Päike on ju samuti täht. Nicola Yoon

Min Soo sai mõni aasta hiljem teada, et ootab last, mõtles ta kõigepealt lapse nimele. Talle tundus, et Ameerikas ei ole nimedel tähendust, vastupidi Koreale. Koreas on kõigepealt perekonnanimi, mis räägib justkui kõigi su esivanemate loo. Ameerikas kutsutakse perekonnanime teiseks nimeks. Dae Hyuni arvates tõestab see, et ameeriklased peavad üksikisikut perekonnast olulisemaks.

      Min Soo vaevas end sellega, millist isiklikku nime – ameeriklased ütlevad selle kohta eesnimi – valida. Kas tema pojal peaks olema Ameerika nimi, mida õpetajatel ja klassikaaslastel oleks lihtne hääldada? Või peaksid nad järgima traditsiooni ja valima kaks hiina hieroglüüfi, et moodustada kahesilbiline isiklik nimi?

      Nimel on suur vägi. See on osa sinu identiteedist, asetab su ajalisel ja geograafilisel kaardil paika. Veel enam, see võib olla nagu kompass. Viimaks otsustas Min Soo kompromissi kasuks. Ta pani pojale Ameerika nime, selle järel Korea isikliku nime, millele järgnes perekonnanimi. Ta pani talle nimeks Charles Jae Won Bae. Teisele pojale pani ta nimeks Daniel Jae Ho Bae.

      Viimaks valis ta mõlemad. Korea ja Ameerika. Ameerika ja Korea.

      Et nad teaksid, kust nad tulevad.

      Et nad teaksid, kuhu nad lähevad.

      natasha

      MA OLEN HILJAKS JÄÄNUD. Jõuan ooteruumi ja suundun vastuvõtuametniku juurde. Too vangutab pead, nagu poleks see esimene kord. Siin ollakse juba kõike näinud ja tegelikult on neil täiesti ükskõik, et sinu jaoks on kõik uus.

      „Te peate helistama migratsiooniameti üldnumbrile ja uue aja kinni panema.”

      „Mul ei ole selleks aega,” selgitan ma. Räägin talle turvatöötajast Irene’ist ja sellest, kui kummaliselt too käitub. Ütlen seda vaikselt ja mõistlikult. Tema aga kehitab õlgu ja lööb pilgu maha. Mind on välja arvatud. Tavaolukorras annaksin alla.

      „Palun helistage talle! Helistage Karen Whitneyle! Ta palus mul tagasi tulla.”

      „Teie kohtumine algas kell 8. Kell on 8.05. Ta võttis juba järgmise taotluse esitaja ette.”

      „Palun. Ma ei hilinenud enda süü tõttu. Ta ütles mulle…”

      Tema ilme muutub karmimaks. Ta ei lase end kõigutada, ükskõik mida ma räägin. „Preili Whitney tegeleb juba järgmise taotluse esitajaga.” Ta ütleb seda, nagu ei oskaks ma hästi inglise keelt.

      „Helistage talle,” nõuan ma. Mu hääl on vali ja kõlab hüsteeriliselt. Kõik taotluse esitajad, ka need, kes ei räägi inglise keelt, jõllitavad mind. Meeleheide on mõistetav igas keeles.

      Vastuvõtuametnik noogutab ukse kõrval seisvale turvatöötajale. Enne kui too minuni jõuab, avaneb kabinettideni viiv uks. Mulle viipab väga pikka kasvu kõhn mees, kellel on tumepruun nahk. Ta noogutab vastuvõtuametnikule. „Kõik on hästi, Mary, ma võtan ta ise vastu.”

      Astun uksest kiirelt sisse, enne kui ta meelt muudab. Ta ei vaata minu poole, pöörab ringi ja hakkab mööda koridore minema. Järgnen talle vaikides, kuni ta peatub Karen Whitney kabineti ees.

      „Oota siin,” ütleb ta mulle. Ta on vaid mõne sekundi ära ja naastes on tal käes punane kaust – minu toimik.

      Läheme mööda järgmist koridori, kuni jõuame viimaks tema kabinetini. „Minu nimi on Lester Barnes,” ütleb ta. „Palun võta istet.”

      „Ma olen…”

      Ta tõstab käe, et ma vaikiksin.

      „Kõik vajalik on toimikus kirjas.” Ta võtab kaustanurga kahe sõrme vahele ja lehvitab sellega. „Võta rahulikult ja istu vaikselt, kuni ma seda loen.”

      Tema kirjutuslaud on nii korras, et ilmselgelt tunneb ta selle üle uhkust. Tal on hõbedast värvi kontoritarvikute komplekt: pliiatsihoidja, sahtlid saabuvate ja väljaminevate kirjade jaoks ning isegi visiitkaardihoidja, millele on graveeritud lrb. Kes üldse tänapäeval enam visiitkaarte kasutab? Sirutan käe, võtan ühe kaardi ja pistan taskusse.

