Heategu, mis muutis kõike. Kevin Alan Milne

et elu tuleb võtta kui lillepidu. Minu jaoks pole see kunagi raske olnud, sest minu elu ongi üks suur lillepidu – ma ostan lilled, lõikan neid, sean need kimpu ja müün maha. Küsige endalt: kas maailmas leidub kohta, mis lõhnab paremini lillepoest? Võib-olla selvepesula, kui on olnud hea päev, aga kes ikka unistab selvepesula omamisest?

      Hingan täna sajandat korda sisse lõhna, mis mind ümbritseb, ja siis tuleb mulle meelde, et tegelikult on mul kiire. On reede, mis tähendab, et pean Sametised Õied täpselt kell pool kuus kinni panema, et jõuaksin nii õhtused tellimused kohale viia kui Ty mängule minna.

      Käin mõttes üle asjad, mis on igal reedel enne poe sulgemist raudselt vaja ära teha.

      Neoonsilt välja lülitada. Tehtud.

      Lõigatud varred prügikasti viia. Tehtud.

      Järgmise nädala tellimus tarnijale faksida. Tehtud.

      Kassa lukustada. Tehtud.

      Tänada jumalat abikaasa eest, kes endale uue auto ostmise asemel tasus hoopis sissemakse minu unelmate äri loomiseks? Tehtud, tehtud, tehtud. Ma armastan seda meest!

      Neeontuledes „Avatud“ sildi lülitasin ma tegelikult välja viisteist minutit varem, et potentsiaalsed kliendid sisse ei astuks. Kui poleks olnud ühte püsiklienti – Mary Loud, vana naist, kes ostab igal nädalal ühe nelgi –, oleksin sildi veel varem välja lülitanud. Kahjuks ei näe telefoni teel tellimusi esitavad kliendid silti. Nii et otse loomulikult heliseb telefon kell 17.28, kui kõik on poes nädalavahetuseks valmis seatud.

      Ja heliseb.

      Ja heliseb.

      Kell 17.29 teen vea ja võtan kõne vastu. „Sametised Õied,“ ütlen viisakalt. „Halley räägib. Kuidas ma saan teid aidata?“

      „Kas pood on veel lahti?“ küsib tõsine hääl teiselt poolt toru.

      „Põhimõtteliselt küll. Aga me paneme minuti pärast ukse kinni.“

      Vastust ei tule kohe. Seejärel kostab väga roidunult: „Selge.“

      Ma kõhklen ja vaatan kella. Peaksin sellisel kellaajal targem olema ja teadma, et ei tasu oma nina teiste inimeste ellu toppida, aga ma ei suuda vastu panna. „Te tundute pisut tujust ära olevat. Kas kõik on korras?“

      Pole mingi saladus, et mulle meeldib kliente üksikasjade kohta pinnida. Mõnikord panevad nende vastused mind naerma, teinekord nutma, aga peaaegu alati tuletavad need mulle meelde, kui tähtis minu töö teiste inimeste jaoks on. Kolme aasta jooksul poe avamisest alates olen kuulnud igasuguseid asju, alustades sellest, et „mul on vaja seitsekümmend roosi, mis oleksid niisama säravad ja ilusad nagu minu naine, kellega ma olen seitsekümmend aastat abielus olnud“ ning lõpetades sellega, et „kui te ei saa järgmise poole tunni jooksul midagi – ükskõik, mida – kohale toimetada, võin niisama hästi ise lahutuspaberitele alla kirjutada“. Tõsiasi, et minu lillelooming mängib õige väikest osa selles, kui üks inimene teisele armastust väljendab, panebki mind iga päev poodi tagasi tulema.

      „Ah… tühiasi. Kui teil on pood kinni, siis on see kinni.“

      Tahaksin väga lasta tal kõne lõpetada, aga miski tema hääles ütleb, et sellel mehel on vaja minu lilleabi. „No oodake üks hetk,“ ütlen talle enne, kui ta toru ära paneb. „Jah, pood on peaaegu kinni pandud, aga minu töötunnid meenutavad veidi retuuse laial ahtril – kui ikka vaja on, siis saab neid tõenäoliselt vajalikul määral venitada.“

      Mehe hääl muutub veidi rõõmsamaks. „Ee, hea küll. Aitäh, proua. Sel juhul, kas teil on juhtumisi kallasid? Igalt poolt mujalt tunduvad need otsas olevat. Minu tütre nimi on Lily, nii et loomulikult on liiliad tema lemmikud. Ta… noh, ta on lastehaiglas – tegelikult on ta seal juba mitu nädalat olnud – ja me saime äsja teada, et teda ei saa enam rohkem opereerida.“ Veel üks pikk paus. Olen sellise pausiga enam kui tuttav: see on kõrvulukustav vaikus, mil keegi püüab end koguda. „Ta saadetakse koju… et ta saaks surres oma kodus olla.“

      Mõnikord tahaksin end jalaga lüüa, selle eest, et ma nii uudishimulik olen.

