Verev keskpäevataevas. Simon Sebag Montefiore

palav, ning iga mehe ninal ja ülahuulel pärlendasid higipiisad. Puhus tuul, aga seegi oli kõrvetavalt kuum, keerutades mustaks tõmbunud kõlkaid ja nisuaganaid. Rohi oli võitmatu suve viltuste kuldkiirte all pleekunud.

      Pantaleimon, kes oli salga vanim mees, kustutas öise lõkketule, tampis tuha maasse ja pakkis kohvipoti oma sadulakotti, mis oli omamoodi toidu, tööriistade ja muu moona Aladdini koobas. „Ära kunagi viska midagi minema,” ütles ta ikka. „Iga asja jaoks on oma aeg, vennas, kõigest on lõpuks kasu.”

      Kasakad kutsusid üksteist vendadeks, nii nagu kompartei liikmed kutsusid üksteist seltsimeesteks. Pantaleimon, keda alati tunti lihtsalt Pankana, surus Benja Goldeni õlga. „Pea püsti, Golden,” ütles ta. „Stepis paistab alati päike.” Siis kontrollisid nad, et saablid on tupes, püssid õlal, tsinkplekist laskemoonakarbid nahkkukrutes ning vinnutatud liha, leib, suhkur ja kokkurullitud hobusetekid sadula taga kotis. Nad ei jätnud maha midagi … mitte midagi peale neist allpool nõlval lebava surnukeha, mille kõril mustendas pigise triibuna veri. Benja heitis talle pilgu, aga ainult hetkeks; ta oli surnutega juba harjunud.

      „Ega tema vist meist puudust tundma ei hakka?” küsis Mametka oma heleda häälega. Ta oli tillukest kasvu – oma sõnutsi meeter viiskümmend kaks –, faunilike roosinupuhuultega ja nii plikaliku hääle ja lapselikult taltsutamatute silmadega, et laagrites olid kriminaalid pannud talle hüüdnimeks Bette Davis.

      Nad olid eksinud vaenlase vägede selja taha ning Benka Golden tundis aeg-ajalt, nagu oleksid nad maailmas viimased elus inimesed. Aga nende väike salk ei olnud tüüpiline Punaarmee üksus. Nad olid süüdimõistetud mehed ja ülejäänud armee kutsus neid surmaminejateks, smertniki. Sellegipoolest ei surnud need mehed Benja mälestustes kunagi. Hiljem leidis ta, et nad olid temaga alati kaasas, elutruudena tema unenägudes – nii nagu nad olid sel päeval. Mõned neist olid kinni istunud tapmise või pangaröövi, mõned maisitõlviku varastamise pärast, paljud aga lihtsalt selle ebaõnne pärast, et olid jäänud Saksa vägede piiramisrõngasse. Ainult tema, Benja, oli poliitiline vang, ja see tähendas, et ta pidi olema veelgi ettevaatlikum. „Minu eesnimi on eimiski, minu perekonnanimi on eikeegi”, kõlas tema moto. Omal ajal oli selline diskreetsus olnud tema jaoks raske, aga nüüd olid nad kõik organite ja isegi sõjaväe kontrolli ulatusest väljas.

      Oli 1942. aasta juulikuu ning Punaarmee oli laiali pudenemas. Stalini Venemaa oli hävingu äärel ning laagrite usaldamatus ja paranoia näris ikka veel neist igaühte. Kohutava hinnaga vaenlase ridadest läbi murdnud, stepi lõputul pleekinud merel hulpimas, oli neil veel üks ülesanne täita.

      Benja proovis oma hobuse Hõbesoki sadularihma. „Parem on unustada oma püksid ja ratsutada palja tagumikuga kui unustada oma sadularihm,” oli Panka teda õpetanud. „Lõtv sadularihm tähendab sõitu inglite manu!”

      Nad olid valmis. Nende kapten Žurko andis kerge peaviipega märku: „Istuge hobuste selga! Aeg välja ratsutada.”

      Prištšepa, kelle turris juukseid päike metalselt kuldas, polnud oma lahedast, taltsutamata rõõmust midagi kaotanud. Kannuste kõlinal hüppas ta naerdes sadulasse ja tema hobune Esperanza – sama mänglevalt hulljulge nagu ta isegi – heitis mänguga kaasa tulles pea selga. Benja imetles Prištšepa võimet olla õnnelik isegi siin – kas polnud see maailma parim and? Olla õnnelik kus iganes.

      Ta vaatas, kuidas Panka, kes pidi olema vähemalt kuuekümneaastane, asetas käe kergelt oma hobuse turjale ja tõusis Almazi selga, ilma et oleks jaluseid puutunudki. Tal oli väike vatsake, aga sellegipoolest oli ta sooniline, tugev, ei pidanud pingutama. Mitte kõik nad polnud oma hobuste vastu nii õrnad ja see paistis välja. Kui Garanža oma Iludusele lähenes, tõmbas mära kõrvad pead ligi ja pööritas silmi. Kõik hobused kartsid „Ämblik” Garanžat tohutult ja polnud ka ime; ka Benja kartis teda. Tema kühmuline, vormitu pea nägi välja, nagu oleks pime metsinimene selle kirvega puust välja tahunud; tema suu oli tillukeste hammastega helepunane lõhe ning ta oli pealaest jalatallani kaetud pikkade, sirgete mustade karvadega. Ta ei kiirustanud kunagi, vaid liikus alati loivava aeglusega, mis talletas endas kontsentreeritud ähvarduse energiat. Ja siis oli ka tšetšeen „Naerusuu”, kes eemalt vaadates paistis kõhetu ja õilsate näojoontega ning enneaegselt hallide juustega, mis muudavad Kaukaasia mehed nii nägusaks – kuni ta piisavalt rõõmsaks või vihaseks sai, ja siis, mõtles Benja Golden, sa teadsid …

      Benja oli viimane, alati viimane. Valusalt kange, kintsud pikast sadulas istumisest marraskil ja tagumik sinikaid täis. Õieti oli ta ratsutama õppinud alles oma lühikese väljaõppe ajal, ning nüüd asetas ta oma vasaku saapa jalusesse ja vinnas end ähkides sadulasse.

