Sisemaa. Arne Dahl

vaatevälja laienedes ilmus valevusse paralleelsete valgustorude paar. Üks neist vilkus, õrnalt, aga kiirelt, ja laotas valgele laele närviliselt pulseerivat valgust.

      See valgus oli talle tuttav. Ta oli seda varem näinud. Siiski ei saanud seda õieti mälestuseks nimetada.

      Esimene teadlik mõte: kui imelik on olla nii tühi, nii ilma kõigeta. Ainult keha. Selles peitus groteskne vabadus. Minevikuta vabadus.

      Aga nüüd ka hoopis teistsugune tunne. Nagu paotuksid tema ajus üksteise järel uksed. Justkui tahaks ta esimest korda tõesti mäletada.

      Üks mehehääl lausus autoriteetselt:

      „Tõsine alajahtumine, aga otseseid külmakahjustusi ei ole.”

      Ta pööras pilgu laest allapoole. Valgesse riietatud mees, kellel oli ka ohtralt valgeid karvu, käänas sideme ümber tema parema käe ja kinnitas selle paari teibijupiga. Vaatas talle siis otsa.

      Mees vaatas talle pikalt silma, kissitas mõtlikult ja ütles:

      „Mina olen doktor Stenbom, kas sa tundsid mu ära, Sam?”

      Ta raputas pead. Ta ei tundnud seda valget meest. Kuigi miski ütles talle, et peaks tundma.

      „Käsi näeb igatahes hea välja,” ütles doktor Stenbom ja pani sellesama käe õigupoolest väga õrnalt tema reiele tagasi.

      „Side ei ole külmakahjustuste pärast, vaid su sõrmeotsad said kannatada, kui sa proovisid kohaliku liinibussi külge küüntega lõhki kiskuda; me sidusime iga sõrme eraldi kinni. Bussi kiirus olevat olnud vähemalt kaheksakümmend kilomeetrit tunnis, mis seletab haavade iseloomu. Aga need paranevad paari nädalaga. Kas mäletad, et sa proovisid bussi kinni püüda, Sam?”

      Oma üllatuseks ta noogutas. Ta mäletaski. Mäletas kogu seda hullumeelset retke. Mäletas kööki, suitsunurka, rõdu, välja. Mäletas lund, mis täitis tema suu. Mäletas bussi. Mäletas kahte õlakat meest.

      „Aga ma ei saa hästi aru,” jätkas doktor Stenbom näpuga näidates, „miks sul on näol muljumisvigastused.”

      Mina saan küll aru, mõtles patsient ja muheles. Muigas endale habemesse. Sealjuures tõmbus nägu imelikult pingule. Ta katsus seda – pea tundus olevat üleni sidemetes.

      „Kas sa mäletad, kuidas sa need näovigastused said?” küsis arst.

      Ta raputas pead.

      Doktor Stenbom omakorda noogutas aeglaselt, mureliku-

      malt.

      „Mulle tundus äsja, et ma nägin su pilgus uut selgust, Sam, aga nüüd paistab, et mälu veab sind ikkagi alt. Kas tead, mis nädalapäev täna on?”

      Ta raputas pead. Ta ei olnud selleski kindel, et teab kõiki nädalapäevi. Neid oli vist seitse?

      „Esmaspäev,” ütles ta.

      „Seda just mitte,” vastas doktor Stenbom kulmu kortsutades.

      „Teisipäev,” jätkas patsient. „Kolmapäev, neljapäev, reede, pühapäev.”

      „Sa unustasid laupäeva, Sam.”

      Ta vaatas uuesti lakke. Ta oli unustanud laupäeva. Ei osanud seitsmenigi lugeda.

      „Sul on ajuvapustus, Sam,” sõnas doktor Stenbom. „Võimalik, et asi on pigem selles kui … sinu varasemas seisundis. Oskad sa öelda, mis su nimi on?”

      „Sam Berger,” ütles ta.

      „Väga hea. Ja kas sa mäletad, kuidas sa siia sattusid?”

      Ebamäärane liikumine seespool, pigem kuklas kui pealael. Seljaajus? Pilt: äge lumesadu vastu tuuleklaasi, põgus peegeldus selsamal tuuleklaasil, juuksepahmakas. Jälle tühjus.

      Ta raputas pead. Doktor Stenbom noogutas.

      „Aga seda mäletad, et sa proovisid põgeneda?”

      Ta noogutas.

      „Siililegi selge, et proovisin põgeneda,” ütles ta. „Ma ei tea ju, kus ma olen. Põhjapoolusel?”

