Jahikire varjud. Adena Sepp

kahju, kuna toas istumine oli üsna piinav, teha polnud seal ju suurt midagi, kaua sa ikka elamist koristad. Uskumatu küll, kuid siiani oli ta arvanud, et suudab sellega harjuda, et ta päevast päeva teiste inimestega kokku ei puutu, kuid selgus, et siiski mitte. Ta oleks soovinud päevalgi vahel kellegagi sõna vahetada. Paar korda nädalas jutustab ta küll Teelega telefonitsi või Skype’is, kuid tüdrukul näikse olevat tuhat tegemist ning ega ta suurt üksi seal ühika toas ju olegi, ikka on olnud tema kolmest toakaaslasest keegi kohal. Nii ei saanudki tal enam tütrega olla avameelset jutuajamist nagu varem. Ega ta tahtnud tütrele ka kurta Indreku näilise hoolimatuse ja oma üksindustunde üle, teisel oli juba niigi õppimisega muresid.

      Vanema õe Marleeniga sai küll samuti Skype’is räägitud ja linnas käies tal külaski käidud, kuid seda ainult siis, kui õel juhtus vaba päev olema. Nii kui Loreen kurtis talle oma üksildase elu üle, oli too kiire nähvama, et mida ta nüüd enam ohib, ise oli ta sinna metsa ju elama läinud. Olid nad kõik ju püüdnud talle selgeks teha, et kui ka Teele plaanib ükskord kodust laia ilma rännata, pole tal seal enam midagi peale hakata. Nüüd oligi see aeg käes ning ta polnud enam julgenud oma muresid Marleenile kurta, et mitte anda talle jälle võimalust teda parastada, et Loreen polnud neid kuulda võtnud. Õde ise elas laial rindel, tema oli seltskondlik ja lõbujanuline ning oli pärast sovhoosi lagunemist kohe oma perega linna kolinud. Selge see, seal kõik kauplused käe-jala juures ja töökohtki oli tal nüüd sealsamas. Õemees Jorma, poolenisti ingerlane, kel soome keelgi suus, läks kohe Soome bussijuhiks ja nii käis ta siiani kahe riigi vahet ning plaanis seal seda ametit kuni pensionini pidada. Eks see tasub hiljem ju igati ära, kuna Soome riigi pension on ju meie pensioniga võrreldes mitu korda suurem. Nende kaksikud pojad olid samuti jõudnud oma õpingutega ülikooli. Marleen oli kord talle vihjanud, et nüüd elavatki ta suuresti nii, kuidas ise heaks arvab, käib rahvatantsu tegemas ja istub sõbrannadega kohvikus, nii et temal suhtlemist jagub ning igavust ta ei tunne. Linnas oli ju igasugu võimalusi, kuid siin metsade vahel oli elu siiski hoopis midagi muud…

      Varem oli Loreenil olnud vähemalt kohustus perele süüa teha, kuid nüüd ei pakkunud ka vaaritamine talle enam huvi, kuna Indrekul ei olnud õhtuti mahti korralikult söögilaua taha istudagi. Saabus vahel töölt hilja koju, siis sõi käigu pealt ning kiirustas seejärel, püss seljas, kusagile põllu äärde või varitsuspukki sigu passima. Tõsi küll, see oli hädavajalik, kuna neid saadanaid on viimasel ajal tõepoolest siia väga palju siginenud ja Aafrika seakatku hirmust oligi jahimeestel kohustus nende arvu piirata.

      Ei tea, mis paganama haigused nüüd neid loomi nõndamoodi kimbutavad, alles mõni aeg tagasi oli maailmas lehmadel kallal mingi hullulehmatõbi, siis äkki laastas kanalaid linnugripp ja nüüd on Aafrika katk tühjendamas sigalaid. Oh, paistab nii, nagu oleks nendel taudidel loomadega kohe mingi järjepidevus sees. Jah, ei neid loomade haigusi tea ette aimata.

      Loreen oli esialgu kannatlikult talunud mehe igapäevaseid jahilkäike, kuid päevavalguse lühenedes tekkis talle hinge mingi trots. Mitmel korral oli ta püüdnud sellel teemal isegi vestlust arendada, kuid Indrek kas ei tahtnud aru saada või tõesti ei mõistnud teda. Vahel poetas möödaminnes, et Loreen oli ju olnud sellega igati päri, et ta jahimeheks hakkas, mis siis nüüd äkki viga oli? Eks vaadaku nüüd õhtuti rahumeeli telekast oma seebikaid, muidu olid nad ju varem ikka jagelnud selle üle, mis saateid sealt vaadata, kuna Indrek ei sallinud neid armuseriaale silmaotsaski ja läks alati seebikate ajal arvuti taha oma asju ajama, kuid nüüd on ju telekas ainult Loreeni päralt. Kui telekas teda enam ei huvita, eks siis lugegu raamatuid, mis see tema mõnetunnine kodust eemalolek peaks äkki nii hull olema? Hull või mitte, kuid Loreen nägi oma meest nüüd aina harvemini.

      Ühel õhtul, kui Indrekul taas oli metsa minekuga justkui tuli takus ja tal polnud mahti söögilaua taha istuda, vaid mainis möödaminnes, et oli käinud linnas ühe kliendi juures kapimõõtu võtmas ja hiljem säästukast koju toitu ostnud ning ühtlasi võtnud sealt ka endale midagi hamba alla, siis oligi Loreenil kannatus katkenud.

