Sume on öö. Френсис Скотт Фицджеральд

tantsinud?”

      „Ma ei käinud Pariisis.”

      Tüdruku kreemjas kleit, mis pargihämaruses paistis kord sinine, kord hall, ja tema helekollased juuksed sõgestasid Dicki – iga kord kui ta Nicole’i poole pöördus, naeratas tüdruk, ja kui nad teeäärse laterna kaarlambi valgussõõri astusid, lõi ta nägu hiilgama nagu inglil. Nicole tänas teda kõige eest, otsekui oleks Dick temaga tantsupeol käinud, ja mida kõhklevamaks muutus Dicki suhtumine temasse, seda enesekindlamaks läks Nicole – ta oli elevil ja rõõmus, otsekui heiastaks ta kogu maailma elevust ja rõõmu.

      „Ma ei ole enam mitte kellegi valve all,” ütles Nicole. „Mul on veel kaks hästi toredat plaati, mida ma teile järgmine kord mängin – „Ootame, kuis kari koju tuleb” ja „Jumalaga, Alexander”.”

      Järgmisel korral, täpselt nädal hiljem, jäi Dick pisut hiljaks ja Nicole ootas teda pargiteel, mis viis Franzi maja juurest peahoone ette. Tema juuksed olid eest taha kammitud ja langesid vabalt õlgadele, nii et jäi mulje, nagu oleks nägu nüüdsama juusteloori tagant välja ilmunud, nagu oleks ta ise selsamal hetkel metsast heledasse kuupaistesse astunud. Tundmatu oli temast taganenud, ja Dick soovis, et Nicole’il ei oleks minevikku, et ta oleks lihtsalt üks tüdruk teadmata kust, kes on õhtuhämarusest ta teele sattunud. Nad läksid sinna salakohta, kuhu Nicole oli oma grammofoni viinud, keerasid ümber töökoja nurga, ronisid kaljust üles ja istusid madala müüri taha murule, ümberringi, nii kaugele kui silm ulatus, rulluv öö.

      Nüüd olid nad Ameerikas; isegi Franz, kes pidas Dicki südametemurdjaks Lotharioks, poleks arvata osanud, et nad nii kaugele olid läinud. Nad ruttasid taksoga kohtamisele ja palusid, kallim, anna andeks, et kivi südamelt langeks; nad naeratasid teineteisele vargsi ja meenutasid Hindustanis veedetud päevi, aga siis nad vist tülitsesid, ehkki keegi sellest midagi ei teadnud ega hoolinud, ja lõpuks läks üks koguni minema, jättis teise maha nutma, valama kurbuse kibedaid pisaraid.

      Vaiksed meloodiad, kus kaotatud aeg ja tulevikulootused ühte põimusid, pöörlesid Helveetsia öös. Kui grammofon hetkeks vaikis, hoidis lummu üheainsa rohutirtsu saagiv sirin. Vahetevahel jättis Nicole mänguriista üles keeramata ja laulis Dickile.

      „Pane hõbedollar

      põrandale maha,

      siis näed, kuidas veereb

      ümmargune raha …”

      Tüdruku huuled olid paokil ja tundus, nagu oleks ta hingamast lakanud. Dick tõusis järsku püsti.

      „Mis viga on? Kas teil ei olegi hea olla?”

      „Väga hea on.”

      „Kui ma väike olin, siis õpetas meie kokk mulle selle laulu:

      „Ei naine eales tea,

      et mehe leidnud hea.

      Vast ükskord alles siis,

      kui mehest saanud priiks …”

      Kuidas teile meeldib?”

      Nicole naeratas naeratust, kuhu oli püütud koguda kõik see, mida ta sisimas tundis. Ta naeratas Dickile, ainuüksi Dickile, tõotades talle iseennast väga vähese eest, olgu hetkelise vastutunde eest, olgu pelga kinnituse eest, et südames on sama tukse. Pajupõõsastest, pimedusest, mis neid ümbritses, immitses tüdrukusse lembuse sulnist suira.

      Siis ta tõusis, jalg jäi grammofonikasti taha kinni, ta pidi kukkuma ja vajus tuge otsides hetkeks peaga mehe ümara õla ning põse vahelisse tühimikku. Ent juba astus ta sammu tagasi.

      „Mul on veel üks plaat. Olete „Hüvasti, Lettyt” varem kuulnud? Arvatavasti küll.”

      „Taeva päralt, saage ometi aru – ma ei ole varem midagi kuulnud.”

      Ega näinud, ega haistnud, ega maitsnud, oleks ta lisada võinud. Midagi niisugust ei olnud ta oma elus veel kogenud – olid olnud vaid plikade kuumad põsed umbsetes kuumades tubades. Kui tüdruk 1914. aastal New Havenis noormeest suudles, sosistas ta: „Ära!”, ja pani käed poisi rinna vastu, et teda kaugemale suruda. Nüüd aga oli see hüljatud ja vaevu pääsenud õnnetuselaps avamas talle väravat senitundmatusse maailma …

      KUUES PEATÜKK

      Kui nad järgmine kord kohtusid, oli juba maikuu. Dicki elu loogika triivis neid teineteisest eemale ja teataval määral oli too lõunasöök Zürichis ettevaatlik pinnasondeerimine; ent tarvitses ühel võhivõõral mehel kõrvallauast hakata Nicole’i vahtima, silmad segavalt plinkimas peas nagu kaardile kandmata majaka tuli, kui Dick talle väliselt viisaka, kuid sedavõrd ähvardava pilgu suunas, et mees pikemata teisale vaatas.