      Doktor Stenbom pahvatas naerma, aga muutus kohe jälle tõsiseks.

      „Kas sa mäletad, kes su siia tõi?”

      Jälle ebamäärased mälestused, puudulikud pildid, justkui katki rebitud fotod. Ta raputas pead.

      „Mäletad sa, kas see oli mees või naine?”

      „Naine,” ütles ta otsekohe, oma üllatuseks.

      „Väga hea, Sam. Mäletad sa, milline ta välja nägi?”

      „Blond.”

      „Meil on peaukse turvakaamera pildid,” ütles doktor Stenbom. „Peab igati paika, et siin käis üks blond naine. Aga ta jättis su välja, lumme. Me pidime välja tulema ja sind sisse tassima, Sam. Kes ta oli?”

      Ta tundis, et pilgutab silmi. Iga pilgutus tõmbas sideme pingule. Kas tema pea on tõesti üleni sidemesse mähitud?

      „Ma ei tea,” ütles ta.

      „Meie ka ei tea,” sõnas doktor Stenbom käsi laiutades. „Meil ei ole ühtegi lähedast inimest, kellega ühendust võtta, nüüd, kus sa paranema hakkad.”

      „Kas ma hakkan paranema?” küsis ta.

      „Ma arvan, et hakkad, kõigest hoolimata,” naeratas doktor Stenbom ja tõusis püsti. „Minu meelest oleme tüki maad edasi jõudnud, Sam.”

      „Mul ei ole aimugi, kuhu ma jõudma pean.”

      „Ärme kiirustame, Sam. Kui sa ei tea, kuhu sa jõudma pead, siis polegi sellega ilmselt kiiret.”

      „Mida sa nüüd teed?”

      „Panen tilguti tagasi, Sam, selle infusiooni, mida me oleme sulle juba paar nädalat tilgutanud. Sama annuse. Ajapikku võime hakata annust vähendama.“

      „Aga mis see on?”

      „Põhiliselt toitelahus,” ütles doktor Stenbom. „Sa ei ole ju olnud suuteline toitaineid muud moodi manustama, Sam. Aga ka rahusti. Seda vajasid sa siis hädasti, ja vajad vähemalt sama hädasti ka nüüd, kui reaalsustaju hakkab tasapisi tagasi tulema.”

      Patsient vaatas plaastriribasid oma vasaku küünarvarre lohus. Nende vahelt paistis kollane kanüül. Sinna kinnitas arst tema pea kohal rippuva tilgutikoti vooliku. Siis jäi ta seisma, käed puusas, ja silmitses oma patsienti. Ta lausus kulmu kortsutades:

      „Sa põgenesid, Sam. Kui personal poleks seda märganud, oleksid sa väljas kindlasti surnuks külmunud. Normaalne oleks sind praegu kinni siduda, hoida sind voodi külge aheldatuna, sinu enda huvides. Ma siiski ei tee seda, sest usun, et sa mõistad, et sa ei põgene meie eest, Sam, vaid tegelikkuse eest, oma mälestuste eest. Ja selle põhjal, mida mina ja ülejäänud personal nende nädalate jooksul kuulnud oleme, võib arvata, et mälu taastumine ei kujune valutuks. Ma tahan, et sa selle peale mõtleksid, Sam, võib-olla isegi peaksid seda meeles. See ei kujune valutuks.”

      Doktor Stenbom tõusis ja vaatas teda veidi aega hindava pilguga ning läks siis minema. Võib-olla kostis luku klõpsatus, kui uks sulgus.

      Voodis lamaja vaatas aga ainult seda kollast eset, mis tema käsivarrest välja turritas. Aeglaselt hakkas ta kanüüli paigal hoidvaid kirurgiteibiribasid lahti kangutama.

      Seal, kus jäme nõel oli käsivarde torgatud, polnud nahk mitte ainult sinine, vaid ka täis rohkem või vähem paranenud nõelajälgi; kahtlemata oli ta siin päris tükk aega viibinud. Paar nädalat, nagu doktor fucking Stenbom oli öelnud, aga võib-olla ka tunduvalt kauem. Ajal puudus ikka veel tähendus.

      Ta tõmbas nõela käsivarrest järsu rapsakuga välja. Küünarlohust tuli üpris nõrk verejuga, justkui poleks vererõhku enam ollagi. Juga muutus nireks, ta haaras pea alt padja, kiskus sellel püüri ümbert ära ja asetas padja küünarnuki alla. Veri nirises rahulikult patja ning moodustas üha laieneva laigu.

      Ta painutas jämedat nõela; seda oli raskem teha, kui ta oli oodanud. Viimaks