huultel oli puuviljamaitse nagu saare troopilisel nektaril ja tema keha tundus Evani vastas paganama mõnus. Naise kerge üllatunud oie õhutas mehe kirge veelgi. Ta suudles Elenat uuesti, tugevamini ja nõudlikumalt. Ja naine vastas, pannes käed talle kaela ümber ja surudes huuled tema omade vastu.

      Evan surus keele talle huulte vahele ning silitas nende sisemust ja naine vastas ettevaatlikult. Evani mehelikkus ärkas ellu ja ta ei saanud aru, kas naine oli osav õrritaja või ujedam kui välja näitas. Aga kahtlemata tundus ta Evani käte vahel täiuslik. Evan tõmbus veidi tagasi ja vaatas tapvalt sinistesse silmadesse. „Kui ma poleks sulle õhtusööki lubanud, ei lahkuks me sellest toast, Laney.”

      Naine raputas oma heledaid lokke ja vastas hingeldades sosinal: „Siis on hästi, et sa lubasid õhtusööki. Mulle meeldib sõnapidaja mees.”

      „Ma lubasin ka, et sul ei hakka igav.”

      Laney hingas aeglaselt välja ja võttis käed mehe kaelast ära. „Seni on see sul õnnestunud. Sa üllatavad mind jätkuvalt, Ty.”

      Ty? Evan unustas korraks tegeliku põhjuse, miks ta rikast murtud südamega pärijannat taga ajas. Ta kavatses enda isikut paljastamata hankida võimalikult palju infot Royali hotellide ja võimalike viimase aja probleemide kohta.

      Ta suudles naist veel kord, haaras tal siis käest kinni ja viis majast välja, enne kui nad voodis lõpetavad.

      Laney üllatas teda ja see oli juba keerulisem teema. Evanile ei meeldinud üllatused. Ta pidi alati olema olukorra peremees. Tema võimas reaktsioon Laney Royalile polnud pelgalt seksuaalne ja see häiris teda. Aga ta ei kavatsenud lasta sel end segada ja hankida ikkagi naise käest vajalikku infot.