Heategu, mis muutis kõike. Kevin Alan Milne

mida kohe ette võtame. „Teie hoidke teisi piisavalt kaua kinni, et ma saaksin söödu anda, siis on kuus punkti meie. Selge?“

      Dillon, kes mängib tight end’i positsioonil, köhatab hääle puhtaks, et rääkida. Tavaliselt mulle ei meeldi kobaras koos olles eriti pikalt lobiseda, aga ta on abikapten, nii et on selle ära teeninud. Aga ma hoian siiski pöialt, et ta ütleks midagi inspireerivamat kui eelmisel nädalal, kui ta lajatas poistele: „Olge mehed, daamid ju vaatavad.“ „Ee, kuule kutt,“ ütleb ta. „Miks su ema Rawlinsiga räägib?“

      Ma vaatasin tema pilgu suunas, lootes, et Dilloni silmad petavad teda. Aga seal ta on, seisab vihmasabinas jopeta ja lobiseb minu jalgpallurikarjääri kõige kriitilisemal hetkel peatreeneriga. Ta ei ole kunagi tema ega ühegi teise treeneriga mängu ajal rääkinud, miks siis nüüd?

      Kuigi ema sekkumine ajab mind närvi, põrnitsen Dilloni poole, nagu oleks see kõik tema süü. „Kes teab? Tõenäoliselt arvab, et teine meeskond ei tohiks mind nii kõvasti lüüa.“ Enne kui lineman’ide seast keegi naerma jõudis hakata, pööran end taas nende poole ja käratan: „Mida nad teha ei saaks, kui teie oma positsioonidel püsiksite, raisk! Niisiis, kas me võidame selle mängu või ei?“

      Kobar rõkkab hõisetest ja ebamäärastest uratustest, siis lähevad kõik laiali ja võtavad joonel oma koha sisse. Pilti emast ja treenerist on raske peast visata, aga mulle meenub see, mida isa mulle pingeolukorraga toimetulekuks õpetas kunagi ammu, kui ma lasteliigas palli loopisin: Sinu suurim tugevus väljakul ja ka elus, ei ole sinu käsi, vaid mõtteviis. Et võita, peab peaga mängu juures olema. Kui sa ei keskendu, on kõik läbi.

      Ühe rahustava hingetõmbega hüüan mängu alustamiseks kombinatsiooni välja.

      Palli maandumine minu kätes toob tähelepanu täielikult tagasi. Nagu ma olen tuhandeid kordi varem teinud, pööran vasakule ja teesklen, et annan palli kõrvale, siis astun kolm sammu tagasi ja otsin, kellele eestpoolt võiks anda söödu. Kuid selle asemel näen vaid valge särgiga vastasmeeskonna kaitsemängijat, kes nagu tank läbi rivi tormab.

      Mida…?

      Ma põikan instinktiivselt paremale ja suundun vabasse ruumi veidi lähemale küljejoonele, kust ma äkki saan puhta söödu anda või vähemalt järgmise jooneni jõuda.

      Siin näen uuesti ema.

      Ainult ta ei räägi treeneriga, vaid kallistab teda. Jumala ja kõigi pealtvaatajate ees.

      Püha müristus!

      Ma aeglustan hajevil olles vaid korraks sammu, kuid sellest piisab.

      Ootamatu hoop on nii tugev, et mu pea hakkab ringi käima. Mõrtsukahakatise näol on tegu hirmkiire cornerback’iga, sellega ma ei olnud arvestanud, kuigi vannun, et oleksin teda vältida suutnud, kui poleks ema ja treeneri etendust näinud. Samal ajal kui ma tagurpidi kunstmurule lendan, olles käte ja kaitsmete rägastikku takerdunud, püüan endiselt mõista, mis mu vanematega lahti on. Miks mu ema treenerit kallistab ega vaata mängu? Ja kus pagan on isa? See kõik on ebaloogiline.

      Meie saatuse otsustab see, kui pall mu käest vahetult enne maandumist välja lipsab. Järgneva madina käigus korjab kaitsja, kes läbi mu ründajate rivi tungis, palli üles ja jookseb kaheksakümmend kaks jardi teises suunas ning teeb touchdown’i, mille tõttu pole võimalik enam mängu päästa.

      Ülejäänud ründajad kõnnivad aeglaselt küljejoone juurde, pead maas. Mina ei liiguta ühtegi lihast. Võiksin seda teha, kuid ei taha. Ma lihtsalt laman selili ega taha end niiskelt väljakult üles ajada. Ma ei taha näha oma meeskonnakaaslaste pettunud nägusid, nad lootsid, et viin nad võidule. Samuti ei taha ma näha publikut, kelle varasemalt lärmakate hõigete asemel on haudvaikus. Aga eelkõige ei ole mul mingit soovi näha, kas mu ema käed on endiselt treener Rawlinsi ümber.

