Langevate tähtede serenaad. Adena Sepp

sa nüüd pidevalt seal tellingutel kükitad, just nagu poleks sul siinpool enam ruumi või pole sul enam midagi muud targemat teha…”

      „Hetkel olen jah vaba, mul on ju veel puhkus ja selge see, et siis on ristiinimene kohustustest prii. Mis sul siis jällegi mureks oli?” Karolina sai ise ka aru, et vastus tuli pisut nipsakas, kuid miks ta peaks pidevalt aru andma, mida teeb või kus talle meeldib olla.

      „Mis ristiinimene sina ka oled, ise ristimata…” pomises ämm küll nina alla, kuid Karolina kuulis selle siiski ära. Kange tahtmine oli vastata, et ehkki ämm oli ristitud, pühakirja kümmet käsku ta kohe kindlasti ei järgi. Seal ühe punktina kirjas, et mees austab oma vanemaid, kuid hoiab siiski naise poole või midagi sarnast, ega ta täpset sõnastust teagi, kuid ämm nõuab kogu poja tähelepanu ainult endale.

      „Ei tea, mis mul siin ikka peaks mureks olema? Või see sulle peakski huvi pakkuma… Sulle on telefon.” Luule hääletooni järgi otsustades polnud ta üldsegi rahul, et minia nüüd seal pooleliolevas ehituses niisama jõude istub ja talle nõnda vastu nähvab ning paistab, et helistaja polnud kah talle tuttav. Tavaliselt ütles ta kohe, kes helistab, kuna oli ju alati esimene, kes telefoni juurde jõudis, ja seega tunneb enamasti kõik tuttavad juba hääle järgi ära.

      Huvitav, kes võiks talle lauatelefonile helistada? Enamikul tuttavatel oli ju tema mobiilinumber olemas.

      Karolina lippas kergejalgselt elutuppa, kuid silmanurgast jõudis siiski märgata, et ehkki ämm läks kööki, jäi ta keset seda ootavalt seisma, küllap tahtis ikka pealtkuulamisega pisutki selgust saada, kes see helistaja ikkagi oli.

      „Halloo! Karolina kuuleb!”

      „Terekest, pinginaaber…”

      Oih, see oli küll üllatus, nii paljude aastate tagant taas kuulda klassiõe ja pinginaabri Senni lustakat häält.

      „Issake, sina? Mis tuuled sulle nüüd äkki minust kõrva puhusid?”

      „Ikka aastate tuuled ja nagu kuulda, oled sina meil endiselt luulelise mõttelaadiga, tuuled ja luuled…” Senni itsitas teisel pool toru heatujuliselt. „Vaata, nüüd on asjalood sellised, et kakskümmend viis aastat on linnutiivul lennanud ja meie klass peaks taas kokku saama.”

      „Organiseerid klassi kokkutulekut või?”

      „Ära arvasid, just see mul plaanis ongi. Kümme aastat tagasi sai nii ju kokku lepitud. Nojah, sina ja veel mõned tookord kokkutulekul ei käinud…” See kostis pisut süüdistavalt, kuid kohe oli Senni hääl taas kamandav. „Võta teadmiseks, et seekord ei taha ma kelleltki ühtegi väljamõeldud põhjust äraütlemiseks kuulda! Kuramus, vähemalt kordki võiksite kõik oma tagumendid kohale veeretada…”

      „Küll sa oled täna sõjakalt meelestatud…”

      „Pisut vist olen küll ja ikka asja pärast, sest teid on nii kuradima raske oma kodudest välja saada. Ometi oleks tore teada saada, kuidas kellegi elurattake veerenud on. Varsti oleme nagunii tudid valmis ega tunne üksteist enam äragi, värskendame vähemalt üksteisest mälupilte ja ühtlasi sobrame ka minevikus, meenutame pisut kooliaega.”

      „Seda muidugi, ega tunneks vist tänaval kõiki enam äragi. Ükspäev astus kaubamajas minu juurde üks täidlane naine ja haaras mul käsivarrest kinni, et oi, Meerike, me pole vist paarkümmend aastat kohanud… Mina kehitasin õlgu ja ütlesin, et ta vist ajab mind kellegagi segamini, siis taipas ta ka ise, et oli mind eksikombel pidanud oma klassiõeks, keda ta polevat oma paarkümmend aastat näinud.”

      „Näed siis, sul juba kogemus, et paarikümne aastaga võid tõesti vähegi sarnaseid inimesi ekslikult oma tuttavateks hakata pidama. Oled sa nõus tulema?”

      „Millal ja kus sa plaanid seda korraldada?”

      „Nädala lõpus meie vanas koolimajas. Mul juba direga räägitud ja klassijuhataja Vidi-Madi lubas ka kindlasti tulla. Seega, kõik on oki-toki! Poisid võtavad napsud ja plikad teevad ampsud. Noh, mis sa kostad?”

      „Võiks ju tulla küll. Tegelikult pole ma sindki nii ammu näinud. Ma ei teagi, kus sa elad ning millega nüüd tegeled.”

