Saatusetähed. 1. raamat. Нора Робертс

et endale aega anda. Ta korjab kõik visandid üles ja paneb ära. Ta ei põleta neid, muidugi ei põleta ta neid. Seda oli rääkinud hirm.

      Ta paneb need mappi ja läheb reisima. Kaob kodunt nädalaks või paariks, laseb endal mõtelda ja otsustada.

      Ta hakkas visandeid neljakäpukil kokku korjama, pannes need teel õigesse järjekorda. Metsikute silmadega naise, mõõgaga mehe, kõik visandid oma unenäoinimestest.

      Merevaated ja maastikud, mäekünkal särav palee, kividering.

      Ta asetas ühe tosinast visandist mehest, keda oli äsja unes näinud, kuhja otsa ja sirutas käe teise järele.

      Ja teadis.

      Teda oli tõmmatud sirbikujulisele saarele mitmesugustest vaatepunktidest ning see visand näitas saare kõrgeid kaljusid, voogavaid mäekünkaid, mis olid tihedalt puudega kaetud. Näitas selle peegeldumist meres, päikesevalgusest pestud. Hooneterägastik, mis moodustas taustal linna, ja maariba, läbistatud kauguses laiuvatest mägedest.

      Pliiatsivisand omandas värvi ja elu, kui ta seda uuris. Nii palju rohelist, tuhanded varjundid tumedast smaragdroheliseni. Nii palju sinist, sügavat ja rikkalikku või vahulist seda ümbritsevate lainetega. Ta nägi purjepaate, kujusid, kes sukeldusid lainemurdjalt, et ujuda ja pladistada.

      Ja ta nägi kaljuneeme, kus ta oli koos mehega seisnud, kui torm sisse tuhises.

      „Hea küll siis, ma lähen.“ Kas ta andis alla, mõtles ta, või astus sellele vastu? Kuid ta läheb ja vaatab.

      See kas lõpetab ta unenäod või elustab need samamoodi, nagu elustus visand tema käes.

      Ta läks oma väikese kirjutuslaua juurde, avas sülearvuti. Ja tellis lennupileti Korfule.

      Andes endale aega ainult kaks päeva, et pakkida, üksikasju korraldada ja maja sulgeda, tähendas, et ta ei saanud ümber mõtelda. Ta magas lennukis unenägudeta, tänulik selle ajutise hingetõmbepausi eest. Ent sellegipoolest oli taksosõit lennujaamast hotelli, mille ta vanalinna lähedal oli valinud, ähmane laik. Ta registreeris end desorienteeritult sisse ja pingutas, et meeles pidada naeratamist ja kerget vestlust registraatori ning heatujulise rõõmsate silmade ja tugeva aktsendiga pakikandjaga, kui nad sõitsid kitsas liftis tema numbrituppa.

      Ta polnud palunud erilist korrust või vaadet. Piisas sellest, et ta oli selle sammu astunud, kuhu tahes see võib teda viia. Kuid ta polnud üllatunud, üldse mitte üllatunud, kui astudes tuppa, mida ta vaevalt märkas, seisis ta näoga akende, sinise mere ja liivaranna poole, mida ta nii hästi tundis.

      Ta naeratas tõrjuvalt pakikandja pakkumise peale tuua talle jääga jooki või mida tahes, vastavalt tema soovile. Ta tahtis jälle ainult üksi olla. Lennujaamad, lennukid, nii palju inimesi. Need surusid talle ikka veel peale.

      Üksi jäänud, läks ta akna juurde, avas selle jahedale kevadõhule, mis lõhnas merest ja lilledest, ning uuris maastikku, mida ta nädalaid tagasi oli visandanud ja koos teistega mapis oma kohvris kaasa toonud.

      Ta ei tundnud midagi, praegu mitte, peale ajavahest tekkinud uimasuse ja reisiväsimuse. Ja väikese imestuse, et ta oli impulsi ajel tõepoolest nii kaugele reisinud.

      Kõrvale pöördunud, pakkis ta oma asjad lahti, et anda endale mõnel määral koha- ja korratunnetust. Seejärel heitis ta lihtsalt voodisse ja langes jälle unne.

      Välgud ja tormid, kõrvetav päike, mere rütm. Kolm tähte, nii eredat ja säravat, et nõelasid ta silmi. Kui need kuukõverusest välja sööstsid ja valgusjugades alla langesid, värises maailm nende jõu löökidest.

      Veri ja lahing, hirm ja põgenemine. Ronimine kõrgele, sukeldumine sügavale.

      Tema unenäoarmastaja võttis ta suu, ta keha oma valdusse, pannes ta tunnetest valutama. Nii palju. Liiga palju. Mitte iial küllalt. Tema enda naer, vaevalt äratuntav, puhkes rõõmust. Valatud pisarad ajasid leinast üle ääre.

