Suhtesõlmed. Köitvast seksist tõelise armastuseni. Inga Raitar

paraku väga palju. Jah, ta võib olla suurepärane tööriist, kui sa tead, mis protsessid tema juhtimise alla usaldad. Kindlasti aga ei tohiks ta olla sinu peremees, kes käsutab sind. See näeks välja nagu haamer, hakkaks käele käsklusi andma, mitte käe suunamist mööda naelu seina lööma. Ülekäte läinud Ego hakkab sind kaitsma sinu enda tegeliku tundmise eest. Ego sunnib sind mõtlema, et sina oled tema, mitte et tema on osa sinust. Kui sa selle triki läbi näed, saab sinust loodetavasti oma suhete peremees või perenaine.

      Tunnete tormis

      Armastus on tunne, ütlevad paljud ja sellega olekski nagu kõik öeldud. Tunne tekib nagu kusagil meist väljaspool, “tuleb kuskilt meisse” ja siis teeb meiega mis tahab. “Tunnete kütkes olek” oleks nagu õigustus paljule, mida me igapäevaselt endale ei luba. Tunded ehk psühholoogilises keeles emotsioonid on enamiku inimeste arvates niisiis midagi sellist, mis “tuleb sulle peale”, siis “tekitab sinus mingi seisundi” ja lahtudes-lahkudes “jätab hinge tühjuse” – mis ju ka tunne, ainult teistsugune. Siis hakkad ootama kedagi, kes tuleks ja tekitas sinus uuesti sellesama tunde, käivitaks emotsioonide tulevärgi, tõstaks armumise või kire eufoorilisse seisundisse ning hoiaks seal ilma, et sa sellest uuesti kuhugi kukuksid.

      Mis aga oleks, kui õpiksime ise oma emotsioone haldama nii, et ei olekski vaja kelleltki “kiretekitamise tugiteenust sisse osta”? Ei, ma ei räägi siin ei masturbeerimisest või iseendas mingite tunnete ette kujutamisest. Räägin emotsioonide mõistmisest ja nende haldamisest. Ning kinnitan – see on lihtne, praktiline ja vägagi võimalik. Miks aga on just emotsioonid meie elu seisukohalt nii olulised, et neile eraldi tähelepanu peaks pöörama?

      Emotsioon on energia. Ta ilmneb, kestab mõnda aega ja lahtub. Buddha soovitas emotsioonide kütkeisse kinni jäämise vältimiseks märgata hetke, mil näeme, kuuleme või haistame midagi, siis olles hoolivalt avatud, vältida sellest aistingust tekkida katsuvat hinnanguliselt mõtlemist. Ingvar Villido õpetab oma emotsioonide vabastamise kursuses sama asja “shortcut'i” ehk teadlikku emotsioonide märkamist ja kohest vabastamist. Nii tehes ei käivita meie emotsioonid meis varemsalvestunule põhinevaid reaktsioone. Tunnete teadvustamine eeldab aga teadlikkust. Kindlasti pole see eneses millegi mahasurumine ja ammugi mitte “negatiivse tunde” “positiivse tundega” ülekirjutamine või soovmõttega asendamine.

      Sageli arvatakse, et kui õpime tundeid juhtima, siis me enam ei tunne. Muutume kuivadeks külmadeks mõistuseinimesteks. Vale puha! Teadlikkus tähendab, et sa lisaks tunnetele kontrollid ka oma mõtteid, seega ei juhi ka nemad sind sinust pealtnäha sõltumatute impulsside käivitamise kaudu ja sa saad võtta olemasolevast hetkest just parima, mida too pakub. Spontaanselt. Kui vaja, siis kirglikult.

      Lääne psühholoogia terminites toimub seesama protsess nii: impulsi käivitab mingi sensoorne mulje (see on siis midagi meid ümbritsevas maailmas, mida me näeme, kuuleme või muul moel haistame). Kuna oleme õppinud lapsest saati end maailma eest kaitsma, järgneb mälu kaudu toimuv liigitus ehk automaatne sildistamine (hindame toimuvat juba kunagi toimunu kaudu). Olles asja enese jaoks kas ohtlikuks või ihaldusväärseks ning mingi alateadvusse kinnistunud sellekohase stereotüübi järgi “selgeks teinud”, käivitub meis reaktsioon. Enamik sellest protsessist toimub nii kiiresti ja alateadlikult, et me isegi ei märka, et reageerime ning üsna tihti isegi seda, millele me tegelikult reageerisime. Raamatu alguses toodud “sa vana lits” näite puhul reageerisime sõnas “lits” sisalduvale negatiivsele meis kinnistunud tähendusväljale, mõistmata, et tegelikult toimub sinu ja ütleja vahel hoopis mingi muu protsess. Kui oleksime ses hetkes olnud teadvel, poleks emotsioon meie üle võimust võtnud ja me oleks suutnud mõista, mida meie partner oma lausega tegelikult väljendada püüdis. Võimalik, et hüüdis appi. Aga kuna meid pole keegi oma emotsioone isegi mitte märkama, veel vähem siis haldama õpetanud, laseme neil käivitada endas kõikvõimalikke, liigagi tihti meid endid kahjustavaid protsesse.

      Kust tulevad emotsioonid?