      „Põnevat elu olen elanud, kuid räägime siis, kui kokku saame.” Senni oli kelmikalt salatsev. Niipalju kui Karolina teda varasemast teadis, oli Sennile alati meeldinud igast väiksemastki asjakesest põnev lugu teha, nii võis Senni ka nüüd tahta oma elu suhtes uudishimu äratada.

      „Sa lausa ahvatled tulema. Ega ma eriti uudishimulik ole, kuid pisut tahaks teada küll,” aasis Karolina talle vastu.

      „Oleksid sa eelmisel kokkutulekul käinud, saanuks sa minu elu kohta juba üht-teist teada. Olin ju mina seal ainuke lahutatud mimmi ja seega flirtisin ikka poistega ihust ja hingest. Tead, kui lahe see oli…” Jällegi mõnus itsitus teispool toru ning Karolina oli kindel, et Senni liialdas taas pisut. Kuigi, kes teab. Oli talle ju alati meeldinud poiste tähelepanu ja vahel oli ta tegutsenud üpris agaralt, et nii mõneltki tüdrukult tema silmarõõm üle lüüa.

      „Mine nüüd! Meie klassis polnudki poisse, kellele oleks niisama meeldinud flirtida. Olid üksnes tõsised ja asjalikud poisid. Kui sa just jällegi Viktorit ei piiranud.”

      „Kas ma sinu arvates võisin üksnes Viktorile meeldida? Oled sa ikka veel selline naiivitar? Aastatega muutuvad nii moed kui ka kombed ning meie poistest on ammugi mehed saanud ja kellele siis ei meeldiks, kui talle tähelepanu pööratakse. Või arvad sa, et ma ei väärigi meeste tähelepanu?”

      „Ah, jäta! Sellist mõtet mul küll pähe ei turgatanud,” püüdis Karolina kiiresti oma sõnu parandada, kuigi ta mäletas vanast ajast, et Senni polnud peale Viktori teiste oma klassi poistega tegemist teinud ja Viktorgi oli olnud vaid lühiajaline meelelahutus.

      „Räägi nüüd, kuid võta teadmiseks, et minu vigurid pole aastatega muutunud. Kui võimalust on, siis löön ikka küüned taha.” Taas itsitati teisel pool toru. „Aga see selleks, tegelikult huvitab mind väga, miks sina eelmisele kokkutulekule ei tulnud.”

      „Ausalt? Ma enam ei mäletagi, ju oli mul siis tol korral miskit muud plaanis.” Karolina mäletas seda küll, kuid ei tahtnud kunagisele pinginaabrile tõtt rääkida. Viimaks parastab jällegi, nagu ta oli varem Karolina kõhklustest kuuldes teinud, et naine ei pea olema mehe ori, vaid ise vabalt otsustama.

      „Olgu pealegi, see on minevik, kuid ära siis seekord alt ära hüppa. Ma olen juba peaaegu kogu klassi kokku saanud, kahjuks muidugi teispoolsusega kontakti ei saa ja seega jääb Kalvi kutsumata, kuid ma usun, et ta vaatab meid sealt ülevalt hea pilguga.”

      „Tõepoolest kurb, et ta nii noorelt ja traagiliselt hukkus.” Karolina ohkas kaastundlikult.

      „See selleks… Ma tegutsen siin nagu telefonikeskjaam ja enamik ongi nõus tulema ja rahul, et viitsin sellise asjaga jamada.”

      „Minu poolt samad sõnad. Sa oled tõesti vahva, et selle käsile võtsid. Hea, et meie klassis on selline entusiast.”

      „Oi, kui sa vaid näeksid, kuidas minu ninaots praegu ülespoole kerkis. Tänase ilmaga võib sinna isegi vihma sisse sadama hakata, kuid mis sa teed, kui kiitus nii mõjub.”

      „Eputis selline.”

      „Ikka olen! Okei! Sinuga oleme jõudnud kokkuleppele, seega teen sinu nime taha ristikese ja kohtume laupäeval kella viie paiku koolimajas.”

      „Oleme kokku leppinud. Ma tulen!”

      „Siis pakaa ja ole mõnus ja võta teadmiseks, et meie elu on meie oma kätes.” Senni itsitas taas lustakalt ning seejärel kostsid kohe ka kinnised toonid.

      Karolina pani aeglaselt toru tagasi hargile. Huvitav, mida ta selle „oma elu kätes” mainimisega öelda tahtis või on ta siiski pisut minu praeguse eluga kursis? Väike linn ja siin teavad vist peaaegu kõik kõigi kohta midagi, seda enam, et Madis on üpriski nõutud arhitekt ja ämma võimukus on ju naabritelegi teada.

      Äkki oli masenduse asemel hinges rõõmus elevus, vähemalt väikegi vaheldus sellesse sombusesse päeva, kuid juba tõi köögist kostev ämma turtsatus ta tagasi reaalsusesse.

      „Mis