      „Selge! Kui sul enam ei passi minu tehtud toitu süüa, eks siis võta see katlatäis ühepajatoitu kaasa ning vii metsa oma sigadele. Selline toit maitseks neile kohe kindlasti ja ehk tuleksid järgmisel ööl lisagi nõudma. Äkki õnnestub sul siis mõni maha ka kõmmutada, muidu käid seal pukis passimas üksnes nagu lusti pärast, kuna enamasti tuled metsast koju ju tühjade kätega.“

      „No mis sul täna hakkas?“ Indrek põrnitses teda uskumatul ilmel. „Tigetsed äkki siin nagu mingi vanamutike. Ega mina saa neid loomi kohale tellida, nad tulevad ikka sinna platsile nii, kuidas juhtub. Jah, vahel lähebki kogu see passimine tõepoolest tühja.“

      „Mis mul siin ikka hakkas? Päevad läbi olen üksinda kodus ja õhtuks teen väsinud töömehele söögi valmis, kuid tal pole tahtmist ega isegi aega seda maitsta. Eks viigi see juba parem metsa sigadele, muidu pean selle nagunii kompostihunnikusse viskama. Selline söök meelitab metsloomad äkki siia õuele ja see mulle kohe üldse ei meeldiks. Alles hiljuti kündsid metssead kogu naabersuvila õue pahupidi, minu õuele pole neid nüüd küll vaja. Jama ju kah, kui jahimees ise metsas ja seakari sel ajal tema õue peal müttamas.“

      „Ma ei saa aru, kuidas sul saavad nii rumalad mõtted olla. Kui ma ei käiks metsas passimas, siis ei saaks ju looma kätte. Ma ei taha ka jahiluba lasta lihtsalt tühja minna. Käingi nii kaua passimas, kuni viimaks on saak käes.“

      „Seda muidugi, aga kui sul on see loom käes, siis ostad ju kohe uue loa, ega sa seda metsajanti nüüd enam jäta,“ tujutses Loreen pisut lapsikult edasi.

      „Loomulikult, selleks ma ju jahimeheks hakkasingi. Küll ma mõnel päeval söön jälle kodus, kuid täna on mul tõesti väga kiire. Sul on viimasel ajal kogu aeg nägu mossis ja mulle tundub, et sa pole mitte millegagi rahul.“

      „Ise sa ju ütlesid, et olen nagu vanamutikeseks muutunud, eks ma siis peangi sellena välja ka nägema.“ Loreen mossitas talle vastu juba päris pahural meeleolul.

      „Ära siis ole selline…“ Indrek viskas talle süüdistavalt kulmude alt pilgu ja lisas etteheitval toonil: „Näh, Tormi on iga kord lausa poole ööni pukis passimas ja ta on maininud, et tal pidavat kodus olema nii hea naine, kes ei tegevat talle selles suhtes kunagi etteheiteid ega seadvat talle ka piiranguid. Selle asemel hoopis innustab teda igal sammul ja kiidab tema tegevust. Näed, mõni naine kohe oskab hinnata oma mehe panust.“

      „Küll on tore, kui mõnel mehel on nii kiiduväärselt hea naine, kuid mina vajan siiski meest, kes mõnegi õhtu kodus püsiks.“

      Loreen tundis, kuidas teda ärritas see Indreku pidev Tormi mainimine, ikka oli Tormi see, kes andis käsu, millal või kuhu tuleks Indrekul varitsusse minna, ja nüüd selgus veel seegi, et tollel Tormil oli naine temaga võrreldes kah igati ideaalsem. Saadan, või ta ei kõlba enam kuhugi? Mees ei pidanudki teda enam kellekski muuks kui ainult koduabiliseks või veelgi hullem, lihtsalt tavaliseks majakaaslaseks ja tema toimetusi enam ei märgatudki. Just ei märgatud, sest mees ise oli ju siiani lausa poole ööni istunud arvuti taga ja seal surfanud mööda internetipoode, et otsida, milline püss oleks kõige etem osta, millised jahiriided oleksid talle kõige sobilikumad ja nii edasi… Loreen oli juba ammu jõudnud uinuda, kui mees viimaks lõpetas arvuti taga istumise ja seejärel hiirvaikselt ta kõrvale voodisse puges. Sageli ootas Loreen, et Indrek kallistades teda kaissu võtaks ning midagi meeldivatki talle kõrva sosistaks, nagu see varem oli ikka olnud, kuid see kõik oli nüüd üksnes tema tühipaljas lootus, mehe tunded näisid olevat tuhmunud. Heakene küll, otsis endale internetist vajalikku ja tellis sealt nii mõndagi, sellest sai ta suurepäraselt aru, kuid nüüd oli mehel ju uus hasart ja ta kolas pooled ööd mööda metsi ringi ning Loreen on jõudnud ammu magama minna. Ega see uni ei tahtnudki enne tulla, kui mees oli jahilt koju tagasi jõudnud ja väsinuna ta kõrvale voodisse pugenud. Tahtmatult sigines hinge kartus, et see ükskõiksus tema vastu polnud mehel vist mitte üksnes jahihasardist, vaid siin pidi midagi muud ka olema… Selles vanuses mees ei saanud naiste suhtes veel nii ükskõikne olla. Nii väsinud ta ometi polnud, et tal naise vastu enam vähimaidki tundeid ei teki, kui tal just miskit häda polnud kallale tulnud. Eks vananedes võivad meestelgi need tundemeeled muutuda. Loreen kahtles selles siiski, kuna öeldakse, et pärast neljakümmet algavat nagu teine noorus, seega oli ikka tõesti