      Mõni püüab siinkohal öelda, et emotsioonid on meid ürgajast alates elus hoidnud, käivitades kõik ellujäämiseks vajalikud refleksid. Ega ikka kui mõõkhambuline tiiger ründab, pole aega pikalt mediteerida tema olemuse üle, vaid tulebki reageerida. Parim, kui ellujäämist tagava kiirusega. Neuroteadlased on aga tõestanud, et emotsioon tänapäeva inimese elus pole algeline ellujäämist tingiv refleks, vaid mitmeid ajuosi koostöös hoidev kompleks. Mõõkhambuliste tiigritega puutume suhteliselt harva kokku nagu ka tegelikult meie elu ohustavate olukordadega. Emotsioonid aga mäslevad meis 24/7.

      Ajus pole emotsioonidel üht kindlat keskust, nad käivitavad aju paljusid osi. Seega ehk ei pärinegi nad – nagu me kipume arvama – meie ajust? Eestist pärit vaimne õpetaja Ingvar Villido on loonud emotsioonide haldamise kunsti, mis on – võib võltshäbita öelda – maailmas unikaalne. Ta läheb edasi sealt, kus budistlikud mõtlejad “stopp” teha soovitavad. Tema praktika ei nõua elukeerisest eemaldumist või eluliste olukordade vältimist, pigem arvestab just meie, 21. sajandi teadmistega inimeste argipäeva ja võimalustega. Ingvar õpetab, et enese muutmine algab elu häirivate emotsioonide vabastamisest. Jättes ometi sulle vajalike impulsside käivitamise tarbeks alles nende emotsioonide genereeritud eluks vajaliku energia. Kuidas seda teha, pole selle raamatu teema, otsija leiab kindlasti ka vajaliku kursuse. Mina võin öelda, et minu jaoks sai just see kursus alguseks teel, mille tulemusena sündis ka see raamat.

      Emotsioone saab juhtida

      Tänapäeva teaduse valguses on mälu ja konteksti (mis mõlemad on enamiku meie hinnangute aluseks) haldav aju osa “vastutav” muu hulgas ka depressiooni tekkimise eest. Nojah, kes ei teaks, et just kurnavad mälestused aktiveerivad meis midagi meenutavas olukorras (kontekst) depressiivse oleku. Võid olla pikalt tujust ära peale mingi koha külastamist, millega sul kunagi seondusid mingid praeguseks hetkeks häirivaks muutunud mälestused. Aga kas pead? Võime oma emotsioone reguleerida aga seondub meie frontaalsagaraga – ainsa aju osaga, mis on arenenud ainult inimestel – meie “puhtinimliku” töövahendiga. Seega ei püüa Ingvar Villido, tehes meile selgeks, et elu häirivatest emotsioonidest vabanemine tagab parema elukvaliteedi, meid panna tegema või uskuma midagi, mida meie praegune teadus välistaks. Pigem toetavad üha uuemad teadusuuringud neid Ingvari väiteid, mida ta esitab toetudes iidsele krija jooga traditsioonile.

      Üks vaimsust ja teadust lähendavaid teadusavastusi tehti umbes viis aastat tagasi: frontaalsagarad, hüpokampus ja amügdala (nn hirmu keskus ajus) muutuvad kogemustega ja on ka kogemuste läbi teadlikult mõjutatavad! Seega emotsioonid ei pea meid juhtima! Nad ei ole evolutsiooniline paratamatus, mida saab vaid paremini või halvemini väljendada, vaid meie poolt hallatavad. Niisiis meie endi oskusest emotsioone vabastada või vähemalt märgata sõltub, et need meie igapäeva depressiivseks põrguks ei muudaks. Ja nüüd tagasi raamatu teema juurde – kui meie emotsioonid on meie endi poolt hallatavad, siis pole me kohustatud armuvalus piinlema ega suhtekrahhide järel depressioonis vaevlema. Me lihtsalt peame enda ajus salvestunud emotsioonide poolt käivitatavad käitumis- ja mõttemallid asendama teiste, meie elu toetavate käitumis- ja mõttemallidega. See pole taas mingi voodoo, vaid igapäevane protsess, mille kaudu ma oma kogemuste kaudu enda ellu tulnud teadmiste läbi muudan oma järgnevaid elulisi käitumisviise. Ma teen seda automaatse käitumismallina nagunii, nüüd võiksin lihtsalt võtta teadmiseks, et see on mulle mu igapäevase suhteelu korraldamisel abiks ning teha teadlikult.

      Meisse alateadlike mustrite salvestumiseks on kulunud aastaid, harva, kui suudame nad ühekordselt asja teisiti tehes olematuks muuta.

      Kui inimene kordab mingit tegevust mitu korda, salvestub ajju selle tegevuse juhtimiseks vajalik “närviimpulsside teekond”. Ehk siis, kui märkan ohtu, siis esimest korda tegutsen instinktiivselt.

      Teisel korral sama ohtu kohates hakkavad minus tööle teatavad närviprotsessid, mis käivitavad võimalikult kiiresti võimaliku kaitsereaktsiooni. Kolmandat korda tegutsen juba automaatselt, ilma mõtlemata. Noorusaastatel õpetavad meile vanemad või kasvatajad, mis nende arvates on meile ohtlik või hea ja see salvestub meisse just taoliste alateadlike käitumismudelitena. See omakorda selgitab, kuidas keskkond läbi suhete oluliste inimestega meile isiksuse kujundamisel läbi ajus kujunevate reageerimisseoste mõju avaldab.