T. Виктор Пелевин

sinna Optina Pustõnisse?”

      T vaatas ringi.

      Silla alt ilmus nähtavale laev. See nägi imelik välja – sarnanes suure pargasega, kuid miskipärast paistsid tal pardaluukidest aerud. Aerud kerkisid jõe kohale ühes taktis, püsisid silmapilgu liikumatult ja vajusid siis tagasi vette, tekitades sedasama sulpsumist, mida T oli juba oma minut aega kuulnud.

      Mida lähemale laev jõudis, seda rohkem avanes pilgule ebatavalisi üksikasju. Laeva ehtis umbes nagu käilakuju – Milose Venuse koopia laudpostamendil (maheda valgusemängu põhjal tundus, et tegu on ehtsa marmoriga). Laeva vöörile olid maalitud nagu kreeka trieeridel kaks sinivalget silma ja teki kohal kõrgus ehitis, mis lausa üllatavalt meenutas mõne maakonnalinna väiksemat ühekorruselist elumaja. Kuid kõikidest nendest kunstviguritest hoolimata oli selge, et laev pole mingi trieer, vaid lihtsalt suur kaubaveopargas.

      Parda äärde sattunud T ujus aeruluukide alt läbi. Aerude taga istusid mornid maamehed, seljas hallid kreeka kitooni laadis vammused. Mitte keegi neist isegi ei vaadanud T poole, kes ujus sealsamas kõrval.

      „Maaharijad,” käis T-l peast läbi, kui ta püüdis end pardale lähemal hoida. „Oma loomulikust stiihiast lahutatud, võõraste tujude orjaks muudetud… Tõsi küll, kui panna maaharija linnavabrikus tööpingi taha, siis on see ju olemuse poolest täpselt samasugune mõnitamine…”

      Rea viimasest luugist ei paistnud kedagi – ruum selle taga oli ülejäänud trümmist eraldatud vaheseinaga ning sinna võis peitu pugeda. T haaras ava servast kinni, vinnas end kõrgemale ja puges sisse, püüdes kära mitte teha. Paistis, et keegi ei pannud teda tähele.

      Trümmis lõhnas aganate ja higi järele. Põranda külge kinnitatud pinkidel istuvad maamehed hõikasid kooris hoogu, õõtsutades end edasi-tagasi. Läbikäigus seisis ülevaataja, seljas samasugune kitooni jäljendav vammus nagu aerutajatel, ainult õlal oli tal hõbepannal. Tema määras rütmi, lüües vastu vasest pesukaussi puust nuiaga, millel oli oinapea kuju.

      T ootas ära, kuni ta selja pööras, ja tõukas siis ust, millele oli rohmakalt joonistatud Apollon-vibukütt, ning poetas end trümmist välja. Ukse taga oli kitsas puutrepp. T läks trepist üles ja jõudis tekile.

      Seda täitis peaaegu tervenisti ehitis, mis sarnanes hästi pika ühekorruselise majaga. Tegelikult oligi see päris ehtne ühekorruseline maja – plekkkatuse ja võltssammastega, vettinud krohv oli siit-sealt maha pudenenud, tuues nähtavale männipuidust sõrestiku. Nagu kord ja kohus, olid seintes ka uksed ja aknad.

      T kiikas ettevaatlikult aknast sisse. Paksu kardina tagant ei olnud midagi näha.

      Äkitselt avanes lähim uks ja tasane mehehääl kutsus:

      „Teie hiilgus! Kähku siia!”

      T astus ukse juurde. Selle taga oli kolikamber, riiulitel igasugune kila-kola. Inimesi seal sees ei olnud.

      „Tulge nüüd ometi,” kordas pealekäivalt ei tea kust kostev hääl.

      T astus sisse ja uks vajus kinni nagu vedrust tõmmatult. Ümberringi tihenes otsekohe tintjas pimedus. Nagu Joona vaala kõhus, mõtles T ja nägi äkki vaimusilmas selgesti piibliprohvetit – kollane rüü üll, süüdlaslik heldinud nägu peas ja pikad lainelised juuksed ohtrasti võitud.

      „Kui te astute ettevaatlikult sammukese tagasi,” ütles hääl, „siis leiate kobamisi enda tagant tooli. Võtke palun istet.”

      „Ma ei näe teid. Kas te soovite end peita?”

      „Palun teid, krahv, võtke istet.”

      T toetas end toolile.

      „Kes te olete?” küsis ta.

      „Ja kes te ise olete?”

      „Kuivõrd te pöördusite minu poole sõnadega „teie hiilgus”,” vastas T, „siis ma oletan, et see on teile teada.”

