Kindlus õhus. Diana Wynne Jones

neid pilte üllatavalt väikese summa eest. «Ei, ei, õnnelik inimene, ära täna mind,» ütles ta, kui Abdullah püüdis oma tänu väljendada. «Teen seda kolmel põhjusel. Kõigepealt, olen teinud omaenda rõõmuks palju portreesid ja nende eest raha küsida poleks aus, kuna ma oleksin neid nagunii joonistanud. Teiseks on see ülesanne kümme korda huvitavam kui mu tavaline töö, kui pean joonistama portreesid noortest naistest või nende peigmeestest, või hobustest ja kaamelitest, kes kõik tuleb mul ilusateks teha, hoolimata tegelikkusest, või maalida hulka rabelevaid lapsi, kelle vanemad tahavad, et nad näeksid välja nagu inglid – jälle hoolimata tegelikkusest. Ja mu kolmas põhjus on, et minu arust oled sa hull, mu kõige õilsam klientidest, ja seda ära kasutada tooks halba õnne.»

      Peaaegu otsekohe levis tervel turul kuuldus, et noor vaibakaupmees Abdullah on kaotanud mõistuse ja ostab kõiki portreesid, mis inimestel müüa on.

      See oli Abdullahi jaoks väga tüütu. Terve ülejäänud päeva segasid teda pidevalt inimesed, kes saabusid pikkade ja lilleliste kõnedega oma vanaemade portreedest, millest vaid vaesus sunnib neid lahkuma; või sultani võistluskaamelist, kes juhtus vankri otsa komistama; või medaljonist oma õe pildiga. Neist vabanemine võttis palju aega – ja vahel ta ostiski maali või joonistuse ära, kui kujutatu oli mees. See muidugi õhutas inimesi tema juurde tulema.

      «Mu pakkumine kehtib ainult täna kuni päikeseloojanguni,» ütles ta viimaks kokkutulnud inimestele. «Las kõik, kelle pildil on mees, tulevad siia tund enne päikeseloojangut ja ma ostan neid. Aga mitte varem.»

      Nii sai ta paar tundi rahus olla ja vaibaga katsetada. Hetkel ta kahtles, kas külaskäik aeda oligi olnud rohkemat kui unenägu. Sest vaip ei liikunud üldse. Abdullah oli loomulikult katsetanud seda pärast hommikusööki, paludes sel põranda kohale tõusta, vaid tõestamiseks, et see ikka veel seda suudab. Ja see lihtsalt lebas põrandal. Abdullah proovis seda jälle, kui kunstniku putkast tagasi tuli, ja see endiselt ei liigutanudki.

      «Ehk ma pole sind hästi kohelnud,» ütles ta vaibale. «Sa oled hoolimata mu kahtlustest ustavalt minu juurde jäänud ja ma olen tasunud sulle posti külge sidumisega. Kas sa tunneksid end paremini, kui laseksin sul vabalt põrandal lebada, mu sõber? On ju nii?»