Tähtajaline elu. 1. osa. Heli Künnapas

kuid Sven ja mõned tema sõbrad imbusid mingil hetkel meie seltskonda. Sven alustas kohe ka intensiivselt minu vallutusretke ning järgmised paar kuud olime pidevalt koos. Enamasti mäletan sellest ajast, et loengutesse ma enam eriti ei jõudnud ning tegemata koolitööde hulk muudkui kasvas. Novembrikuu algul muutus Sven aga imelikuks – ta ei vastanud tihtilugu mu kõnedele, oli koos olles tujukas ja äraolev, hakkas varasemast rohkem jooma… Kuni ühel päeval bussiga linnast ühikasse sõites nägin Sveni koos Teelega Pirital käsikäes jalutamas. Minu parima sõbranna ja toanaabri Teelega.

      Sel hetkel oleksin nagu haamriga löögi vastu pead saanud. Niivõrd suur valu käis peast läbi ning levis seejärel üle kogu keha. Ma ei teadnud veel täpselt, mis toimub, aga selge oli, et hästi see lugu lõppeda ei saanud. Mingi jama oli tulemas.

      Järgneski mitu kuud omavahelisi klaarimisi ja selgitamisi. Mis teha, kui pärast paari kuud minuga koosolemist avastas Sven, et suur armastus on üle läinud ja nüüd armastab ta mu parimat sõbrannat. Mitte mingit suvalist tibi tänavalt, vaid minu sõbrannat. Peale selle oli selles puntras veel Teele boyfriend Marek, kes ei teadnud pikka aega kogu loost midagi.

      Tagant järele mäletan sellest ajast pisaraid ja solvumisi, mõistmatusi ja tõeotsimist; selgitusi, mida tahtsin uskuda, sest need olid nii ilusad, et oleks võinud mu hingehaavu parandada… kuid kõik kustus, kui hoolimata igasugustest lubadustest jälle Sveni ja Teelet kusagil käsikäes nägin. Asi läks selleni välja, et Teele palus mul Mareki ees talle katet teha, et ta saaks Sveniga rahulikult nädalavahetuseks ära sõita.

      Siis saingi aru, et ma ei suuda. Ma ei saa enam aru, mis toimub. Ma ei saa nende inimeste juurest eemale minna, kuid koos olles ei suuda ma ei unustada ega andestada.

      Eemale, eemale… See oli ainuke mõte, mis lõpuks mu peas pendeldas… Kuni äkitselt jäigi mu ette reklaam Au Pair in America.

      Aastaks Ameerikasse!

      „Mida?” küsisin inglise keeles, saades aru, et takso on peatunud ning taksojuht ütles midagi. Mees näitas taksomeetrile. Aknast välja vaadates sain aru, et oleme lennujaama kohale jõudnud. Otsisin rahakotist sobiliku suurusega kupüüri ning maksin arve.

      Kuna mul suuremat pagasit polnud, ei pidanud taksojuht välja tulema ega pagasnikut avama. Tänasin teda ning ronisin oma olematu spordikotiga uksest välja.

      Äkitselt tundsin ennastki olematuna. Midagi nii suurt, kui see lennujaam, polnud ma kunagi varem näinud. Hakkasin piletil olevate numbrite järgi lennuki väljumise väravat otsima. Hoolimata suurusest, olid lennujaamas väga head märgistused, nii et kuigi vajaliku väravani tuli tohutult kaua kõndida, polnudki nii keeruline õiget suunada kätte leida .

      Turvakontrollide läbimine raskusi ei valmistanud, kuna mul ju polnudki eriti, mida kontrollida. Lennukis keelatud asjade nimekirja olin eelnevalt korralikult läbi lugenud, nii ei tulnud mul ka midagi ära visata.

      Nüüd tuli vaid oodata. Lennuki väljumiseni oli viis tundi aega. Eesootava aastaga võrreldes tundus see hetkel tühine.

      Sättisin ennast väljumisvärava juures toolile istuma ning silmitsesin akna taga manööverdavaid raudlinde. Lennukid saabusid ja lahkusid… Tõid inimesi ja viisid kaasa… Üks betoonist ja rauast hiiglaslik hoonete kompleks, mida lennujaam oli, sai niiviisi ühendajaks suure hulga maailma eri sihtpunktide vahel.

      „Ja kui meid saatus veel kokku peaks viima,

      Siis ära kunagi lase mul minna…”

      kajas kõrvus jällegi Alley Catsi laul, mida Kris mulle viimasel õhtul laulis. Aga selleks ajaks olin ma juba tõestanud, et sobin ideaalselt lapsehoidjaks.

      Jaanuari alguseks olin aru saanud, et nii enam edasi ei saa. Rabedatele suhetele kulutatud jõulud ning Teele ja Sveni ühine ilmumine ühikas peetud aastavahetuse peole olid olnud viimased piisad.

