Aadama küljeluu. Antonio Manzini

Rocco tõmbas villase mantli selga ja asutas end tööle minema. Nagu alati, oli ka sel hommikul ta mobiiltelefon välja lülitatud, sest tema igahommikune rutiin ei lõppenud veel riietumise ja kodust lahkumisega. Et päev saaks alata, oli tal veel teha kaks olulist asja. Käia keskväljaku ääres baaris hommikueinel ja istuda siis oma kirjutuslaua taha ning keerata endale igahommikune kanepipläru.

      Kõige kriitilisem hetk hommikuste toimetuste seas oli sisenemine politseijaoskonda. Ikka veel öiste painajate küüsis, meel must nagu Aosta taevas, libistas Rocco end ukse vahelt sisse vaikselt ja kiirelt nagu uss rohus. Ta ei tohtinud mitte mingil juhul politseinik D’Intinoga kohtuda. Vähemalt mitte kell pool üheksa hommikul. D’Intino oli Chieti provintsist pärit reapolitseinik, keda aseprefekt vihkas arvatavasti enamgi kui kohalikku kliimat. See mees oli oma kohmakuses võimeline põhjustama raskeid õnnetusi, milles said kannatada alati tema töökaaslased, aga mitte kunagi ta ise. Nädal tagasi oli politseinik Casella tema pärast koguni haiglasse sattunud, sest ta oli talle jaoskonna parklas täiesti mõttetu manöövri käigus autoga otsa tagurdanud. Ta oli kartoteegi raudsahtliga Rocco varbaküüne purustanud. Ja oma koristamismaania tõttu valanud Uliveto joogivee pudelisse puhastusvahendit ja Deruta sellega peaaegu ära mürgitanud. Rocco oli endale vandunud, et üritab igati prefektile survet avaldada, et D’Intino saadetaks mõnda kaugesse Abruzzo komissariaati, kus temasuguseid mehi palju rohkem vaja võis minna. Tol hommikul ei kohanud Rocco oma teel õnneks kedagi. Ainsana tervitas teda Scipioni, kes istus vastuvõtulauas. Ta piirdus virila naeratusega ja langetas kohe pilgu paberitele, mida ta parajasti läbi vaatas. Rocco jõudis oma kabinetti, istus kirjutuslaua taha ning pani jämeda ja turgutava kanepipläru ette. Kui ta koni tuhatoosis ära kustutas, oli kell just üheksa saanud. Käes oli aeg mobiiltelefon sisse lülitada ja päeva alustada. Kohe teatas piibitus, et talle oli saabunud sõnum.

      „Millal sa otsustad kasvõi üheks ööks minu juurde jääda?“

      See oli Nora. Naine, kellega Rocco vahetas kehamahlasid alates päevast, mil ta Roomast Aostasse oli saadetud. Nende suhe oli habras, pigem nagu vastastikune abi, kuigi naine tegi kõik selleks, et see jõuaks kriitilisse punkti, püsivuse nõudeni. Kuid seda Rocco ei suutnud ega ka tahtnud. Tal oli niimoodi ka hea. Ta ei vajanud kaaslast. Selleks oli ja pidi igaveseks jääma tema seaduslik naine Marina. Kellelegi teisele polnud tema elus ruumi. Nora oli ilus ja leevendas tema üksindustunnet. Aga ta ei saanud lahendada tema hingehädasid. Inimene läheb hingearsti juurde lootuses terveneda. Rocco ei kavatsenud oma jalga eluilmaski üle psühhiaatri läve tõsta. Mitte keegi ei lähe naisega altari ette nagu tervistavale jalutuskäigule. Seda tehakse ikka soovist kogu ülejäänud elu teise inimesega koos veeta. Rocco oli selle sammu aastaid tagasi juba astunud ja tõepoolest parimate kavatsustega. Ta oli kavatsenud kogu ülejäänud elu Marinaga koos olla ja kogu lugu. Aga vahel juhtub nii, et elul on oma keerdkäigud ja asjad purunevad, lagunevad koost ja neid ei saa enam kokku lappida. Aga see oli teisejärguline probleem. Rocco kuulus Marinale ja Marina Roccole. Ülejäänu oli vaid tähtsusetu lisand, pöetavad oksad, sügislehed.

      Just siis, kui Rocco Nora kaunile näole, naise pehmetele kumerustele ja tema pahkluudele mõtles, löödi talle nagu nuiaga pähe. Talle meenus, mis naine oli öelnud möödunud ööl, kui nad voodis teineteise embuses lebasid. „Homme saan nelikümmend kolm ja olen kuninganna. Sa pead end ilusti üleval pidama,“ oli ta naeratuse saatel lausunud, paljastades oma valged täiuslikud hambad.

      Rocco oli teda vaikides edasi suudelnud ja tema lopsakaid prinke rindu pigistanud. Ta nautis naise keha, teades samal ajal, et järgmisel päeval tuleb talle kingitus osta ja võib-olla ta isegi restorani viia, mis tähendaks arvatavasti Roma ja Interi vahelisest reedesest matšist ilmajäämist.

