Mees, kes otsis oma varju. Давид Лагеркранц

küljes oli tema isiklik kaitsevahend – pipragaas –, kumminui, võtmekimp, sidetelefon ja hall häirenupp.

      Ta võis olla küll parandamatu idealist, ent ta ei olnud naiivne. Kriminaalhoolduses töötades ei saa seda endale lubada. Vangid võisid anuda ja halada – kõike ainult selleks, et sinuga julmalt manipuleerida. Alvar oli alati valvel ja mida lähemale kongiuksele ta jõudis, seda rahutumaks ta muutus. Võib-olla oleks pidanud mõne kolleegi kaasa võtma, nagu eeskirjad ette näevad.

      Ükskõik kui intelligentne Lisbeth Salander ka on, pole võimalik, et ta on vastused nii kiiresti valmis kirjutanud. Tal peab olema mingi varjatud tagamõte, kas pole? Alvar uskus seda üha kindlamalt. Ta avas ukses oleva luugi ja vaatas kahtlustavalt sisse. Lisbeth seisis kongis oma kirjutuslaua kõrval ja naeratas talle, või vähemalt püüdis naeratada, ja mees tundis taas ettevaatlikku optimismi.

      „Okei, ma tulen sisse. Hoia distantsi.”

      „Loomulikult.”

      „Hästi.”

      Ta keeras luku lahti, olles valmis milleks tahes, ent midagi ei juhtunud. Salander seisis liikumatult oma kohal.

      „Kuidas läks?” küsis ta.

      „Hästi,” vastas Salander. „Huvitav test. Kas sa saad selle ise üle vaadata?”

      „Mul on õiged vastused kaasas,” ütles mees ja lehvitas paberiga.

      Salander ei vastanud. Alvar lisas:

      „Testi tegemise kiirust arvestades ei maksaks sul olla pettunud, kui tulemused on kehvakesed.”

      Ta püüdis laialt naeratada. Ka Salander naeratas. Ent nüüd tundis mees seda nähes ebamugavust. Ta tajus, et teda uuritakse, talle ei meeldinud sünge helk Salanderi silmis. Kas ta valmistub millekski? Alvarit ei üllataks põrmugi, kui selle sünge pilgu varjus sepitsetaks mõnda põrgulikku plaani. Teisest küljest – naine on väike ja kõhn. Tema on suurem ja relvastatud ning treenitud kriitilisi olukordi lahendama. Mingit ohtu ei tohiks ju olla, ega ju?

      Ta võttis testi viivitades vastu ja naeratas pingutatult. Seejärel libistas ta ühe silmaga Salanderit jälgides pilgu üle vastuste. Pole siin midagi hullu. Salander vaatas teda, otsekui küsides: kas ma tegin testi hästi?

      Vähemalt käekiri tal küll hea ei olnud. Test oli täis tindiplekke ja jäi mulje, et see oli kiiruga kokku kritseldatud. Aeglaselt ja Salanderit silmist laskmata võrdles Alvar vastuseid. Algul nentis ta lihtsalt, et enamik vastuseid tunduvad õiged. Seejärel jahmus ta tahtmatult. Ka kõige raskematele küsimustele testi lõpus oli Salander õigesti vastanud, säärast asja polnud vangivalvur varem isegi mitte kuulnud. Tulemus oli suurepärane, ta tahtis parajasti öelda midagi ülevoolavat, kui tal järsku hing kinni jäi.

      3. peatükk

12. juuni

      LISBETH SALANDER JÄLGIS Alvar Olsenit tähelepanelikult. Mees oli valvel, ta oli pikk ja treenitud kehaga, kumminui, pipragaas ja häirenupp vöö küljes. Kahtlemata ta pigem sureb häbist kui laseb endast jagu saada. Ent Lisbeth teadis, et mehel on ka nõrkusi.

      Tal on samad nõrkused nagu kõigil meestel, lisaks rõhub teda süükoorem. Mees tundis häbi, ka seda sai ära kasutada. Kõigepealt tuleb lüüa ja seejärel asuda survestama. Alvar Olsen saab, mis ta ära on teeninud, ja seepärast uuris Lisbeth mehe pilku ning kõhtu. Kõht polnud löömiseks just kõige parem koht. See oli kõva ja lihaseline. Neetud pesulaud. Kuid ka sellistel kõhtudel on haavatavad hetked, ta ootas ja see tasus ennast lõpuks ära. Alvar hingas hämmastusest või üllatusest sügavalt välja.

      Valvsus ja pinge kadus silmapilguks ja täpselt sel hetkel, mehe väljahingamise ajal, lõi Lisbeth teda päikesepõimikusse. Ta lõi kaks korda, kõvasti ja täpselt, ja tegi siis veel midagi. Ta sihtis punkti mehe õlal, mida poksitreener Obinze oli talle näidanud, ja virutas sinna metsiku, jõhkra jõuga hoobi.