      „Ettevaatust, vanaisa!” Noor Prištšepa haaras tal õlast kinni ja hoidis teda raudses haardes, kuni Benja kindlalt sadulas istus.

      Panka, kelle valgete vuntside ja juuksetuti järgi pealael võis tema nooruse esimese sõja eelsesse aega paigutada, näris tubakat ja imes innukalt oma vuntsi, mis tavaliselt oli lõbususe tundemärk.

      Mehed ratsutasid niisama erinevalt, nagu nad ka kõndisid, ja nende hobustel oli igaühel oma elulugu, rünnakud ja taganemised, kriisid ja triumfid sellel rajamaal, mida nende ratsanikud tundsid ja mõistsid nagu omaenda last. Ja paigalt liikudes sosistas igaüks neile oma tervituslause. „Kappadikappadi, nõtke sell,” ütles Panka Almazile, oma kõrbile täkule, Prištšepa aga kummardas alla ja puhus üle Esperanza valge tipuga kõrvade, mis tõusid ettepoole kikki ja siis tõmbusid heameelest pead ligi. Benja, moskvalane, kes oli veetnud osa oma elust Hispaania kohvikutes ja Itaalia villades, ümises nagu rabi kõrvus kummitavaid palveid katekismuse kiituslaule Hõbesokile, oma perule tumeraudjale Doni märale, kel oli valge lauk otsaesisel ja valged esijalad, millest ta oligi saanud nime. Hõbesokk pööras oma kiiskava kaela taha Benja suunas ja mees sirutus ettepoole, libistades käed ümber hobuse. Ta armastas seda hobust nii palju, nagu ta iial ühtki inimest polnud armastanud. Pealegi, mõtles ta, polnud ta iial kedagi nii väga vajanud nagu nüüd Hõbesokki.

      Kapten Žurko tõstis käe; tema särk oli juba higiplekiline, suvemütsi nokk oli tõmmatud alla prillide kohale. „Kui kardate, ärge tehke!” hüüdis ta meestele. „Kui teete, ärge kartke!”

      Hetke vaatasid seitse meest üle kõrbenud stepi kaugemale. Nende näod olid juba tolmuga kaetud: tolmu oli nende silmades, suudes ja sõõrmetes, nende riietes. Kirbe, pisaraid silma kiskuv tolm rippus õhus, kui nad üle ristiku ja lavendli ja aasnurmika ratsutasid.

      Kapten Žurko pühkis prille ja pingutas silmi. „Ma mõtlesin oma pojale,” tähendas ta Benjale, salgaliikmele, kellega tal oli kõige rohkem ühist. „Ema ütleb talle, et ta ei pea õppimisel vaeva nägema. Ma teen talle etteheiteid …” Kui pentsik tundus see Benjale, et too mees kurtis keset seda põrgut argielu asjade üle.

      Kuid Benja mõtles laibale. Nad kõik olid seda näinud, mõistnud, mida see tähendas, aga keegi polnud öelnud sõnagi, polnud üllatust ega küsimusi. Lõppude lõpuks olid nad ju kõik teda hästi tundnud. Aga nad tundsid hästi ka surma. Laagrites tuli surm kärmelt nagu hingetõmme. Jää sulades kumasid laibad tumedatena välja lumest, kuhu nad olid kukkunud, võib-olla valvuri kuklalasust. Mõnikord kõndisid mehed mitu päeva, surm pea kohal: nende pilk oli klaasjas, nina terav, põsed aukus, ning hommikul olid nad oma barakikoikus surnud, suu pärani lahti. Benja teadis, et nad ei lase mustjaspruunide vereniredega laibal segada oma keskendumist ega kallutada end ülesande täitmiselt kõrvale.

      Žurko rääkis ikka veel oma poja laiskusest – tema viitsimatusest õppida, tema rohkest suitsetamisest ja näiliselt väsimatust oma tervise rikkumisest. Benja vaatas enda ümber ringi. Tema kaaslased polnud ehk kunagi üheski peres tundnud end nii koduselt nagu selles salgas. Kogu stepis olid kummalgi vaenupoolel leidnud endale selle julma kaose hierarhiates koha kummalised mittekohanejad. Benja küsis endalt, kas tema elus oli üldse olnud hirmsamat hetke kui see. Žurko oli ses kambas ainus aus kodanik – selline, kes, kui ta ellu jääb, võiks minna tagasi tavaellu arveametniku või töödejuhatajana, ülikonnaga mehena, sellisena, keda võib näha Moskva metroos, diplomaadikohver käes. Ta oli meeste vastu õiglane, püssitule all häirimatu, ning tema rahulikkust näitas see, et ta ei vaevunud nähtut kommenteerima.

      Lagendikud olid peaaegu lauskjad, vaheldumisi paju- ja paplitukkadega,