      Ameerikasse lapsehoidjaks minemisega oli mul ainult kaks probleemi – esiteks ma polnud kunagi ühtki last hoidnud ja mu lähisugulaste ega tuttavate ringis polnud sel ajal väikseid lapsi, teiseks olin inglise keelt vaid kolm aastat gümnaasiumis õppinud.

      Õnneks leidus inimesi, kes olid valmis mulle lapsehoidjakogemusi omistama… paberil. Inglise keele praktiseerimiseks hakkasin aga lugema raamatuid ning kuulama laule, ise samal ajal laulusõnu lugedes ja endale tõlkides. See andis kiiresti hulga kindlama tunde. Mitte mingi probleem polnud ka enam saada viimane vajalik paber – Politseiameti kinnitus puuduvate kriminaalkuritegude kohta.

      Ainult ülikoolis ei saadud aru, et miks ma tahan keset õpinguid akadeemilist puhkust võtta, endal veel vaid üks aasta käia. Soovitati see aasta ära teha ja siis minna, kuid mina teadsin, et see pole võimalik. Veel üks aasta selle segaduse keskel? Mitte mingil juhul!

      Kui ma veebruarikuu alguses kõigi vajalike dokumentidega agentuuri intervjuule jõudsin, uskusin juba isegi, et sobin hästi lapsehoidjaks ja oskan ka inglise keelt. Agentuuri esindaja jäi seda samuti uskuma.

      Nii hakkasidki mõne aja pärast erinevad perekonnad mulle helistama, et saaksime vastastikku sobivust hinnata.

      Ütlesin oma jah sõna üsna kiiresti ühele Connecticuti osariigis elavale kolmelapselisele perele, kus olid 7-aastane tütar Madeline, 4-aastane poeg Zachary ja 8-kuune tütar Lily. Pere kinnitas, et suuremas osas ongi neil vaja abi beebi Lily hoidmisel, sest pereema on ise kodune ning kooli ja huviringidesse sõidutab lapsi ta ise.

      Suuri kohvreid enda järel vinnates prantsatasid mu vastu tühjadele kohtadele istuma kaks tüdrukut, kes omavahel elavalt eesti keeles vestlesid. Kuna lähimatel tundidel polnud sellest väravast minemas rohkem lende kui minu oodatav lend New Yorki, siis jäin tüdrukuid hetkeks liiga pikalt vaatama.

      „Kas sa lähed ka lapsehoidjaks?” küsis õbluke blond võõras tüdruk minult avalalt naeratades.

      Teise otsekohesusest veidi ehmunult noogutasin sõnatult.

      „Meie ka,” rõõmustas tumedate lokkis juustega ning teisest peajagu lühem rõõmsameelne tüdruk.

      „Vahva!” vastasin, ootamatust reisikaaslaste leidmisest ühelt poolt õnnelik ja teisalt veidi pettunud, et mu kahe koha vahel rändamise ja ümberkohanemise mõttekäike segati. „Mina olen Rebecca!” tutvustasin ennast seejärel kiirelt ning otsustasin, et tegelikult on mul saatusekaaslastega kohtumise üle ikkagi hea meel.

      „Sirle,” teavitas blondiin naeratades.

      „Jaanika,” noogutas mulle tumedate lokkis juustega tüdruk.

      „Nii vahva on kodust nii kaugel oma inimesi kohata,” kädistas Sirle õhinaga edasi.

      Tundsin, et tal on õigus. Me polnud veel Eestist väga kaugel, kuid eesti keeles rääkivad inimesed tundusid kuidagi väga omad ja kodused, kuigi tegelikult teadsime vaevalt teineteise nimegi, rääkimata muust.

      „Kahju, et seda ainult nii väheseks on,” nukrutses Jaanika.

      „Mis mõttes?” ei saanud ma aru.

      „No mina lähen San Franciscosse, kuid Jaanika üles Seattle’isse. Need on teineteisest ikka metsikult kaugel, nii et ülejäänud aasta me ei kohtu väga tihti,” selgitas Sirle.

      „See on jah ikka mitmed tuhanded kilomeetrid,” lisas Jaanika.

      Turtsatasin naerma.

      „Mis on?” vaatasid mõlemad mulle arusaamatult otsa.

      „Saate aru, me arutame, et linnad on teiseteisest metsikult kaugel, sest nende vahe on tuhandeid kilomeetreid. Aga kas te Euroopas üldse mõtleks külla minna sõbrannale, kes elab mitu tuhat kilomeetrit kaugemal?” selgitasin mõtet, mis kogu eelneva vestluse peale oli mu peas keerlema hakanud.

      Sirle ja Jaanika itsitasid mu mõtte peale.

      „Näed, me mõtleme juba täitsa ameerikalikult,” noogutas Jaanika tunnustavalt. „Ja kuhu sa ise lähed?”

      „Mõned tuhanded kilomeetrid teist veel teisele poole. Connecticuti.”

      „Oeh, see on ju hoopis siin kaldal,” vajus Jaanika jälle näost ära. „Ma nii lootsin, et mõnigi eestlane