Rikka mehe kütkes. Maureen Child

oli paks ja pehme ning Janine’i jalad vajusid sellesse, kui ta aeglaselt ringi käis ja imetles apartementi.

      Klaaslaudadel seisid kristallvaasid lilledega. Helepunane sohva ja tugitoolid toa mõlemas otsas pakkusid mugavat kohta vestluseks. Ruumis oli ka kamin – pigem küll ilu kui vajaduse pärast. Lambid heitsid mahedat valgust ning Janine märkas ust. Kindlasti viis see magamistubadesse.

      Janine värises kergelt, kui Max tal ümbert kinni võttis ja mehe kehasoojus levis üle ta keha. „Vapustav,” ütles Janine pead Maxi rinnale toetades.

      Ta kuulis mehe hääles naerunooti, kui ta vastas: „Käib küll, kui paremat pole.”

      Janine pööras pead ja vaatas talle otsa. „Kas sa oled ikka kindel, et sa pole juveelivaras?”

      Max puhkes laginal naerma ja Janine nägi ta silmis lõbusaid sädemeid. „Jumala kindel. Ma olen üks igav ärimees, nagu juba ütlesin.”

      „Siis peab su äri olema väga edukas,” ütles Janine.

      Max lasi temast lahti ja läks suure ruumi nurgas asuva baari juurde. „Üsna edukas.”

      „Oi! Külm hakkas,” ütles Janine, tunnetades mehe äkitselt jahedat hääletooni ja rutakat lahkumist.

      Max heitis talle pilgu ja Janine nägi mehe omas hetkelist ärevust, mis kohe kadus. „Vabandust, ma ei taha sellest praegu rääkida… ja kui olla aus, siis ei taha ma sellest üldse rääkida.”

      „Mina ka.” Janine läks üle toa ja istus punasele baaripukile. „Tundub, et omanikule meeldib punane värv, eks ole?”

      Vapustavalt meeldiv mees valas talle veini ja naeratas. „Ju siis.”

      „Kas sa tunned teda?”

      „Keda?”

      „Omanikku. Kas sa tunned teda?” Janine võttis ulatatud klaasi ja maitses veini. Vein oli jahe ja hõrk – tegelikult suurepärane.

      „Tunnen küll.”

      „Seda ma arvasin,” lausus Janine. Rikkad mehed on ikka omavahel tuttavad, eks ole? Vähemalt Johniga oli see nii. Kuigi lõpuks selgus, et John polnudki rikas. Ta oli ainult teinud näo, et tal on raha. Nagu sedagi, et armastab Janine’i.

      Max tõstis klaasi kuldkollase veiniga, jõi sõõmu ja asetas klaasi letile. Ta toetas peod läikivale puidupinnale ja vaatas Janine’ile otsa. „Me peaksime rääkima sellest, mis rannas toimus.”

      Janine niheles. Teha oli üks asi, kuid sellest rääkida hoopis midagi muud. „Miks?”

      „Kuna me ei kasutanud kaitsevahendeid.”

      See lihtne lause oli ränk kui kalju.

      „Oh.”

      „Jah,” ütles Max uut sõõmu juues. „Oh.”

      „Noh,” ütles Janine. Ta tundis, otsekui pöörleksid ta kõhus tinakuulid. „Esiteks kinnitan ma sulle, et olen täiesti terve.”

      „Kena kuulda. Mina samuti. Aga on veel üks tähtsam küsimus, mille üle muretseda.”

      „Jajah.” Tinakuulid olid nüüd suuremad ja kolksusid üksteise vastu ning Janine kahetses, et oli lõuna ajal korralikult söönud. Kuid ta hingas sügavalt sisse ja ütles: „Eks me peame siis ootama ja vaatama. Aga kõik on korras. Ma olen kindel. See oli ainult üks kord.”

      Tume kulm kerkis kõrgele. „Huvitav,” lausus Max mõtlikult, „kui sageli on sajandite vältel seda lauset öeldud.”