      „On üks silmaviskaja,” seletas Dick lõbusalt. „Vahtis lihtsalt teie riideid. Miks teil nii palju igasugu riideid on?”

      „Õde ütleb, et me oleme väga rikkad,” vabandas Nicole tagasihoidlikult. „Vanaema pärandas meile palju raha.”

      „Heakene küll, annan andeks.”

      Nende vanusevahe oli nõndavõrd suur, et Dickile valmistas naudingut Nicole’i lapselik edevus, see iseteadev rahulolu, millega ta restoranist lahkudes hetke vestibüüli peegli ees seisatas ja äraostmatul elavhõbedal ennast iseendale heiastada laskis. Dickil oli rõõm näha, kuidas Nicole nüüd, kus ta leidis enda äkki ilusana ja rikkana, käed uute oktaavide võtmiseks välja sirutas. Ta püüdis tüdruku peast tõrjuda mõtet, et tema oli ta terveks teinud, tükid kokku liiminud, ja tundis siirast heameelt sellest elurõõmust ja enesekindlusest, mida tüdruk kogus ilma temata. Ent kerge see ei olnud, sest kõik, mis Nicole leidis, asetas ta lõpuks ikka Dicki jalge ette, tõi tema altarile ohvrianniks magusat ambroosiat, igihaljast mürti.

      Suvekuumuse esimeseks nädalaks oli Dick enda Zürichis taas sisse seadnud. Ta oli oma varasemate kirjutiste ja sõjaväes paberile pandu kallal juba sedavõrd tööd teinud, et lootis neist kokku saavat raamatu, mille pealkirjaks pidi tulema „Psühholoogia psühhiaatritele”. Kirjastajalt oli esialgne nõusolek olemas ja ühe vaesest perekonnast pärit üliõpilasega oli kokku lepitud, et too tema saksa keelt lihviks ning parandaks. Franzi meelest oli see asjatu kiirustamine, Dick aga leidis, et nii tagasihoidlik kui tema kavatsus oligi, ei tasu sellega pikemalt viivitada.

      „See materjal ootamisega ei võida, ennem kaotab,” seletas Dick, kui nad ühel päeval koos lõunat sõid. „Ja mul on tunne, et need asjad, mis peaksid olema psühhiaatria vundament, on ainult seepärast kahe silma vahele jäänud, et keegi pole neid teoreetiliselt üldistanud. Kahjuks on see nii, et meie elukutse köidab suurel arvul just neid inimesi, kes on ise natukene nikastunud, natukene loppis. Viimase kompensatsiooniks valivad nad ikka kliiniku, praktilise töö – ja võidavad oma lahingu ilma võitluseta. See-eest sina, Franz, oled õnnelik mees, sest saatus määras sulle elukutse juba emaihus. Ole südamest tänulik, et sinul puuduvad „hälbed”. Muide, minust sai psühhiaater ainult seetõttu, et Oxfordis käis üks St. Hilda kolledži tüdruk psühhiaatrialoengutel. Aga olgu peale – võib-olla kõlab see banaalsena, kuid neid mõtteid, mis mul praegu on, ei tahaks ma ilmale kuulutada siiski mitte õllekruusi tagant.”

      „Mis seal ikka,” vastas Franz. „Sina oled ameeriklane. Sina võid seda endale lubada ega pruugi karta, et see sinu meedikukarjäärile kahju teeks. Aga säärased üldistused mulle küll ei meeldi. Siit ei ole enam pikk samm nende brošüürikesteni, mis kannavad pealkirja „Tõsist mõtlemist igaühele” ja on nii ära lihtsustatud, et kui sa neid loed, on garanteeritud, et sulle enam mitte mingisuguseid mõtteid ei teki. Kui mu isa veel elaks, vaataks ta sulle korra otsa, Dick, ja teeks mmühh. Siis võtaks oma salvrätiku ja paneks selle niiviisi kokku ja võtaks salvrätikuvõru, sellesama siit …” – Franz hoidis käes pruunist puidust salvrätikuvõru, millele oli nikerdatud metssea pea – „ja ütleks: „Nojah, minule on mulje jäänud, et …” Seepeale vaataks ta sulle uuesti otsa ja mõtleks äkki: Aga mis on sellest kasu, ja jätaks oma lause lõpetamata ja teeks uuesti mmühh. Ja lõuna olekski läbi.”

      „Täna olen ma üksi,” ütles Dick turtsakalt. „Aga võib-olla homme ei ole ma enam üksi. Ja siis võtan mina oma salvrätiku