Petlikud puhtad lehed. Adena Sepp

igati tragi miniaga rahul.

      Augustis, kui Heldur tuli lõpuks oma peret Tallinna viima, olid temaga kaasa tulnud ka Mari ning Martin. Näis, et nende kahe vahel miskit vist siiski susises või oli see ehk lihtsalt üks tore semulik suhtlemine, kuid lahedad olid nad koos igatahes. Ando ning Nelli olid koos Mariliiga samuti taas maal ja nendega koos oli tulnud veel ka Nelli vend Andri, kuna oli plaanis vähipüük ja sellest tahtis temagi osa võtta.

      Õhtul võetigi jõe äärde sõit ette. Kõik istusid juba autos, kuid Heldur käis närviliselt ümber masina ning ohkis ja puhkis, et ta ei saa välja sõita, kuna tulevalgel lendavad ööliblikad vastu autoklaasi ning siis on vaja seda puhastada, kuid ta ei leidvat kusagilt ühtki kaltsu. Saima hurjutas teda, et kuidas need putukad just täna öösel hakkavad nõnda massiliselt enesetappu sooritama ja need autoklaasid nii pimedaks löövad, et Heldur mitte üks põrm sõita ei näe. Egas ühe kaltsu pärast saa ometigi sõitu ära jätta, eks pühkigu mees oma kuuekäisega neid autoklaase või tahab ta, et keegi peaks autokapotil istudes hakkama tal neid putukaid klaasist eemale tõrjuma? Ämm otsis viimaks suure rutuga aida alt riideräbala. Kuna väimees seda nõnda hädaliselt vajas, tuli tema soov ju täita, ega siis nii tühise asja pärast tasu riidu minna ja sõitu ära jätta. Seejärel võis sõit viimaks alata, kuid vaevalt külast välja jõudnud, käis paras pauk ning auto tagumine ots vajus hoobilt ühele küljele. Tagumine ratas oli purunenud, kuid oh häda, tagavararatas oli küll olemas, kuid mida Heldur autost ei leidnud, oli tungraud. Jälle oli mees ähmi täis, et kuidas nüüd saab ja mida nüüd teha, mille peale Andri naeris ja sõnas, et mis siin ikka ohkida, autos on ju hulk rahvast, kui kõik kohe käed külge panevad, saab see autorisu õhku tõstetud. Otsustatud-tehtud ning Ando käes käis ratta vahetamine kähku.

      Kuna nad siin vähke püüdes seadust eirasid, tuli neil jõe ääres vaikselt toimetada. Nelli oli esimest korda sellisel retkel ning jälgis huviga, muidugi nii palju kui selles ööpimeduses taskulambi valgel näha oli, kuidas mehed nattadele maksatükid asetasid ja need seejärel jõkke sisse lasid. Ando seletas, et nad olla siin külapoistega tihti vähipüügil käinud, ja oli nüüdki agar kamandama ja õpetusi jagama. Et aeg oodates igavaks ei läheks, rüübati kaasa võetud veini ning juteldi vaikselt. Ühtäkki kuuldus nende lähedalt kaldalt väikest sulpsatust, kuid ümberringi valitsevas vaikuses tundus see päris valjuhäälsena. Hetkeks tekkis hirmgi, et äkki hiilivad märkamatult kalakaitse mehed ligi. Siiski paistis, et läheduses polnud kedagi, ning Andri küsimusele, mis see ikkagi oli, vastas Mari kelmikalt, et küllap libises üks veinipudel vette… Oh, sa jeerum! Andri oli kut nõelatud püsti… Terve pudel veini jões? Et seda päästa, oli ta valmis kogu jõekalda kätega läbi kammima. Teised veel õrritasid teda, et kui nüüd mõni vähk peaks tal näpuotsast kinni haarama, siis tõmmaku see ikka veest ka välja. Lõpuks tunnistas Mari naerdes Andrile, et tal lipsanud see pudelijutt niisama õrritamiseks üle huulte, kuna oli ju näha, et see kraam mehele nõnda maitses, tegelikult libisenud ta jala alt hoopiski väike mullakamakas vette. Andri torises, et sellise asjaga ei tohi naljatada, pudel ju poest ostetud kraam ja selle kaotamine oleks olnud lausa suur majanduslik kahju… Jah, kuidas just nüüd keegi seda varandust mõõdab, mõnele näib ka üks veinipudel suure aardena. Nellil tuligi sageli vennaga tema joomalembuse pärast pahandada, kuid ega too sellest suurt hoolinud. Ikka tuli vastuseks, et ega see mõni pudel tee teda kohe veel joodikuks. Mõne tunni pärast võtsid mehed taas natad välja. Vähke said nad päris palju ja koju tagasi jõudes pandi kohe saunas suur katel tulele, kuid ei Nelli ega ka Mari viitsinud oodata, millal need vähid ära keevad, vaid läksid magama. Saima, kes oli lastega koju jäänud, tuli nüüd sauna juurde keetjaks ning meestelgi jagus veinipudelite taga istudes juttu lausa hommikuni välja.

      Üha rohkem sai Nellile selgeks, kui mitmekülgsete huvidega Ando siiski on. Ta mees oskas lausa igast asjast lõbu tunda ja ka teadis, kuidas paljude asjadega hakkama saada. Nii kiindus Nelli temasse üha enam ja usaldas teda ka üha rohkem.