      Dillon tuleb viimaks, tõmbab mu püsti ja laksab mulle vastu kiivri tagaosa, nagu ikka. „Ära noruta, mees. Igaüks oleks sellise hoobi tagajärjel palli käest pillanud. Sind tõmmati maha.“

      „Jah, noh, ilmselt ei näe suurem osa viieteistkümnest tuhandest inimesest seda nii. Oot, pigem neljateistkümne tuhande üheksasaja üheksakümne kaheksast. Mu ema ja Rawlins vist ei näinud üldse, mis toimus.“

      Dillon muigab kohmetult. „Ei tea midagi. Treener oleks nagu jalaga munadesse saanud. Mine parem kiiresti sinna. Ta tahab sinuga rääkida.“

      Kuues peatükk

Halley

      Väljas tibutab vihma ja mul on kohutavalt külm. Oleksin pidanud jope selga panema… ja vihmavarju kaasa võtma… või üldse mitte tulema.

      Mis mul küll mõttes oli?

      Oleksin pidanud lihtsalt ootama, et Ty ise koju tuleks, et saaksime talle uudisest privaatselt teatada. Aga kuidagi otsustasime Alice’iga oma ühises kurbuses, et peame jalgpallimängule minema. „Isa tahaks, et keegi oleks Ty jaoks seal,“ märkis Al. Teadsin, et tal on õigus, nii et hüppasime autosse ja sõitsime kohale. Kui ma viimaks koolist mitme kvartali kaugusele parkimiskoha leidsin, ei tulnud Alice autost välja, öeldes, et ta ei saa riskida sellega, et „seitsmenda klassi jobud“ teda nutmas näevad.

      „Hea küll,“ ütlesin ma. „Aga luba, et sa püsid autos, kuni ma tagasi tulen. Siin on liiga palju inimesi, et sind rahva seast otsima hakata. Ma tulen koos su vennaga tagasi niipea, kui saan.“

      Kui tabloo vaatevälja ilmub, on selge, et Alice ei pea kaua ootama. Neljandast veerandist on vaid mõned minutid mängida jäänud. Kui ma olen mängu lõppedes väljaku kõrval, saan Ty kaasa haarata ja minekut teha.

      Ma laveerin inimeste vahelt läbi, püüdes märkamatuks jääda, kuni leian vaba koha otse meeskonna pingi taga. See ala on pealtvaatajatest köiega eraldatud, kuid arvan, et keegi ei pane seda mulle pahaks.

      Treener Rawlinsit ei ole mängijate seast raske leida. Tema on see paljaks aetud pealaega mees, kes on kõigist teistest vähemalt peajagu pikem ja jagab ründajatele karjudes käsklusi.

      Minu pilk põikab Tyle, kes on väljakul. Ta saab palli, liigub tahapoole ja annab lähima külje poole söödu. Rahvas läheb pöördesse.

      Peaaegu kohe öeldakse kõlarites: „Sööt number seitsmelt, Ty Steenilt, number viiekümne kuuele, Chad Hastingsile. Yellow Jacketsite esimene katse!“

      Kui teadustaja hääl raugeb, ütleb keegi: „Proua Steen?“ See on üks treeneritest, kes seisab pingi taga. Ma tunnen ta ära meeskonna peolt, mille me eelmisel aastal korraldasime, kuid ei mäleta tema nime. „Kas kõik on korras?“

      Ma ei taha valetada, aga ma ei taha sellest ka rääkida, nii et raputan lihtsalt pead.

      „No tulge siia,“ sõnab ta.

      Selmet et suurt stseeni korraldada, lähen temaga treenerite laua juurde.

      „Ärge saage minust valesti aru,“ jätkab ta, „aga te ei näe just hea välja. Mis lahti?“

      „Mul on lihtsalt… vaja pojaga rääkida.“

      Mees vaatab väljakule ja seejärel üles kella poole. „Võib öelda, et praegu on selleks halb aeg. Aga tulge minu järel.“ Ta juhatab mind mängijate vahelt, kes kõik on higist ja vihmast märjad, treener Rawlinsi poole. Kui me pika mehe kõrvale jõuame, ütleb treener: „Olge siin, proua, ja niipea, kui mäng on läbi, hoolitseb treener Rawlins teie eest.“

      Oma nime kuuldes heidab treener pilgu alla. Alguses ei tunne ta mind ära, siis läheb ta peas pirn põlema. „Te olete Nathani abikaasa, eks ole? Ty ema?“

      „Halley,“ ütlen ma. Ma ei oota, et ta mu nime mäletaks. Oleme temaga vaid mitteametlikult jalgpalliüritustel kohtunud.

      Ta silmitseb mind pealaest jalatallani. „Õigus. Halley. Mina olen Randy.“ Ta vaikib, et vaadata, kuidas Ty annab palli kõrvalmängijale, kes jõuab viis või kuus jardi edasi. Kui meeskond kobarasse koguneb, pöördub ta uuesti minu poole. „Halley… ma märkasin, et sul on meik mööda nägu alla voolanud. Kas kõik on korras?“

      Ma raputan pead, täpselt nagu teisele