Spioon, kes pääses külma käest. Джон Ле Карре

leiate, et need on tunduvalt kallimad,” ütles ta ja Leamas noogutas kohusetundlikult. Torganud sigaretipaki tasku, võttis Kontroll istet. Järgnes vaikus, mille Leamas viimaks katkestas.

      „Riemeck on surnud.”

      „Jah, on küll,” kuulutas Kontroll, nagu oleks Leamas midagi meeldivat öelnud. „Väga halvasti läks. Äärmiselt… Kas mitte see naine ei olnud sissekukkumise taga – see Elvira?”

      „Arvatavasti.” Leamas ei kavatsenud pärida, mida teadis Kontroll Elvirast.

      „Ja Mundt lasi ta maha lasta,” lisas Kontroll.

      „Jah.”

      Kontroll tõusis püsti ja tegi tuhatoosi otsides toas tiiru. Ta leidiski ühe ja asetas selle ebalevalt kahe tugitooli vahele põrandale.

      „Mis tunne teil oli? Ma mõtlen, kui Riemeck maha lasti? Te nägite seda pealt, nägite ju?”

      Leamas kehitas õlgu.

      „Kenakesti häiritud olin,” ütles ta.

      Kontroll kallutas pea ühele küljele ja pilutas silmi.

      „Kindlasti olite rohkem kui häiritud? Kindlasti olite endast täiesti väljas? See on igatpidi normaalne nähtus.”

      „Loomulikult olin. Kes poleks olnud?”

      „Kas Riemeck meeldis teile, ma mõtlen inimesena?”

      „Arvatavasti küll,” vastas Leamas abitult. „Ma ei leia, et meil oleks erilist mõtet seda analüüsima hakata,” lisas ta.

      „Kuidas te veetsite selle õhtu, need selle päeva viimased tunnid, kui Riemeck maha lasti?”

      „Kuulge, mis see nüüd tähendab?” küsis Leamas ärritatult. „Kuhu pagan te tüürite?”

      „Riemeck oli viimane,” arutles Kontroll, „viimane pikas tapetute reas. Kui mu mälu ei peta, siis algas see selle tüdrukuga, kes lasti Weddingis maha, kohe kino ees. Siis oli see Dresdeni mees ja need Jena arreteerimised. Nagu kümme väikest neegrit. Edasi Paul, Viereck ja Ländser – kõik surnud. Ja viimaks Riemeck.”

      Ta naeratas hukkamõistvalt. „Natuke nagu liiga ränka kaoprotsenti on maksta tulnud. Kas teil ei hakka mõõt täis saama?”

      „Mis mõttes täis saama?”

      „Selles mõttes, et kas teie ei ole väsinud. Tühjaks pigistatud.” Järgnes pikk vaikus.

      „Seda peate teie otsustama,” ühmas Leamas viimaks.

      „Meie peame elama ilma kaastundeta – seda meilt nõutakse. Loomulikult ei ole see võimalik. Me mängime kogu oma karmuse üksteise peal välja, aga meie ei ole tegelikult niisugused, ma tahan öelda… inimene ei saa kogu aeg väljas külma käes olla, ta peab külma käest ära pääsema… saate aru, mis ma mõtlen?”

      Leamas sai. Ta nägi pikka maanteed Rotterdami lähistel, pikka sirget maanteed liivaluidete kõrval ja aeglaselt liikuvat põgenike voori teel, ta nägi väikest lennukit taevarannal ja inimrongi, mis jäi korraga seisma ja vaatas tagasi, ja luidete poolt lähenes madallennul lennuk ja ta nägi kaost, mõttetut põrgut, kui pommid maanteele langesid.

      „Ma ei suuda sedaviisi arutada, Kontroll,” ütles Leamas viimaks. „Mis ettepaneku te mulle teete?”

      „Minu ettepanek on, et te jääksite veel mõneks ajaks külma kätte.” Leamas ei lausunud musta ega valget ja Kontroll jätkas: „Meie töö eetika, nagu mina aru saan, põhineb ühesel eeldusel. See tähendab: meie ei muutu kunagi agressoriks, ründajaks. Kas see on teie arust aus?”

      Leamas noogutas. Ta leppinuks kõigega, mis vältinuks sääraseid targutusi.

      „Niisiis me teeme ebameeldivaid asju, aga teeme neid kaitses olles. Minu arust on see igal juhul aus. Teeme ebameeldivaid asju, et tavalised inimesed siin meil ja kogu maailmas võiksid ohtu kartmata öösel voodis magada. Kas see on liiga romantiline? Loomulikult teeme meiegi vahetevahel suuri nurjatusi.” Ta irvitas nagu koolipoiss. „Ja kui me moraalset külge vaagime, kipume ikka võrdlema võrdlematut. Lõppude lõpuks ei saa panna võrdusmärki ühe poole ideaalide ja teise poole meetodite vahele. Või mis teie arvate?”

