Võrguta mind. Carly Phillips

surema. Aga ta ei teinud midagi, et oma välimust esile tõsta. Tegelikult tegi ta kõik võimaliku, et seda peita. Mees imestas, miks.

      Ta kehitas õlgu ja pööras pilgu ära. See lend on tõepoolest nii neetult pikk, et ta jõuab pealispinna alla vaadata ja mõtiskleda selle üle, kuidas Mallory Sinclair enese eest hoolitseb.

      “Mis selle juhtumi põhilised faktid on?” Rääkides nõjatus naine tahapoole ja võttis oma kohvrist kollase märkmiku, siis haaras sulepea. “Kui olete valmis.” Naine ajas end istmel sirgu.

      See naine on asjalik ja tõhus, nii nagu talle oma töökaaslaste puhul meeldib. Aga mitte oma naiste juures. Ta eelistab pehmeid ja paindlikke, sooje ja anduvaid naisi. Kuna ees seisab vähemalt nädal suvituskohas viibimist, ei ole seal vastassugupoolest puudust. Kahjuks ei ahvatle võõrad teda enam, mis tähendab, et elu muutub üha keerulisemaks.

      Põgus kohustusteta armulugu sobib tema elustiili ja tõekspidamistega kõige paremini. Kui ta elab oma reeglite järgi, siis ei lõpeta ta lahutuskohtus nagu teised. Kui ta end ei seo, ei saa temast sarvekandjat, kurba näidet sellisest mehest, kelleks tema isa oli muutunud. Aga koos eaga tulevad tarkus ja võime vahet teha – ja kasvav rahutus, mida ta ei suutnud mõista.

      “Härra Latham? Kas miski on valesti?”

      Naise mahlaka hääletooni peale voogas erutusevärin läbi tema soonte. Nõrguv, kasvav soojus pulseeris ta kubemes. Miski oli valesti, tõepoolest. Miski, mida ta oma töökaaslase suhtes tundis, oli korrast ära ja see ei meeldinud talle sugugi.

      “Mida te tahtsite?” nähvas ta.

      “Fakte selle juhtumi kohta.” Naine lehvitas juristimärkmikku õhus, meenutades mehele, miks nad koos lennukis on. “Ma tahan asjadega kursis olla, et aidata kliendile muljet avaldada.”

      Mees kohtas tema pilku paksude klaaside taga. Mõistus tuli tagasi ja ta tundis end kohe paremini. “Sa võid mind ka Jackiks kutsuda.”

      Naine noogutas, silmad pärani.

      Ta sundis end pöörama pilgu naise sinistelt silmadelt, mida ta selgelt ei näinud. “Lederman on juba aastaid abielus olnud. Ta on viiskümmend kaheksa aastat vana ja tahab vabadusse.”

      “Miks?” Naine vaikis, sulepea valmis mehe iga sõna üles kirjutama.

      “Lepitamatud erinevused.”

      “See on juriidiline definitsioon. Mis selle asja taga on? Mis kallutab lahenduse tema kasuks? Eeldades, et me saame selle juhtumi.”

      Jack sirutas jalad nii pikalt ette kui sai, püüdes liigutades Malloryt mitte puudutada. “Selle leidmiseks me siin olemegi. Siis otsustame, kuidas naise süüd käsitleda ja seda meie kliendi kasuks pöörata.”

      “Huvitav väljendus – naise süüd.”

      “Kuidas nii?”

      Naine ristas jalad enda ees ja mehe pilk langes tema pahkluudele. Ta polnud kunagi põhitähelepanu jalgadele pööranud, kuid naine sundis teda oma eelistusi muutma.

      “Sa eeldad, et abielu lagunemine oli proua Ledermani süü. Alati on olemas võimalus, et meie klient on niisama palju süüdi. Ja kui see on nii, siis peame mehe negatiivse käitumise positiivseks pöörama.”

      Mees toetas pea istme seljatoele ja pööras tema poole. “Seda ma ütlesingi. Me peame asjadele positiivse pöörde andma.”

      “Sa ütlesid, et me peame pöörama naise süü…” Tema hääl vaibus ja ta raputas pead, enne kui sulepeale otsiku pani. “Olgu.”

      “Ma ei ole kindel, et mõistan seda vahet, mida sa püüad teha.”

      Naine ohkas pikalt ja kannatavalt. “Olen kindel, et sa ei mõista.” Ta oli tegevuses asjade ärapanemise ja mapi sulgemisega.

      “Tere õhtust, rahvas.” Hääl kostis valjuhääldist, väikelennuki kokpitist. “Me oleme valmis laskumist alustama, niisiis kinnitage rihmad…”

      Kapteni hääl takistas igasugust edasist jutuajamist. Mallory kontrollis oma turvavööd ja vaatas aknast välja. Tal ei olnud ilmselt tahtmist nende vestlust lõpetada. Jah, ta oli selle katki jätnud ja tekitanud mehe sisemuses kummalise tühjusetunde. Otsekui oleks ta nende mõttevahetuse lühikeste minutite kestel meest hinnanud ja leidnud ta puuduliku olevat.