      Otsekohe oli näha, et hoop täitis oma eesmärgi. Õlg oli liigesest väljas ja Alvar tõmbus kööku. Ta hingeldas, suutmata karjudagi, kuid oli näha, et ta püüdis iga hinna eest püsti jääda. See õnnestus tal sekundiks või kaheks. Seejärel andis ta alla. Ta vajus küljeli, kukkus tuhmi mütsatusega betoonpõrandale ja Lisbeth astus sammukese lähemale. Ta pidi jälgima, et mees kätega mingit rumalust ei teeks.

      „Tasa,” ütles ta.

      SEE OLI ASJATU manitsus. Alvar polnud võimeline piuksugi tegema. Tundus, justkui oleks õhk otsa saanud. Õlg tuikas ja silmade ees virvendas.

      „Kui sa kenasti käitud ja oma vööd ei puuduta, siis ma sind rohkem ei löö,” ütles Salander ja tõmbas mehe käest IQ-testi paberid, samal hetkel tundus Alvarile, et ta kuuleb eemalt mingeid hääli.

      Kas see oli kõrvalkongis mängiv telekas või kolleegid, kes olid samuti osakonda tulnud ja omavahel koridoris juttu ajasid? Ta ei suutnud häälte päritolu tuvastada. Ta oli liiga uimane. Ta kaalus, kas teha kõigest hoolimata siiski üks liigutus või lihtsalt appi karjuda. Ent mõtlemine edenes vaevaliselt, valu oli ta aju vallutanud. Ta nägi läbi udu Salanderi kuju, keha valitsesid hirm ja segadus. Võimalik, et ta käsi puudutas häirenuppu, see oli pigem refleks kui teadlik tegu. Ent ta ei jõudnud midagi teha. Teda tabas uus hoop kõhtu, ta tõmbus looteasendisse ja hingeldas veelgi ägedamalt.

      „Näed,” ütles Salander vaikselt. „See pole hea mõte. Aga tead, mis? Mulle tegelikult ei meeldi sulle haiget teha. Kas sa polnud omal ajal lausa väike kangelane? Ema päästja või nii. Ma kuulsin mingit taolist juttu. Nüüd on kogu majas põrgu lahti ja äsja jätsid sa Faria Kazi taas hätta. Ma pean sind hoiatama. See ei meeldi mulle.”

      Mehel polnud midagi vastuseks kosta.

      „Tüdruk on piisavalt kannatanud. See asi tuleb ära lõpetada,” jätkas Lisbeth ja Alvar noogutas, teadmata isegi õieti, miks.

      „Suurepärane. Oleme juba ühel nõul,” ütles Lisbeth. „Kas sa oled lehtedest minu kohta lugenud?”

      Mees noogutas taas, hoides nüüd käsi vööst tükk maad kaugemal.

      „Hästi, sel juhul sa tead, et ma ei kohku millegi ees tagasi. Mitte üks raas. Aga meie sinuga saame võib-olla diili teha.”

      „Kuidas?” kähises mees.

      „Ma aitan sul korra majja lüüa ja hoolitsen selle eest, et Benito ja tema sabarakud hoiavad Faria Kazist eemale, ja sina … laenad mulle arvutit.”

      „Mitte mingil juhul! Sa …” Alvar hingas sisse. „… peksid mind. Sinu lood on halvad.”

      „Sinu lood on halvad,” ütles Lisbeth. „Inimesi alandatakse ja pekstakse, aga sina ei liiguta lillegi. Kas kujutad ette, milline skandaal see on? Kodukootud Mussolini on kriminaalhoolduses võimu haaranud.”

      „Aga …” püüdis mees öelda.

      „Ei mingeid agasid. Ma aitan sul selle ära lahendada. Aga kõigepealt viid mind internetiühendusega arvuti juurde.”

      „No kurat, see on täiesti võimatu,” ütles mees ja püüdis oma sõnadele mõjukat tooni anda. „Koridoris on igal pool kaamerad. Sinu lips on läbi.”

      „Sel juhul on meie mõlema lips läbi, minul pole sellest midagi,” ütles Lisbeth ja Alvarile torkas järsku pähe Mikael Blomkvist.

      Selle lühikese aja jooksul, mis Salander oli vanglas istunud, oli Mikael Blomkvist teda juba kaks või kolm korda külastamas käinud, ja kõige vähem soovis Alvar, et Blomkvist hakkaks tema mustas pesus tuhnima. Niisiis, mida nüüd ette võtta? Ta ei suutnud selgelt mõelda, veel vähem ette kujutada, kui tõenäoline on Benito vägitegusid kirjeldava artikli avaldamise ja kõikide väidete tõestamise võimalus. Valu tõrjus ratsionaalse mõtlemise kõrvale, selle asemel katsus ta oma õlga ja kõhtu ning ütles, teadmata täpselt, mida ta sellega silmas peab:

      „Ma ei saa midagi lubada.”

      „Mina samuti mitte, nii et oleme tasa. Tõuse nüüd püsti!”

      „Me näeme administratsiooni poolel kindlasti mõnda vangla töötajat.”

      „Siis