Laps, kelle aeg unustas. Siobhan Dowd

Seega on näljastreik tragöödia. Kõik paari vana hilbu pärast.“

      „See ei ole hilpude pärast.“

      „See on hilpude pärast.“

      „See on selle pärast, mida hilbud tähendavad, Pat. Kui sa ei kanna vangiriideid, oled sa poliitvang. Ja kui sa oled poliitvang, ei ole sa pisikurjategija. Ja just selleks britid neid peavad.“

      „Mis vahet sel on, mida nad arvavad?“

      „Järgmisena ütled sa, et sellel sinu Thatcheril on õigus, kui ta neil surra laseb.“

      „Ma ei ütleks seda mitte kunagi. Ta peaks laskma vangidel seljas kanda seda, mida nood tahavad, kui see ainult lõpetaks selle hullumeelsuse. Nüüd istu ja joo oma teed.“

      Isa mühatas ja võttis istet. Fergus liitus temaga. „Isa, ma kuulsin, kuidas onu Tally rääkis ükspäev „emamaast“.“

      „Sai ta palgatõusu või?“

      „Ei usu. Ta lihtsalt rääkis, et plaanib suvel sinna sõita.“

      Isa kihistas. „Kui seda ütleks keegi teine peale onu Tally, siis veeretataks ta läbi tõrva ja sulgede Drumleashist välja. Kuidas ta sellest puhta nahaga pääseb, on minu jaoks müstika.“

      „Isa, onu Tally ja mina leidsime laiba. Rabast.“

      Ta hakkas just lõpetama lugu mäel veedetud päevast, kui tüdrukud tagauksest sisse tormasid.

      „Ma suren kohe nälja kätte,“ üürgas Theresa.

      „Kus te ometi olite?“ Ema võttis tüdrukute taldrikud grilli alt, kus need soojas olid.

      Fergus pilgutas neile kahele silma. „Sa punetad näost, nagu oleksid jooksnud, Cath,“ ütles ta.

      „Me mängisime Caseydega „Uka-ukat“,“ ütles Theresa. „Ja Cath sai Seamuse kätte. Ja siis Seamus andis talle musi. Ja mina nägin seda pealt.“

      „Ei näinud.“

      „Nägin küll.“

      „Psst,“ ütles ema. „Sööge munad ära, enne kui need külmaks lähevad.“

      Lauas valitses vaikus, kuni kõik sõid. Isa pani noa ja kahvli käest ning vaatas Ferguse poole. „See oli sul üks veider päev, Fergus. Ma poleks üllatunud, kui see sinu rabalaps osutuks lõpuks üldse mitte nii vanaks.“

      „Miks sa seda arvad?“

      „Mul tuleb meelde vana lugu ühest teisest surnust, kes sealt mäe otsast leiti. 40 aastat tagasi või rohkemgi. See oli ühe kohaliku mehe naine. Sinnamaale väitis mees, et naine jättis ta teise mehe pärast maha ja sõitis Inglismaale.“

      „Surnu?“ küsis Theresa, silmad erutusest metsikud. „Kas sa leidsid surnud inimese, Fergus?“

      „Leidsin jah.“ Ta pidi oma loo uuesti otsast peale jutustama.

      „Ma tahan minna ja teda näha! Ema? Isa? Kas ma võin? Palun?“

      „Mina ka,“ lisas Cath.

      „Ei või, mitte kumbki teist,“ vastas ema.

      „Oi, aga…“

      „Ei mingeid agasid.“

      „Me nägime Caseyde surnud vanaisa, enne kui ta maha maeti, eks ju, Cath?“

      „Jah. Ta oli üleni nagu vahast.“

      Isa põrutas lauale. „Ei mingeid agasid. Nagu ema ütleb. Seal on laps, sandistatud ja mõrvatud. Mitte nagu tavaline surnukeha.“

      Valitses vaikus. Cathi nägu oli üleni üks suur traagiline kaotus, Theresa tegi aga sellise lõusta, mis oleks piima hapuks ajanud.