      „Parfüümid jäta välja,“ oli naine hoiatanud, „vihkan igasugu salle ja taimi. Kõrvarõngaid, käevõrusid ja kaelakette ostan endale ise, samuti raamatuid. CD-dest ärme üldse räägi. Nii, nüüd sa vähemalt tead, millist kingitust sa mulle teha ei tohi, kui sa just ei soovi minu sünnipäeva ära rikkuda.“

      Mida talle siis üldse kinkida? Nora oli talle andnud võimatu ülesande. Veelgi enam, ta oli sundinud teda mõtlema, juurdlema selle üle, kuidas toimida. Kingitused, olgu siis jõuludeks või sünnipäevaks, kuulusid asjade hulka, mida Rocco kõige rohkem vihkas. Ta pidi aega raiskama, midagi välja mõtlema, nagu tola ilma vähimagi tahtmiseta mööda poode kolistama. Aga kui ta soovis veel kunagi selle naisega voodisse pugeda ja tema hõrgutavat keha nautida, pidi ta midagi välja nuputama. Ja juba täna, sest just täna oli Nora sünnipäev.

      „Kuradi jama,“ kirus ta vaikselt. Just sel hetkel koputati uksele. Rocco hüppas ühe sammuga akna juurde ja tegi selle lahti, et ruumi tuulutada, seejärel nuuskis ta paar korda ninaga õhku nagu jahikoer veendumaks, et kannabise lõhna pole enam tunda, ja hõikas: „Sisse!“ Tuppa astus inspektor Caterina Rispoli, kes kohe esimese asjana õhku nuusutas ja imelikku nägu tegi. „Mis hais see on?“

      „Teen endale külmetuse vastu rosmariinikompressi!“ vastas Rocco.

      „Aga teil pole külmetust.“

      „Sellepärast ei olegi, et ma teen rosmariinikompresse.“

      „Rosmariinikompress? Pole kunagi kuulnud.“

      „See on homöopaatia, Caterina, see pole naljaasi.“

      „Vanaema õpetas mulle seda eukalüptimarjadega tegema.“

      „Mida?“

      „Kompressi.“

      „Minu vanaema õpetas ka mulle üht-teist.“

      „Rosmariinikompresse tegema, jah?“

      „Ei. Oma nina teiste asjadesse mitte toppima. Äkki ütled nüüd, miks sa minu kabinetis oled?“

      Caterina pilgutas oma pikki ripsmeid ja kui oli end taas kogunud, lausus: „Meile esitati üks süüteoteade, mida ilmselt tuleks lähemalt uurida …“ Ta näitas Roccole paberilehte. „See isik väidab, et raudteejaama lähedal pargis käib tohutu askeldamine kuni kella kolmeni öösel.“

      „Litsid?“ uuris Rocco.

      „Ei.“

      „Narkootikumid?“

      „Minu meelest küll.“

      Rocco viskas paberile pilgu peale. „Seda peab küll uurima, tõesti …“ Aga just siis turgatas talle pähe hiilgav mõte, mis andis tervele algavale päevale hoopis parema maigu.

      „Kutsu kretiinid kohale.“

      „Misasjad?“ imestas Caterina.

      „D’Intino ja Michele Deruta.“

      Pead noogutades ruttas inspektor kabinetist välja. Rocco kasutas seda hetke akna sulgemiseks. Tuba oli jääkülm. Aga erutus äsja pähe torganud mõttest takistas tal kabinetti tunginud külma tundmast. Juba vähem kui viie minuti pärast astusid D’Intino ja Deruta Caterina Rispoli saatel sisse.

      „D’Intino ja Deruta,“ lausus Rocco tõsiselt, „mul on teile väga tähtis ülesanne. Selleks läheb vaja tähelepanuvõimet ja vastutustunnet. Arvate, et saate hakkama?“

      Deruta naeratas, kõigutades oma saja kümne kilost keha ebatavaliselt tillukestel jalgadel. „Muidugi, dottore!“

      „Kindlasti!“ kiitis D’Intino takka.

      „Nüüd tähelepanu. Ma saadan teid varitsema. Öösel.“ Kahe politseiniku pilgud püsisid nagu naelutatult tema huultel. „Raudteejaama juurde parki. Me kahtlustame, et seal kaubitsetakse uimastitega. Kas hero või kokaga, seda me ei tea.“

      Deruta vaatas erutunult D’Intinole otsa. Lõpuks ometi üks nende võimete vääriline ülesanne.

      „Leidke mõni silmatorkamatu koht. Laske endale fotoaparaat anda ja võtke kõik üles. Ma tahan teada, mis seal toimub, kui suuri koguseid müüakse, kes on kaubitsejad ja eelkõige tahan ma nimesid. Saate hakkama?“

      „Loomulikult,“ vastas D’Intino.

      „Mul on muidugi ka naise leivapood,“ tõrkus Deruta. „Te ju teate, et käin tal sageli varahommikuni abiks. Eile öösel ma ka …“

      Rocco