      Järgmisel päeval sättis Heldur toas väikese filmiprojektori üles, et näidata Nelli ja Ando pulmafilmi. Küll oli tore taas kõike uuesti läbi elada ja tuttavaid inimesi vaadata. Nelli ohkas oma endistele töökaaslastele mõeldes, kuna tundis neist puudust. Olid nad ju ikkagi olnud üks ütlemata tore kollektiiv. Eriti vahva oli Guido esinemist vaadata, sest see tõi otsekohe taas meelde, kuidas pärast rohket angerjate söömist ja koduõlle joomist, oli mees lausa mitu päeva kõhulahtisusega hädas olnud. Ei saanud isegi Tallinna bussisõitu ette võtta ja seega pidi telemajja teatama, et tervisehäda tõttu peab veel Saaremaale paigale jääma. Pulmamajast Nelli vanemate koju sõites oli neil tulnud lausa kümneid kordi teepervel auto peatada, et Guidot metsa hädale lasta, ja nii ta lippaski, püksid peos, auto ja põõsaste vahet. Jah, taas üks tõestus, et mandrimees ja Saaremaa koduõlu ning angerjad ikka hästi kokku ei passi. Eks oli olnud neil koos olles ju ka seal Tallinnas vahvaid seiklusi, mida oli praegugi hea meenutada, kuid nüüd oli Nelli elujärg siin Saaremaal. Hiljem näitas Heldur kunagi ammu vändatud filmi, kuidas nad olid kord Saaremaale tulles teel äiapapa Otiga kokku trehvanud. Mees olnud parajasti jalgrattaga sõites teel kodu poole ja Heldur filminud teda selja tagant ning esialgu kulgenud Otil sõit päris kenasti, ehkki võis arvata, et ega ta päris kaine olnud… „Näh, kas näete, kuidas üks õige mees võib jalgrattaga sõita?” mühatas Ott rahulolevalt ennast kinolinalt vaadates, kuid ühtäkki oli mees vaateväljalt kadunud ning veidi aja pärast kerkis tema peanupp juba maanteekraavist.

      „No see pole nüüd küll enam mina…” kobises Ott selle peale pettunult ning näis olevat üpriski rahulolematu. „Äh, see on üksnes teie korraldatud propaganda… Ei tea, kuidas te olete seda filmitrikki teinud, kuid minusugune äss ei rooma iialgi mööda maanteekraave.” Ometi pidi ta samas tunnistama, olles näinud, kuidas ta viimaks kraavist ukerdades ka jalgratta välja upitas ja uuesti vänderdades sõitu alustas ning veidi aja pärast end taas maanteekraavist leidis, et küllap ikkagi tema selle ratta seljas oli. Filmi lõppedes nentis ta torisedes, et just selle filmimise pärast nii juhtunudki, kuna ta pidanud pidevalt üle õla kiikama, kas nad ikka tema järel sõidavad, ja seepärast oligi ratas tema all vääratanud. Viimaks lõi ta käega ning siirdus õue, mille peale Reesi naeris, et ega Ott kannata, kui tema ebaõnnestumisi näidatakse, oli ta ju enda arvates siiski eluaeg olnud üks üle küla ornokk mees. Lõbus ja tore oli selline koos olemine. Järgmisel päeval sõitsid kõik, ka Saima koos lastega, tagasi pealinna ning Nelli ja Ando samuti taas oma koju.

      Vahel tuli Nellil Andoga ette küll ka väikesi nagistamisi, eks ikka tuli mõningates asjades erimeelsusi ette, eriti siis, kui isa oli joomasena Nelli hinge eelnevalt täis ajanud ja seda juhtus pärast tema palgapäeva üsna tihti. Sageli unistas Nelli, kui tore oleks täitsa omaette elamine, siis jääksid nii mõnedki probleemid tekkimata ja nad saaksid rohkem ka omaette olla, kuid kahjuks polnud hetkel lootustki muud elamist saada. Korteritega oli kõikjal praegu kitsas käes, seega tuli leppida selle kitsukese elamisega. Mõnes mõttes oli vanematega koos elada heagi ja ka oma abist ei keeldunud nad kunagi. Ega temal ja Andol suuri probleeme omavahel klaarida olnudki kuni hetkeni, mil nende ellu ilmusid esimesed „petlikult puhtad, kuid siiski määrdunud lehed”.

      2

      Pärast uut aastat oli Nelli saanud töökoha kohalikku lasteaeda ning sealne kollektiiv osutus ääretult toredaks, kuid tööloleku aeg jäi seekord lühikeseks, kuna peagi jäi ta taas titepuhkusele. Varsti pidigi lapsuke ilmavalgust nägema.

      Käes oli küll juba kevad, kuid Nellile polnud selline ülemineku aeg kunagi meeldinud. Aknast välja vaadates nägi ainult puude raagus oksi. Veel oli must ja pime aeg. Maa ja kogu ümbrus olnuks hetkeks end nagu välja lülitanud, loodus oli alles uue tärkamise ootel. Vinge tuul keerutas teelt üles tolmupilvi ning üha pimedamaks kiskuv ilm ennustas peatset sadu. Sama pime ja tuuline oli hetkel ka Nelli meeleolu… Hoides näppude vahel äsja loetud kirja, ei suutnud ta kuidagi oma mässavaid mõtteid ohjata… See polnud lihtsalt võimalik! Kuidas nad küll said tookord talle niimoodi teha, kuidas nad võisid nii alatult käituda? Kas tõesti ei saa ta enam kedagi usaldada? Jumaluke, ammuks see oli, kui ta oli saanud teda vapustanud ja hingepõhjani haavanud teate, ja nüüd veel see kiri… Oi, milline valusööst läbis hetkega ta südant… rinnus oli äkki nii valus ja hinges nii alandav tunne… Kas tõesti oli mees võimeline talle niimoodi tegema? Mees, kes oli talle