      Leamas tundis pinda jalge alt kadumas. Ta oli varemgi kuulnud ilaajamist enne pussitorget, aga praegune targutamine ületas tavalise piirid.

      „Ma tahan öelda, et võrrelda tuleb ikka ja ainult meetodit meetodiga, ideaali ideaaliga. Mulle tundub, et pärast viimast sõda on meie meetodid – meie ja meie vastaspoole meetodid – teineteisele märgatavalt lähenenud. Ma tahan öelda, et meie ei saa vastaspoolest vähem julm olla lihtsalt sellel põhjusel, et meie valitsuse poliitikat juhib hea tahe. Või mis teie arvate?” Ta muheles endamisi. „Sellest ei tuleks mitte kui midagi välja,” lisas Kontroll.

      Püha taevas, mõtles Leamas, kelle kuramuse juures ma lõpuks töötan? Ta on nagu külapastor. Kuhu ta tüürib?

      „Ja just sellepärast,” jätkas Kontroll, „leian ma, et meil tuleb tõsimeeli katsuda Mundtist lahti saada… Ausalt,” ütles ta pead pöörates ja ärritatud pilguga ust puurides, „kuhu see neetud kohv on jäänud.” Kontroll läks ukse juurde, tõmbas selle lahti ja vahetas mõned fraasid eesruumi nähtamatu tüdrukuga. Kui ta kamina juurde tagasi jõudis, ütles ta: „Ma olen ausalt sellel seisukohal, et meil tuleks temast lahti saada, kui see on mingil moel teostatav.”

      „Aga milleks? Meil ei ole Ida-Saksamaale kedagi jäänud, sõna otseses mõttes mitte kedagi. Ise te ju ütlesite: Riemeck oli viimane. Meil ei ole seal kedagi kaitsta.”

      Kontroll istus tugitooli ja silmitses mõnda aega oma käsi.

      „Asi ei ole hoopiski nii,” ütles ta viimaks. „Aga ma arvan, et mul ei ole vist vajadust teid üksikasjadega vaevata.”

      Leamas kehitas õlgu.

      „Öelge mulle,” jätkas Kontroll, „kas te olete spiooniametist tüdinud? Andke mulle andeks, kui ma küsimust kordan. Ma tahan öelda, et see on nähtus, millest meie siin väga hästi aru saame. Nagu lennukikonstruktorid… metalli väsimusest – see peaks olema nende termin. Palun öelge, kui te olete.”

      Leamasile meenus hommikune lennukisõit koju ja ta pidas paremaks lisaselgitusi oodata.

      „Sest kui te olete,” jätkas Kontroll, „tuleb meil leida mõni teine viis Mundti likvideerimiseks. Tegelikult on see, mida ma plaanin, mõnes mõttes pisut ebatavaline.”

      Tüdruk tuli kohviga. Ta pani kandiku lauale ja valas mõlemad tassid täis. Kontroll ootas sõnatus vaikuses tüdruku lahkumist toast.

      „On ikka tobu küll,” ütles Kontroll rohkem iseendale, „Hämmastav, kuidas ei suudeta enam korralikku sekretäri leida. Et Ginnie pidi just nüüd, praegu puhkusele minema!” Ta liigutas tükk aega trööstitult kohvi.

      Meil on tõepoolest vaja Mundti diskrediteerida. Öelge, kuidas teil asjalood viski ja muu säärase kraamiga on? Joote kõvasti?”

      Leamas oli arvanud, et ta tunneb Kontrolli küllalt hästi.

      „Eks ma natuke ikka joo. Võib-olla rohkemgi kui läbilõike inglane.”

      Kontroll noogutas mõistvalt.

      „Mis te Mundtist teate?”

      „Et tal silm ei pilgu, kui on vaja kedagi ära koristada. Et ta oli möödunud või ülemöödunud aastal siin Londonis Ida-Saksamaa teraseesinduses. Meil oli tõepoolest tollal siin üks nõuandja, Maston nimi.”

      „Täpselt nii.”

      „Mundt kasutas ühte agenti, kellegi välisministeeriumi ametniku naist. Ja tappis naise ära.”

      „Ta üritas ka George Smileyt tappa. Ja loomulikult laskis ta ka selle naise mehe maha. Ta on äärmiselt vastik inimene. Endine Hitlerjunge ja kogu tolleaegne muu värk. Mitte mingil juhul kommunist, keda saaks intellektuaaliks pidada. Külma sõja praktik.”

      „Nagu meiegi,” tähendas Leamas möödaminnes. Kontroll ei muianud.

      „George