      Ja läbi pimeduse põles valgus. Ta hoidis pimeduses tuld oma käes. Kui ta selle üles tõstis kõikidele näha, vappus maa, kaljud kukkusid ümber. Tema peale lendas küüniste ja hammastega raev.

      Jumala pärast, Sasha, ärka üles! Aja oma tagumik liikuma.

      „Mis?“ Ta ärkas ehmatusega, see hääl ikka veel ta peas kajamas, süda ikka veel hirmust pekslemas.

      Lihtsalt veel üks unenägu, ütles ta endale, lihtsalt veel üks, mida oma kollektsioonile lisada.

      Valgus oli mahenenud ja lebas nüüd nagu siid vee kohal. Tal polnud aimugi, kui kaua ta oli maganud, kuid unenäohäälel oli õigus. Oli aeg ärgata.

      Ta pesi duši all reisitolmu maha ja pani puhtad riided selga. Kuna ta ei töötanud, jättis ta oma juuksed lahtiselt rippuma. Ta käskis endal toast välja minna. Ta läheb alla, istub terrassil, joob midagi. Ta oli tulnud, loobunud oma vaikusest ja üksindusest ning tulnud.

      Nüüd pidi miski või keegi tema juurde tulema.

      Ta leidis tee välja ja jalutas pergola all, tihedalt põimitud visteeriast, mis hakkas juba õitsema. Selle lõhn saatis teda, kui ta keeras basseini juurest, kokkupandavad puldantoolid rivistatud ümber selle äärise, kiviterrassi poole. Savipotid hunnitute kuumades punastes ja lillades toonides lilledega kumasid, kui päike läände veeres. Palmilehvikud rippusid liikumatult.

      Terrassikividele olid laiali paigutatud lauad päikesevarjude all – kõik säravvalged. Ta märkas, et ainult paar lauda oli hõivatud, ning oli selle eest tänulik. Arvatavasti mitte üksindus, kuid vähemalt vaikus. Ta mõtles, et võtab laua teistest veidi eraldi, ja hakkas eemale suunduma.

      See naine istus samuti veidi eemal. Tema lühikestel päikesetriibulistel pruunidel juustel oli pikk tukk, mis ulatus alla ta päikeseprillide merevaikkollaste läätsedeni. Ta naaldus tooli seljatoele, ereoranžid spordijalatsid toetatud teisele toolile kahelises lauas, kui ta rüüpas midagi vahutavat kõrgest šampanjapokaalist.

      Valgus väreles hetke ja Sasha süda jättis löögi vahele. Ta teadis, et jõllitab, aga ei suutnud end peatada. Ja mõistis selle põhjust, kui naine oma päikeseprillid langetas ja üle nende talle ainiti vastu vaatas.

      Hundisilmad, kollakaspruunid ja metsikud.

      Sasha võitles tungiga lihtsalt ringi keerata ja oma tuppa tagasi minna, kus ta oli väljaspool ohtu. Selle asemel tõukas ta mõttes end edasi minema, samal ajal kui need kuldsed silmad teda hindasid.

      „Vabandust,“ alustas ta.

      „Mille eest?“

      „Ma… Kas te tunnete mind?“

      Naine kergitas kulme pika tuka all. „Kas sa oled keegi, keda ma peaksin tundma?“

      Ma tunnen su nägu, mõtles Sasha. Ma olen seda loendamatuid kordi näinud.

      „Kas ma tohin istuda?“

      Naine keeras pead ja jätkas oma jahedat pilkumatut uurimist. Ta libistas hooletult jalad toolilt maha. „Muidugi, aga kui sa mõtled mulle külge lüüa, siis üks öö kolledžis välja arvatud, eelistan ma mehi.“

      „Ei, asi ei ole selles.“ Sasha istus ja püüdis oma tasakaalu tagasi saada. Enne kui ta seda suutis, peatus laua ääres valges kuues kelner.

      „Kalispera. Toon ma teile joogi, preili?“

      „Jah, tegelikult jah. Ah, mida teie joote?“

      Naine tõstis oma klaasi. „Peach Bellini.“

      „See tundub just õige. Soovite veel üht? Ma ostan teile joogi.“

      Naise kulmud tiheda tuka all tõusid. „Muidugi.“

      „Siis kaks, tänan. Ma olen Sasha,“ ütles ta, kui kelner läks tellimust täitma. „Sasha Riggs.“

      „Riley Gwin.“

      „Riley.“ Nimi, mis sobis näoga kokku, mõtles ta. „Ma tean, kuidas see kõlab, aga… Ma olen teid unes näinud.“

      Riley võttis veel ühe lonksu ja naeratas. „See kõlab, nagu sa lööksid mulle külge. Ja sa oled tõepoolest ilus,