Boss. Mälestusi Fred Kudust. Jaanus Kriisk

keelatud ükski kodanlikus Eestis välja antud teos. Ära oli peidetud ainult Boccaccio „Dekameron“, kusjuures ma põrmugi aru ei saanud, miks isa nii igavat raamatut peidab. Ka välisreisidelt tõi isa alati kaasa raamatuid, sageli väliseesti kirjanikke, aga muudki keelatut, näiteks Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“.

      Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskond

Kehakultuurlased alustasidFred KuduKehakultuuriteaduskonna dekaan 1944–1950

      Minu suhted Tartu Ülikooliga algasid 1936. aastal, kui hakkasin õppima selleaegse arstiteaduskonna kehalise kasvatuse osakonnas, mille lõpeta-sin 1940. aasta kevadel. Lühikest aega töötasin Eesti Spordi Keskliidus treenerina ja sama aasta sügisel kutsuti mind Tartu Ülikooli tööle suusa-tamise ja kergejõustiku õpetajaks. Nimetatud kohal sain töötada ühe õppeaasta.

      1941. aasta suvel, kui olime teaduskonnaga suvelaagris Narva-Jõesuus, algas Suur Isamaasõda. Tulime kogu laagriga Tartusse tagasi, kuid rektor H. Kruus ütles, et mingit korraldust õppelaagri katkestami-seks ei ole ja saatis meid Narva-Jõesuusse. Sealt me enam Tartusse ei saanud, kuna rinne jõudis juba Emajõe joonele.

      Mind mobiliseeriti Nõukogude armeesse. Teenisin 7. diviisi 27. polgus suurtükiväelasena, lõpuks patareikomandörina, ja kuna ma olin kogu diviisi ainus kõrgema haridusega kehalise kasvatuse spetsialist, siis täitsin ka diviisi kehalise kasvatuse ülema ülesandeid. 1943. aasta sügisel, kui Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu hakkas koondama kaadreid kodumaale tagasi minekuks, kutsuti mind Moskvasse. Seal töötasin ühe talve Üleliidulise Kehakultuuri Instituudi juures, kuhu oli koondatud grupp eesti sportlasi, kellest hiljem kujunes põhiline spordi-tööalane kaader meie vabariigis.