Ühiskonna uurimise meetodid. Sissejuhatus ja väljajuhatus. Mikko Lagerspetz

ja seisukohad omandanud ise teaduslikke uurimusi tehes. Enamasti olen töötanud koos uurimisrühmaga, kellega olen käimasolevate tööde üle aru pidanud. Oli suur vedamine, et sattusin 1990. aastate alguses kaastöötajaks Põhjamaade alkoholi- ja uimastiuuringute nõukogu (NAD) projekti Baltica, mis võrdles sotsiaalsete probleemide levikut ja tajumist Läänemere maades. Projekti juht professor Jussi Simpura oli ka üks mu doktoriväitekirja juhendajatest. Projektis olid ühendatud mitmesugused uurimismeetodid, mida rahvusvahelise võrreldavuse saavutamiseks tuli kasutada kriitiliselt ja loovalt. Hiljem on mulle tähtsaks uurimisrühmaks olnud esmalt EHI ja siis Tallinna Ülikooli juures tegutsenud kodanikuühiskonna uurimis- ja arenduskeskus. Selle töötajatest tahan eraldi mainida oma õpilast ja pikaaegset kolleegi Erle Rikmanni, kellega koos oleme kavandanud ja teoks teinud lugematu hulga teadusprojekte – alustades uute ideede genereerimisest ja uurimisstrateegiate loomisest, jätkates uurimismaterjali kogumisega ja lõpetades selle analüüsi ning raportite ja artiklite kirjutamisega. Turus tegutsedes olen saanud häid ideid ja lugemissoovitusi Åbo Akadeemia sotsioloogiaüksuse rahvalt, eriti professor Susan Sundbackilt; Tallinnas on neid andnud teiste hulgas professor Airi-Alina Allaste, ka tema on mu endine õpilane ja kauaaegne kolleeg. Nagu öeldud, poleks raamatut ilmselt tekkinud ilma sihtasutuse Archimedes toetuseta. Sihtasutuse valitud retsensendid professor Peeter Vihalemm ja dotsent Triin Roosalu tegid rohkesti asjatundlikke märkusi ja ettepanekuid, mis aitasid mul käsikirja parandada. Minu abikaasa Hille Lagerspetz on lisaks kõigele muule olnud aastaid mu esimeseks nõuandjaks eesti keele küsimustes.

      Ühiskonna uurijaks ei saada õpikuid lugedes. Ühiskonda uuriv teadlane peab olema haritud ja uudishimulik, ja selle jaoks on vaat et tähtsamgi, et ta loeb head ilukirjandust. Aga kui mõni küsimus hakkab teda siis painama ja kui ta oskab selle seostada parajasti ühiskonnas toimuvaga – siis ongi ta jõudnud probleemini, mida uurida. Meetodialase kirjanduse lugemine annab talle teavet rikkalikest võimalustest, kuidas seda teha võiks – ja meetod „ilmutab ennast ise“.

      Tahan raamatu pühendada sotsioloogia üliõpilastele kunagises Eesti Humanitaarinstituudis, tänu kellele selle kirjutamisega omal ajal alustatud sai. Suur tänu koos veedetud aastate eest, soovin teile kõigile jätkuvat edu!

Mikko LagerspetzTallinnas, Turus, Nauvos ja Soome lahel,august 2006 – jaanuar 2017

      1. SISSEJUHATUS

      1.1. Raamatu eesmärkidest

      Käesoleva raamatu esimene eesmärk on esitleda tavalisemaid empiirilisi uurimismeetodeid, mida ühiskonna ja ühiskondlike nähtuste parema mõistmise nimel on kasutatud. Terminit meetod (kr methodos ’menetlusviis’)11 on siin kasutatud tähistamaks mitmesuguseid viise, kuidas (eelkõige empiirilise ehk kogemusliku) tegelikkuse omadused teaduslikule analüüsile kättesaadavaks tehakse. Metodoloogiaks nimetatakse omakorda väiteid, mis käsitlevad meetoditelt nõutavaid omadusi ja nende abil saavutatud teadmiste väärtust.

      Kõiki selles raamatus vaadeldavaid meetodeid on kasutatud uurimustes, mida saab nimetada sotsioloogilisteks. Paljud siin esitatavad näited ja meetodialased arutelud on seotud eelkõige just selle teadusharuga. Raamat tahab siiski täpsemalt määratletud erialast olenemata kõnetada kõiki teadlasi ja teadusejüngreid, keda ühendab huvi ühiskonna uurimise vastu. Oma ajaloo jooksul on sotsioloogia kui sotsiaalteadustest kõige üldisem avaldanud neile kõigile mõju, aga samuti olnud vastuvõtlik ideedele, mis on esialgu tekkinud teiste sotsiaal- ja inimteaduste raames. Seetõttu on sotsioloogias kasutatavad uurimismeetodid suurel määral ühised niisuguste distsipliinidega nagu politoloogia, sotsiaalpoliitika, pedagoogika ja sotsiaalpsühholoogia ühelt poolt ning antropoloogia, etnoloogia, kultuuriuuringud ja ajalugu teiselt poolt; nende, iseloomult üldiste distsipliinide harudena on muidugi tekkinud ka kitsamalt piiritletud uurimisalasid, näiteks meediauuringud, avaliku halduse uuringud, rahvusvaheliste suhete uuringud, kriminoloogia jt. Tuleb rõhutada, et uued ideed ja uued uurimismeetodid (ning vanade meetodite uued variatsioonid) tekivad pidevalt nii sotsioloogias kui ka teistes teadustes ning et juba seetõttu ei saa ükski raamat esitada oma eriala meetodeid täielikult – ka mitte käesolev.