      Mehele ei meeldinud tunne, et tal naise hinnangus vajakajäämisi oli, ehkki ta ei teadnud, miks. Naine oli ta jälle tasakaalust välja viinud, ainult et seekord oli tal põletav soov muuta nii naise negatiivset arvamust kui ka tema huvipuudust.

      Jackile meeldis väljakutse, aga ta tegutses ainult siis, kui sellel väljakutsel oli mõtet. Aga tema huvil Mallory Sinclairi vastu ei olnud mõtet.

      Ookeanilt kandis soe briis soolase vee hõngu. Mallory juuksed tõmbusid niiskusest krussi, rikkudes krunni, mille ta oli hommikul suure hoolega teinud. Ta heitis pilgu kellale. See näitas täpselt kaheksa hommikul ja nende võõrustajast polnud veel märkigi.

      “Ta tuleb siia,” ütles Jack vastuseks naise väljaütlemata ärritatusele. “Ta ütles, et me sööks hommikust ning et ta kohtub meiega siis, kui me oleme lõpetanud.”

      Naine tõstis pilgu kaneeli ja rosinatega röstitud prantssaialt, et vaadata Jackile otsa. Seda ta oli kogu hommiku vältinud. Kui ta oli arvanud, et mees on hukutav ülikonnas, siis khakivärvi lühikestes pükstes ja kraega lühikeste käistega särgis oli ta äärmiselt nägus. Tema käsivartel paisusid võimsad lihased ja rinnal avatud nööpide vahelt paistis päevitunud nahk. Tema pigimustad juuksed olid korralikult üle pea kammitud ning Oakley päikeseprillid katsid ta läbitungivaid halle silmi. Ta oli täiuslikkus ise maskuliinses kestas, samal ajal kui naine oli sassis konservatiivne segadus maitsetus tumesinises kleidis.

      Ah, olgu. Ta pole siin selleks, et Jackile oma välimusega muljet avaldada, vaid selleks, et nii teda kui ka nende klienti oma mõistusega pimestada. Kui ta ainult suudaks oma mõtted mehe seksikalt kehalt eemale kiskuda ja eelseisvale ülesandele keskendada. Ta oli veetnud möödunud öö oma toas mehe toa vastas väherdes ja viseldes, suutmata magada. Suutmata unustada mehe muskuselõhnalist odekolonni ja tema sügavat, kõmisevat häält.

      “Olen rõõmus, et te kohale jõudsite. Mida te siis minu elupaigast arvate?” Kõmisev mehehääl katkestas naise kohatud mõtted, enne kui ta jõudis viia need meela lõpplahenduseni, mida oli oma unelmais kogenud.

      “See paik on lausa uskumatu, aga te ju teate seda.” Jack tõusis istmelt ja Mallory samuti. “See paneb mind mõistma, et olen vale töö valinud,” ütles Jack ja naeris.

      “Te olete siin igal ajal teretulnud,” ütles tüse mees. “Aidake mul nüüd lahti saada sellest merekullist, kellega ma abiellusin, ja ma annan sviidile teie ja teie kolleegi nime.”

      Mallory püüdis mitte võpatada kalgi sõna peale, mida mees oma abikaasa kirjeldamiseks kasutas. Naise, kellega ta oli abiellunud ja keda ta eeldatavalt oli kunagi armastanud.

      “Paul Lederman, saage tuttavaks Mallory Sinclairiga, ühega meie silmapaistvamaist kaastöölistest. Mallory, Paul Lederman.” Jack žestikuleeris Mallory ja nende kliendi vahel, kes oli riietatud veel vabamalt kui Jack, kandes bokseritetaolisi ujumispükse. Ekstsentriline on pehmelt öeldud, mõtles naine.

      Ta sirutas käe. “Rõõm viimaks teiega kohtuda, härra Lederman.”

      “Kutsuge mind Pauliks.” Ta raputas entusiastlikult naise kätt. “Ei saa olla nii ametlik, kui istud rannas ja silmitsed seda vaadet.”

      Naine vaatas üle ta õla, märgates selget sinist taevast ja sillerdavat vett tagaplaanil. Mehel oli õigus. Ta oli olnud nii hõivatud sellega, et mitte vaadata Jacki, et polnud üldse märganud ilu enda ümber. “Te olete õnnelik inimene, härra Lederman.”

      Mees parandas teda pearaputusega.

      “See tähendab Paul. Jackil on õigus. See paik on lausa uskumatu.”

      “Pärast seda, kui me oleme rääkinud, laske end lõdvaks ja nautige seda pisut. Mulle meeldib, kui minu advokaadid on samal lainepikkusel nagu minagi.” Ta tõmbas