      „Muretsedes tundud sa palju inglaslikum.”

      „Küllap vist. Aga nagu sa ütlesid, me peame lihtsalt ootama ja vaatama.”

      Janine tundis ennast idioodina. Ta ei suutnud uskuda, et oli seksinud rannal võhivõõraga ja ilma kaitsevahenditeta. Jumal hoidku! Ta pole ometi rumal naine! Kuid praegu oli tal tunne, nagu oleks kirjutatud talle otsaette suurte tähtedega: IDIOOT.

      Tema sõrmed liikusid mööda kristallklaasi jalga üles-alla, kuni Max lõpuks ütles: „Kui sa soovid, et me kordaksime oma etteastet, jätaksid ehk selle klaasipiinamise.”

      „Mida?” Janine vaatas mehe poole ja ta nägi tema pilgus iha. Ja kõik mured olid hetkega kadunud. Mis siin ometi toimub? Janine pole olnud kunagi nii seksinäljas. Mitte iialgi igatsenud seda nagu praegu.

      Aga võib-olla sellepärast, et ükski mees enne praegust polnud esmaklassiline armuke.

      Kuid see salapärane mees oli seda kahtlemata.

      Ta puudutas nimelt uuesti klaasijalga ja nägi mehe silmade sügavuses lõõmavat leeki. Max tuli tema juurde ja tõstis ta pukilt maha.

      Viie jala ja seitsme tolli pikkune Janine oli paras tükk naisterahvast, kuid kergus, millega Max teda tõstis, oli imekspandav. Ta haaras naise sülle, vaatas talle otsa ja ütles: „Seekord me teeme seda nagu kord ja kohus.”

      Janine võttis tal kaelast kinni, naeratas ja ütles: „Minu arvates me tegime seda juba eelmisel korral nagu kord ja kohus.”

      „Salapärane naine,” ütles Max magamistoa poole suundudes, „sul pole aimugi, mida see tähendab.”

      Meest sõnast, härga sarvist – teine kord oli veelgi parem kui esimene. Ka kondoomid olid sobivalt käepärast. Just siis, kui Janine oli kindel, et nad on ennast ammendanud, läks Max uuele ringile.

      Janine polnud kunagi nii lõõgastunud. Nii põhjalikult rahuldatud. Iga tema ihurakk surises rahulolust ning kui ta lõpuks avas silmad ja pööras näo päikese poole, ei tundnud ta mingit kahetsust.

      Siis nägi ta tühja voodit enda kõrval ja imestas, kuhu ta tundmatu võõras on kadunud. Linad olid jahedad, seega oli ta läinud juba tükk aega tagasi. Janine võttis hommikumantli, mis oli tema jaoks valmis pandud, tõmbas selle selga, tundes siidriide õrna paitust nahal.

      Ta lahkus magamistoast, läks elutuppa ja märkas alles nüüd, et sellel on rõdu. Õhtul pimedas polnud seda näha olnud. Kuid nüüd säras päike selle kivipõrandal ja sepisvõrel. Punavalgetriibulise päevavarju all seisis laud, mille ääres istus ta armuke, jõi kohvi ja vaatas merele.

      Janine kordas mõttes sõna. Armuke. Talle meeldis see. See kõlas dekadentlikult. Seksikalt. Ja seda põnevamalt, et Janine ei teadnud siiani mehe nime.

      Max oli juba riides. Tal olid jalas mustad püksid ja seljas pikkade varrukatega tumesinime triiksärk, mille käised olid üles kääritud. Ta oleks pidanud olema rahul ja muretu. Kuid ta nägi välja nagu prints, kes valvab lossitornis kuningriiki.

      Janine astus rõdule, Max vaatas talle otsa ja naeratas. Ta võttis keset lauda seisva termoskannu ja valas talle suure tassitäie kanget auravat kohvi.