Sügistrummid 2. Диана Гэблдон

pärlitega, oli ema talle õpetanud.

      „Pidage nüüd korra kinni ja kuulake.” Ta hääle tugevus ja külm rahu üllatasid teda ennastki. „Ma ei tea, kes te olete, ma ei tea, mis juhtus teie ja minu isa vahel, aga…”

      „Ma olen Laoghaire MacKenzie ja sinu värdjast isa abiellus minuga nelja aasta eest – valelikult, võiksin ma lisada.” Laoghaire’i viha ei olnud lahtunud, kuid näis olevat sissepoole taandunud; ta nägu oli pingul, kuid ta ei karjunud, ja õhetav puna oli tema pehmetelt punnpõskedelt kadunud.

      Brianna hingas sügavalt sisse, sundides end rahulikuks.

      „Jah? Aga kui mu ema on nüüd mu isa juures…”

      „Su isa jättis mu maha.”

      Need sõnad öeldi jahedalt, kuid nad langesid nagu kivid seisvasse vette, paisates laiali lõputuid valu- ja reetmislaineid. Noor Jamie oli avanud suu, et midagi öelda, kuid sulges selle taas ja vahtis üksisilmi Laoghaire’i.

      „Ta ütles, et ei suuda seda rohkem taluda – elada minuga ühe katuse all, jagada minuga voodit.” Laoghaire rääkis rahulikult, nagu kannaks ette päheõpitud repliike, pilk naelutatud tühjale kohale laual, kus olid lebanud pärlid.

      „Ühesõnaga, ta läks ära. Ja tuli tagasi – koos selle nõiaga. Eputas temaga mu silme ees.” Ta tõstis pilgu aeglaselt Briannale ja uuris teda pingsa tähelepanuga, otsides näojoontes peituvaid vastuseid. Siis noogutas ta sama aeglaselt.

      „See oli tema,” ütles ta nii külmaverelise kindlusega, et see mõjus hirmutavalt. „Ta nõidus Jamie ära kohe esimesel päeval, kui ta Leochi tuli – ja nõidus minu ka. Ta muutis mind nähtamatuks. Sellest päevast peale, kui ta tuli, Jamie mind enam ei näinud.”

      Hoolimata sellest, et kaminas mühises turbatuli, tundis Brianna külmavärinat mööda selgroogu üles ronivat.

      „Ja siis see naine kadus. Öeldi, et sai surma. Tapeti ülestõusu ajal. Ja Jamie tuli Inglismaalt tagasi ja oli lõpuks vaba.” Ta raputas õige kergelt pead, silmad endiselt Brianna näol, kuid Brianna teadis, et Laoghaire ei näe enam teda.

      „Aga ta ei saanudki surma,” jätkas Laoghaire vaikselt. „Ja Jamie ei olnud vaba. Ma teadsin seda, ma teadsin seda kogu aeg. Mõõgatera nõida ei tapa – nad tuleb põletada.” Laoghaire’i helesiniste silmade pilk pöördus Jennyle.

      „Sa nägid teda – minu laulatusel. Tema valekaetust, mis seisis minu ja Jamie vahel. Sa nägid, aga ei öelnud. Kuulsin sellest alles hiljem, kui sa sellest selgeltnägija Maisrile rääkisid. Aga sa oleksid pidanud kohe minule rääkima.” See polnud mitte niivõrd süüdistus kui tõsiasja nentimine.

      Jenny oli näost uuesti valgeks läinud ja miski varjutas tema viltuseid sinisilmi – võib-olla hirm. Ta tõmbas keelega üle huulte ja kavatses vastata, kuid Laoghaire’i tähelepanu oli juba Ianile kandunud.

      „Sina, Ian Murray, ole ettevaatlik,” ütles ta kiretul toonil ja osutas peaga Brianna poole. „Vaata teda tähelepanelikult. Kas üks õige naine on selline? Pikem kui enamik mehi, riides nagu mees, käed laiad nagu praetaldrikud, võib ära kägistada ükskõik millise su lapse, kui tahab.”

      Ian ei vastanud, ehkki tema pikk lihtsakoeline nägu peegeldas pahameelt. See-eest tõmbusid noore Jamie käed rusikasse ja lõualihased pingule. Laoghaire nägi seda ja nõrk naeratus kergitas ta suunurki.

      „Ta on nõia laps,” ütles ta, „ja te teate seda isegi!” Ta lasi pilgul toas ringi käia, vaadates väljakutsuvalt järgemööda kõiki nördinud nägusid. „Tema ema oleks tulnud Cranesmuiris ära põletada selle armunõiduse eest, mille ta Jamie Fraserile peale pani. Jajaa, olge ettevaatlikud selle olendiga, kelle te oma majja olete toonud.”

      Brianna virutas lahtise käega lauale, nii et kõik võpatasid.

      „Hülgemöla!” teatas ta valjult. Ta tundis, kuidas veri talle pähe tõuseb, kuid ei hoolinud sellest. Kõik kohalviibijad kõõksatasid ja neil vajusid suud lahti, kuid Briannal jätkus silmi ainult Laoghaire MacKenzie jaoks.