      „Mulle on see küll teada,” lausus hääl. „Aga kas teile ikka on?”

      „Ma olen krahv T,” vastas T.

      „Ja mis on „krahv T”?”

      „See tähendab?”

      Pimedusest kostis naeru.

      „Küsimusel on näiteks ka filosoofiline aspekt,” ütles hääl. „Võib pikka aega uurida, mida nimelt selle sõnaühendiga tähistatakse – jalga, kätt, kehaosade täielikku kogumit või siis teie surematut hinge, mida te pole kunagi näinud. Kuid ma ei räägi sellest. Kõneldakse, et Jasnaja Poljanas külastavat teid India targad, nii et selliseid vestlusi võitegi pidada nendega. Minu küsimuse mõte on puhtpraktiline. Mida te enda kohta mäletate ja teate, krahv T?”

      „Mitte midagi,” tunnistas T ausalt.

      „Väga hea,” ütles hääl ja kõhistas uuesti. „Nimelt seda ma oletasingi.”

      „Te pole öelnud, kes te olete.”

      „Ma olen see,” vastas hääl, „kellele kuulub piiramatu võim teie olemuse eranditult kõikide aspektide üle.”

      „Julge avaldus,” tähendas T.

      „Jah,” kordas hääl, „eranditult kõikide aspektide üle.”

      „Ja ma pean teie sõnu uskuma?”

      „Miks siis ainult sõnu. Ma võin teile tõenduse esitada… Näiteks sellise: selgitage palun, miks te üsna hiljuti, kui mõtlesite prohvet Joonast, kujutlesite teda kollases rõivastuses? Mitte rohelises, mitte punases, vaid just nimelt kollases? Ja miks olid tema juuksed õlised?”

      Paus venis üsna pikaks.

      „Pean tunnistama,” kostis lõpuks T, „te hämmastate mind. Kuidas teie seda teada võite? Mul ei ole kommet kuuldavalt pomiseda.”

      „Te ei vastanud.”

      „Ma ei tea,” ütles T. „Tal pidi ju midagi seljas olema. Ja õli juustel… Ilmselt mingi juhuslik seos… Laske ma meenutan… Miskipärast tulid meelde Rubensi joobnud saatürid, kes siin üldse asjasse ei puutu… Kuid mis moel ometi…”

      T ei lõpetanud lauset – talle tundus, et pimedus tema ees tihenes ähvardavaks kõvaks kiiluks, mis kohe-kohe paiskub talle otse rindu, ning ta tajus möödapääsmatut vajadust kähku midagi ette võtta. Püüdes liikuda hääletult, libistas ta end toolilt põrandale ja kummardus maadligi. Ohutunne kadus. Ja silmapilk hiljem ei mõistnud T enam, kuidas oli nõnda juhtunud, et ta seisab põlvili, käed põrandale toetatud.

      „Nonoh,” ütles hääl pilklikult, „kas see on ka mingi juhuslik lähendus? Ma pean silmas teid tabanud hirmu pimeduse ees? Ja aristokraadi puhul kummalist soovi laskuda neljakäpukile?”

      T tõusis põrandalt, leidis kobamisi tooli ja võttis uuesti istet.

      „Ma palun teid, selgitage asja,” ütles ta. „Ja jätke need tembud.”

      „Uskuge mind, nad ei paku mulle mingit lõbu,” vastas hääl. „Aga te lihtsalt teate nüüd omaenese kogemuse põhjal, et kõigi teie mõtete, läbielamiste ja impulsside allikas ei asu teis.”

      „Kus ta siis on?”

      „Ma ütlesin juba, et see allikas olen mina. Vähemasti praegusel hetkel.”

      „Puha mõistatused,” ütles T. „Ma tahan teid näha. Tehke valgust.”

      „Mis siis ikka,” vastas hääl, „seda ehk võib.”

      Süttis tikutuli. T ei näinud enda ees kedagi. Ja ka kolikambris ei olnud midagi ebatavalist: mingid pambud, purgid ja pudelid riiulitel. Kõige pimedamas nurgas viirastus mingi liikumine – kuid selgus, et see oli kõigest nööripuntra vari.

      Ent midagi kummalist oli siin siiski.

      Tikk, mis oli süttinud T-st kahe sammu kaugusel, rippus tühjuses.

      See tikk laskus sujuvalt allapoole ja süütas kasti peal seisva petrooleumilambi, kusjuures lambiklaas kerkis iseenesest õhku ja laskus tulukese peale. Nüüd pöördus lambinupp ja