      Esitlemise käigus ilmnevad iga uurimismeetodi tugevad ja nõrgad küljed – selle voorused ja piirangud. Raamatu teine eesmärk ongi näidata käsitletavate meetodite suhet eri tüüpi uurimisküsimustega. Mis tahes empiiriline teave osutub uurimistulemuseks ainult sedavõrd, kuivõrd see vastab küsimustele, mis on uurimuse alguses (või hiljem selle käigus) endale püstitatud; uurimisküsimus tuleb püstitada ja kasutatav meetod valida selliselt, et tulemuste saamine oleks üleüldse võimalik. Kui on paika pandud üldisem probleem, millele uurimus püüab vastuse leida, tekib tavaliselt juba ka arusaam sellest, millised meetodid on uurimismaterjali kogumiseks sobilikud ja millised mitte.

      Mida aga võiks tähendada „uurimisküsimusele vastamine“, „tulemuste saamine“ ehk mõne nähtuse „seletamine“ või „mõistmine“? See küsimus viib meid üldisemate küsimuste, sotsiaal- ja humanitaarteaduste metodoloogia valdkonda. Raamatu kolmas eesmärk ongi lugejale tutvustada üldisi põhimõtteid, mis iseloomustavad teaduslikku uurimust ja uurimistulemuste esitamist. Tegemist ei ole n-ö kokaraamatuga, mis sisaldab kõiki uurimise korraldamiseks vajalikke detailseid nõuandeid. Oskus iseseisvalt uurimistööd teha ei teki raamatuid lugedes, vaid harjutades ja mõeldes ning kogenenumate teadlaste juhendamisel. Selleks et uurimistöö planeerimist üldse alustada saaks, peab igal uurijal siiski olema selge ettekujutus eri meetodite pakutavatest võimalustest ning nende suhtest eri laadi uurimisküsimuste ja teoreetiliste taustaoletustega. Sellist püüabki see õpik pakkuda.

      1.2. Tulemus ja tõlgendus

      Sotsiaalteaduste uurimismeetodeid ei ole vaja tunda ainult selleks, et ise teadusliku uurimistööga tegelda. Ühiskonnauurijate uurimistulemustega kokku puutuval inimesel – teadusliku uurimuse, aruande, aga mõnikord ka kas või ajalehe lugejal – on meetodeid vaja tunda selleks, et loetust paremini aru saada ja seda õigesti hinnata. Tegelikult seisneb suur osa tulemustest mitte empiirilistes andmetes endis, vaid nende tõlgendamises. Mõnikord on andmetest tuletatud järeldused vaidlustatavad; tihti võimaldavad need veel teisigi tõlgendusi kui pakutav, ning halvemal juhul ei olegi järeldused tegelikult andmetest tuletatavad, kuigi niisugust muljet tahetakse jätta.

      Vaadelgem siin hüpoteetilist näidet. Oletame, et on korraldatud – näiteks paariaastase vahega – kaks esindusliku valimiga elanikkonnaküsitlust, kus vastajatel on palutud teatada, kas nad on kogenud perevägivalda. Oletame edasi, et hiljem toimunud küsitlusele vastanute hulgas on eelnevast rohkem neid, kes seesugustest kogemustest teatavad. Esmapilgul tundub, et tulemus ei vajagi erilist tõlgendamist: esimesena meelde tulev järeldus (a) oleks, et perevägivalda esineb rohkem kui varem. Seega oleks justkui toimunud muutus nähtuses, mida uuriti, st perevägivalla levikus. Tulemus annab aga võimaluse ka teistsugusteks tõlgendusteks. Toetudes üldisemale teabele, mis meil on vägivalla ohvriks sattumise stigmatiseerivast (tembeldavast ja häbistavast) mõjust, oleks võimalik teha ka teine järeldus (b): avaliku diskussiooni teke, mitmesugused tugimeetmed vägivalla ohvritele jm on suutnud saavutada olukorra, kus varasemast rohkem inimesi julgeb seesugustest, varem maha vaikitud kogemustest intervjueerijatele rääkida. Muutus oleks seega tingitud pigem vastajate hoiakute kui tegeliku olukorra muutusest.12 On aga olemas veel kolmaski tõlgendusvõimalus (c), mille järgi on ühiskonnas käivitunud diskussiooni mõjul inimesed muutnud oma perevägivalla definitsiooni: ilmingud, mida varem nimetati näiteks lastekasvatamiseks või tülitsemiseks, on liigitatud uude, sotsiaalse probleemi kategooriasse.13 Muutus puudutab sellisel juhul eelkõige kategooriaid ja sõnu, mille abil inimesed ühiskondlikke nähtusi liigitavad, mitte tingimata perevägivalda kui tegelikkust.

      Ühel juhul tõlgendataks tulemusi niisiis kui selle kajastust, kuidas

11

Ahlberg 1925: 136.

12

Sellise tõlgenduse võimalikkusest räägib näiteks Eesti Sotsiaalprogrammide Keskuse juhataja Katri Tammekannu väide politseistatistikat käsitlenud uurimuse avalikustamisel: „Paradoksaalselt ei näita koduvägivalla tõttu politseisse pöördunute arvu kiire tõus viimase aasta jooksul mitte peretülide plahvatuslikku kasvu, vaid on hoopis positiivne märk sellest, et karistusseadustiku muutus ja politsei hoolivam suhtumine kannab vilja.“ (Avatud Eesti Fondi pressiteade 24.11.2005)

13

Spector, Kitsuse [1977] 1987.