      „Hülgemöla,” kordas ta, näidates näpuga viimasele. „Kui nad kellegagi ettevaatlikud peavad olema, siis oled see sina, kuradi sitane mõrtsukas!”

      Laoghaire’i suu oli laiemalt avali kui kellelgi teisel, ent sealt ei tulnud ainsatki häält.

      „Sa ju ei rääkinud Cranesmuiri kohta kõike, kas pole? Seda oleks pidanud tegema mu ema, aga ta ei teinud. Ta arvas, et sa olid liiga noor ja ei teadnud, mis sa teed. Aga teadsid ju, eks ole?”

      „Mida…?” pobises Jenny.

      Noor Jamie vaatas jahmunult oma isa poole, kes seisis nagu puuga pähe saanult ja vahtis Briannat.

      „Ta püüdis mu ema tappa.” Briannal oli raskusi oma hääle kontrollimisega, see hüples ja värises, kuid ta sai sõnad vähemalt suust. „Püüdsid ju, oli nii? Ütlesid, et Geillis Duncan on haige ja kutsub teda enda juurde – sa teadsid, et ta läheb, ta läks alati haigete juurde, ta on arst! Sa teadsid, et Geilie Duncanit hakatakse nõidumise eest kinni võtma, ja kui mu ema oleks seal, siis võetakse ka tema kinni! Sa lootsid, et ta saadetakse tuleriidale ja sa saad ta endale – Jamie Fraseri.”

      Laoghaire huuledki olid valged, nägu kivistunud. Isegi silmades ei olnud elu, need olid tühjad ja surnud nagu marmorkuulid.

      „Ma tundsin selle naise kätt tema peal,” sosistas ta. „Meie voodis. See naine lamas meie vahel voodis, käsi tema peal, nii et ta unes krampi tõmbus ja teda hüüdis. Ta oli nõid. Ma teadsin seda algusest peale.”

      Toas võttis maad vaikus, ainult tuli sahises ja aknast kostis mingi linnukese õrna laulu. Lõpuks ajas Hobart MacKenzie ennast liikvele, tuli õe juurde ja võttis tal käe alt kinni.

      „Lähme nüüd ära, a leannan,” ütles ta vaikselt. „Ma saadan su ilusti koju.” Ta noogutas hüvastijätuks Ianile, kes vastas samaga ja lisas väikese žesti, milles oli nii kaastunnet kui kahetsust.

      Laoghaire lasi vennal end vastu puiklemata ära viia, kuid uksel peatus ja pööras ringi. Brianna seisis liikumatult; talle tundus, et ta ei suudakski ennast liigutada, isegi kui tahaks.

      „Kui sa oled Jamie Fraseri tütar,” ütles Laoghaire külmal selgel häälel, „ja sinu välimust arvestades võib see nii ollagi – siis tea seda. Su isa on valetaja ja hoorajääger, petis ja paheliste kirgede küüsis. Saagu teil koos tore olema.” Siis andis ta Hobartile järele – too sikutas teda käisest – ja uks langes ta järel kinni.

      Briannat täitnud raev haihtus viivitamatult, ta nõjatus ettepoole ja toetas keharaskuse kätele, nii et kõva ja muhklik helmekee peo alla jäi. Tema juuksed olid lahti pääsenud ja tihe juuksesalk rippus tal näo ees.

      „Jamie armastas teda endiselt,” sosistas Brianna samapalju endale kui teistele toasviibijatele. „Ta ei unustanud ema.”

      „Muidugi ei unustanud ta teda.” Brianna avas silmad ja nägi vaksa kaugusel Iani piklikku nägu ning sõbralikke pruune silmi. Suur töömehekäsi, soe ja tugev, suurem isegi kui tema oma, pandi ta kätele.

      „Ja meie ka mitte,” ütles Ian.

***

      „Kas sa tõesti rohkem ei taha, nõbu Brianna?”

      Noore Jamie naine Joan naeratas üle laua, tordilabidas kutsuvalt tohutu tikrikoogi jäänuste kohale tõstetud.

      „Ei, suur tänu. Mulle ei lähe enam suutäitki sisse,” kostis Brianna ja naeratas vastu. „Ma olen kurguni täis!”

      See pani Matthew’ ja tema väikevenna Henry valjult itsitama, aga vanaema lõikav pilk lõikas itsitamise kiirelt läbi. Ent laua ümber ringi vaadates nägi Brianna kõigi nägudel allasurutud naeru – täiskasvanutest kuni mudilasteni leidsid nähtavasti kõik, et see tema juhuslik repliik on pööraselt naljakas.

      Asi ei olnud tema ketserlikus rõivastuses ega lihtsalt heameeles võõra üle, tundus Briannale – isegi kui see võõras oli keskmisest tavatum. Midagi oli veel, selle perekonna liikmeis vulises mingi rõõmuojake, nähtamatu,