      Tema selja taga on kõrge kapp täis eri värvi kaustahunnikuid. Iga kausta vahel on kellegi elu. Kas kaustade värv on tõesti nii paljastuslik, kui ma arvan? Minu kaust on tõrjuvalt punane.

      Mõne minuti pärast vaatab ta mulle otsa. „Miks sa täna siia tulid?”

      „Karen, preili Whitney, palus mul tagasi tulla. Ta on minuga väga lahke olnud. Ta ütles, et äkki annab midagi teha.”

      „Karen on meil uus.” Ta ütleb seda, nagu selgitaks see midagi, aga ma ei saa aru, mida.

      „Sinu perekonna viimane edasikaebus lükati tagasi. Maalt väljasaatmine on jõus, preili Kingsley. Sina ja sinu perekond peate lahkuma täna õhtul kell kümme.”

      Ta sulgeb kausta ja lükkab pisarate ootuses minu poole salvrätikukarbi. Aga ma ei ole pisardaja tüüpi.

      Ma ei nutnud, kui isa meile väljasaatmisest esimest korda rääkis või kui meie esitatud edasikaebused järgemööda tagasi lükati.

      Ma ei nutnud ka eelmisel talvel, kui sain teada, et minu tollane poiss Rob mind petab.

      Ma ei nutnud isegi eile, kui me Beviga ametlikult hüvasti jätsime. Teadsime mõlemad juba mitu kuud, mis meid ees ootab. Ma ei nutnud, aga siiski ei olnud see lihtne. Ta oleks minuga täna kaasa tulnud, aga ta on perega Californias, et külastada Berkeleyt ja paari teist osariigi ülikooli.

      „Võib-olla oled sa siin, kui ma tagasi jõuan,” raius ta pärast meie 17. kallistust. „Võib-olla saab kõik korda.”

      Bev on alati olnud parandamatu optimist, isegi suure häda korral. Ta on seda tüüpi tüdruk, kes ostab loteriipileteid. Mina olen seda tüüpi tüdruk, kes teeb loteriipileteid ostvate inimeste üle nalja.

      Niisiis. Päris kindlasti ei kavatse ma praegu nutma hakata. Tõusen, võtan oma asjad ja suundun ukse poole. Pean kõik jõuvarud kokku koguma, et oleksin jätkuvalt mitte-pisardaja. Mõttes kuulen ema häält.

      Ära lase uhkusel end juhtida, Tasha.

      Pööran ringi. „Nii et te ei saa tõesti minu heaks midagi teha? Pean ma tõesti lahkuma?” Ütlen seda nii vaikselt, et isegi mina kuulen seda vaevu. Härra Barnesil on väga hea kuulmine. Vaiksete masendunud häälte kuulmine on osa tema tööst.

      Ta trummeldab sõrmedega suletud kaustale. „Sinu isa joobes autojuhtimine…”

      „On tema probleem. Miks pean mina tema eksimuse eest maksma?”

      Mu isa. Tema üks õhtu kuulsust viis joobes juhtimiseni ja meie paljastamiseni ja selleni, et jään ilma ainsast kohast, mida pean oma koduks.

      „Te viibite siin siiski illegaalselt,” ütleb ta, aga tema hääl ei ole enam nii karm nagu enne.

      Noogutan, kuid ei ütle midagi, sest nüüd hakkan ma päriselt ka nutma. Panen kõrvaklapid pähe ja suundun uuesti ukse poole.

      „Ma olen teie maal käinud. Ma olen Jamaical käinud,” ütleb ta. Ta naeratab oma reisi meenutades. „Seal oli tore. Kõik on seal irie, man. Sulle hakkab seal meeldima.”

      Psühhiaatrid ei soovita oma tundeid alla suruda, sest lõpuks võivad need lahvatada. Nad ei eksi. Ma olen kuude viisi vihane olnud. Mulle tundub, nagu oleksin maailma algusest saati vihane olnud. Vihane isa peale. Vihane Robi peale, kes ütles alles eelmisel nädalal, et võiksime hoolimata „kõigest”, ehk sellest, et ta mind pettis, sõbrad olla.

      Minu vihast ei ole pääsenud isegi Bev. Terve sügise on ta muretsenud, millisesse ülikooli katseid teha, olenevalt sellest, kuhu proovib sisse saada tema poiss Derrick. Ta kontrollib pidevalt ajavahet eri ülikoolide asukohtades. Kas kaugsuhted toimivad? küsib ta iga paari päeva tagant. Viimane kord vastasin, et äkki ei peaks ta kogu oma tulevikku planeerima praeguse poisi järgi. Ta solvus. Bevi arvates kestab nende suhe elu lõpuni. Mina arvan, et see kestab lõpetamiseni. Võib-olla suveni. Pidin leppimiseks mitu nädalat tema füüsika kodutöid tegema.

      Ja