      Samal ajal jälle on ju inimestel vahel vaja rääkida. Nii et võib-olla polegi mu uudishimu halb. Võib-olla ootavadki inimesed minu valdkonnas tegutsejatelt veidi uudishimu. See ei ole alati lihtne, aga ma olen tasapisi mõistma hakanud, et iga päev juhtub inimestega nii head kui halba. See on vältimatu. Iga kord kui ma telefoni kätte võtan, tean, et alles tärkava, kirgliku või eluaeg kestnud armastuse asemel, millest mulle väga kuulda meeldib, võib lilli hoopis väga traagilisel põhjusel vaja olla – haiguse, kurbuse ja isegi surma pärast. Neist viimastest ei meeldi mulle kuulda, aga see käib asja juurde. „Kui vana ta on?“ küsin õrnalt.

      „Kümneaastane.“

      Nüüd ma tahan nutta. Nathanil on õigus, ma olen nagu murtudsüda. „Kui palju teil neid vaja on? Ma pean nagunii veel mõned saadetised kohale toimetama, nii et see ei tee tüli. Ma saan need ükskõik millisesse linna piirkonda teieni toimetada poole tunniga, olenevalt liiklusest.“

      Pärast hetkelist mõtlemist valib mees välja numbri üksteist, lootes, et selles on piisavalt võlujõudu, et tütar oma järgmist sünnipäeva näeks.

      Ma panen poe ukse lukku ja hakkan kokku panema kõrget kimpu värsketest valgetest kalladest, millele lisan erklillasid lavendlioksi. Lavendli eest ta ei maksa, aga mul on ükskõik; see näeb ilus välja ja tema tütar on seda väärt. Kui töö on tehtud, hoian kimpu enda ees, et oma kätetööd imetleda, seejärel toon selle endale lähemale, et lõhna sisse hingata.

      Siis heliseb telefon uuesti.

      Juhuks, kui see isa Lily kallade pärast tagasi helistab, võtan kõne vastu.

      See ei ole tema. Paar sekundit hiljem küsin: „Kes helistab?“, et olla kindel, et kuulsin õigesti.

      „Proua, mina olen RayLynn Harper politseist. Kas ma räägin Holly Steeniga?“

      „Halleyga,“ vastan ma.

      „Oi, vabandage, Halley.“

      „Tegelikult on mul pisut kiire. Kas te helistate annetuste pärast, sest olen kindel, et mu abikaasa juba andis pisut sel aastal politseile.“

      „Ei, proua, mitte selle pärast.“ Miski tema hääles muudab mu äkitselt ärevaks. Tekib pikk vaikus – liiga pikk, et sellele järgneks müügijutt. Seejärel: „Tegelikult helistan teile teie abikaasa pärast.“ Ta vaikib taas. „Täna pärastlõunal juhtus kiirteel õnnetus.“

      Kas te olete tundnud, kuidas teie süda löögi vahele jätab? Selle hetkeni mina ei olnud. „Ja?“

      „Ja… noh, mul ei ole veel palju üksikasju teada. Kuid kahjuks osales õnnetuses härra Steen. Te peate tulema haiglasse, niipea kui saate.“

      Ma ei mäleta, kuidas ma vaasi maha pillasin, aga kui ma polnud mitu sekundit hinganud, vaatasin maha ja avastasin, et seisan keset klaasikilde, vett, valgeid kallasid ja lavendlit. „Kas temaga on kõik korras?“

      Ta ei ütle midagi. Kas ma esitasin äsja küsimuse? Ma ju ei küsinud seda oma peas, ega? Ma laususin neid sõnu telefoni. Miks see naine siis ei vasta?

      Lõpuks ütles naine eriti venitades – võib-olla selleks, et hoopi leevendada: „Proua, mul on tõesti kahju, aga kahjuks ei jäänud teie abikaasa õnnetuses ellu. Ta oli lihtsalt valel ajal vales kohas. Üks politseinik saab teiega seal kokku. On asju, millest me peame teiega rääkima…“

      Preili RayLynn Harper räägib veel midagi, selles olen ma kindel. Aga ma ei suuda sõnu eristada. Ei suuda keskenduda. Mu pea käib ringi, mu mõtted on laiali.

      Valel ajal vales kohas? Nathanit ei ole enam? Ta ei jäänud ellu?

      Ma vajun põrandale, mulle meenub ähmaselt, et igal pool on klaasikillud, aga mul on ükskõik. Võite mind lõikuda, mind veritsema panna, sellest pole midagi. Minu elu purunes äsja täpselt nagu see vaas.

      Ma ei mäleta tegelikult, kuidas ma autosse istusin ja sõitsin. Viimane koht, kus ma olla tahtsin, oli haigla, aga sinna mul kästi minna.