      „Mida sa näljastreikijatest arvad, Fergus?“ küsis isa kõneaine muutmiseks.

      Fergus torkas kahvli vorsti sisse. „Nad on väga meelekindlad,“ ütles ta. „Mina seda ei suudaks.“ Poiss mugis liha ja neelas. „Ma ei peaks ilma toiduta päevagi vastu.“

      „Jumal tänatud, et Joe selles ei osale,“ ütles ema.

      Isa noogutas. „Kummaline, kuidas sa tänad Jumalat, et su poeg ei pea end sel kombel ohvriks tooma.“

      Ema mühatas. „Ohvriks tooma? See ka mõni ohver.“ Ta küünitas Cathi poole ja tõstis grillitud tomati kahvliga taldriku servalt keskele. „Söö lõpuni, Cath.“

      Fergus näris viimast peekonikamarat ja kuulas kella kaminasimsil tiksumas. See näis kinnitavat: varsti on sul klass läbi ja sa oled läinud. Üle teede ja mägede praamile. Üle mere ja suurele maale. Eemale sellest siin.

      Niipea kui ta söögiriistad käest pani, sirutas ema käe välja, et võtta tema eest taldrik. „Ohverdus on see, mida tegi Jeesus. Ta päästis meid kõiki. Kelle päästis Bobby Sands?“ küsis ta. „Kelle?“

      Keegi ei vastanud.

      5

      Pärast teejoomist läks isa külasse üht pinti võtma. Tüdrukud vaatasid telekat. Fergus pakkus end emale appi koristama, kuid ema peletas poja köögist välja, tagasi õppimise kallale.

      Poiss ägas, kuid läks tagasi pisikesse elutuppa ja istus klapplaua taha. Telliskivisuurune Nelkoni ja Parkeri füüsikaõpik oli avatud elastsusmooduli koha pealt. Ta jõllitas valemit, sirgeldades lehekülje servale spiraale.

      E = mehaaniline pinge: elastne deformatsioon

      Ferguse meeled ei rahunenud. Paisumine, temperatuur, koormus. Sõnad hõljusid ta peas nagu laisad kajakad. Ta tõusis püsti ja läks plaadimängija juurde, tundes kiusatust midagi peale panna. Ta lappas Joe plaatide seas. The Jam, Stiff Little Fingers, tema enda lemmik The Clashi „London Calling“. Siis Joe kõigi aegade lemmik, John Lennoni „Imagine“. Selleks ajaks olid plaadivaod peaaegu ära käiatud. Narmendav ümbris oli katki rebitud. Lennoni prilliklaasid jõllitasid läbi pilvelaikude, nagu oleks ta juba pildistamise hetkel olnud mälestus fotoalbumis.

      „Oh, Yoko,“ ümises Fergus meenutades. „Oh, Yoko.“

      Kui Lennon möödunud detsembris maha lasti, pidas Joe terve öö vigiiliat, küünlad põlemas ja laulud valjult mängimas. Kaks päeva hiljem tulid politseinikud teda ära viima.

      „Mulle see küll õppimise moodi ei paista.“

      Fergus võpatas. Ema seisis uksel, klaasist veekann käes. Poiss pani plaadi tagasi.

      „Ema – see vesi.“

      „Mis sellega on?“

      „Anna see siia.“

      „See on geraaniumite kastmiseks. Mitte sinu jaoks.“

      „Ma tahan sulle midagi näidata.“

      Ema ohkas ja pani kannu poja kõrvale. Fergus võttis pliiatsi ja pistis selle poolest saadik vette.

      „Mida sa näed?“

      „Ma näen pliiatsit, pool vees, pool veest väljas. Kui sa pliiatsi välja võtad, tilgub vesi selle pealt poleeritud puidule.“

      Fergus tõstis kannu ema silmade kõrgusele. „Vaata hoolikamalt, ema.“