Abielupakt. Michelle Richmond

tundes ukse juurde ja tegin selle lahti. „Vivian,” ütlesin ma ametlikumal toonil, kui olin kavatsenud.

      Tal oli seljas hea lõikega, aga erakordselt erkkollane kleit. Tour de France’i kollane. Ta näis noorem, kui ma olin arvanud.

      „Sina oled kindlasti Jake,” ütles Vivian. „Ja sina,” lisas ta, „oled Alice. Sa oled veelgi kaunim kui fotol.”

      Alice ei punastanud; ta ei ole punastaja tüüpi. Selle asemel kallutas ta pea viltu ja silmitses Viviani pingsalt, justkui teda hinnates. Alice’it hästi tundes arvan ma, et ta kahtlustas Viviani mingites tagamõtetes, aga mina olin kindel, et ta kõneles siiralt. Alice avaldab inimestele alati niisugust mõju. Sellegipoolest teadsin, et Alice oleks vahetanud oma kõrged põsesarnad, rohelised silmad ja paksud mustad juuksed – kõik selle – normaalse perekonna vastu, elusa, armastava perekonna vastu, ema vastu, kes ei oleks mürgitanud oma maksa, isa vastu, kes ei oleks mürgitanud oma kopse, ja venna vastu, kes ei oleks valinud lahendust, mida inimesed ekslikult kutsuvad „lihtsaks pääseteeks”.

      Vivian ise oli kütkestav viisil, mis tuleneb enesekindlusest, kasvatatusest ja heast maitsest. Kaheksakümmend protsenti tema välimusest viitas ärikohtumisele ja kakskümmend protsenti ütles „laupäevane brantš sõpradega”. Tal oli kaasas peen nahast portfell ja kaelas rida sädelevaid pärleid. Kui valgus tema näole langes, taipasin, et ta on tegelikult vanuselt viiekümne ligi. Tema juuksed olid säravad ja nahk kumas – kujutasin ette, et see on saavutatud tänu orgaanilisele toidule, regulaarsele liikumisele ja mõõdukusele kõiges. Kujutlesin, et tal on hea ametikoht kusagil tehnoloogiaettevõttes, mõned aktsiad ja igaaastane kopsakas preemia, mis ei valmista kunagi pettumust.

      Kui ma oma nõustamiskabinetis esmakordselt potentsiaalse kliendiga kohtun, suudan enamasti üheainsa tähelepaneliku pilguga tema probleemi sügavust hinnata. Aastate jooksul kogetud ärevus, stress ja ebakindlus paljastuvad inimese näol. Nii nagu jõgi voolib oma sängi, kulutavad stress või ärevus inimese nägu pisitillukeste osakeste kaupa, kuni õrn muster muutub silmale nähtavaks.

      Tol hetkel, mil valgus udust läbi murdis, meie elutuppa voogas ja sõna otseses mõttes Vivianile näkku paistis, taipasin, et selles naises pole vähimatki stressi, vähimatki ärevust, vähimatki ebakindlust.

      „Kohvi?” küsisin ma.

      „Paluksin küll.”

      Vivian istus suurde sinisesse tugitooli, mille eest Alice oli maksnud poole oma esimesest palgast, mille ta advokaadibüroost sai. Ta avas portfelli ning võttis sealt välja sülearvuti ja pisikese projektori.

      Läksin vastu tahtmist kööki. Tagantjärele saan aru, et mind ajas närvi mõte Alice’it Vivianiga üksi jätta. Kui ma kohviga tagasi jõudsin, vestlesid nad meie pulmareisist ja Aadria mere ranniku ilust. Vivian küsis meie hotelli kohta, nimetades seda nimepidi. Kuidas ta teadis, millises hotellis me peatusime?

      Istusin Alice’i kõrvale ja tõstsin kolm saiakest kandikult kolmele magustoidutaldrikule.

      „Aitäh,” ütles Vivian. „Ma jumaldan kaneelirulle.”

      Vivian ühendas oma projektori sülearvutiga ja tõusis püsti. „Ega teil ei ole midagi selle vastu, kui ma selle pildi alla võtan?” Kuid juba ta tõstiski raamitud teose seinalt maha. See oli Martin Parri foto, mille Alice mulle eelmiseks sünnipäevaks kinkis, foto, mida ma olin alati imetlenud, kuid polnud suutnud endale lubada. Foto kujutas kaugelt eemalt pildistatud üksikut meest, kes ujub tormisel päeval päevinäinud avalikus välibasseinis, mille kõrval möllab rohekas meri ja ümberringi laiub räämas Šoti linnake. Kui ma küsisin Alice’i käest, kust ta selle ostis, hakkas ta naerma. „Ostsin? Oleks see vaid nii lihtne olnud.”

      „No nii,” ütles Vivian ümber pöörates. „Kui palju Liam teile rääkis?”

      „Tõtt-öelda,” sõnas Alice, „ei rääkinud ta meile midagi.”

      „Kas me võiksime karbi lahti teha?” küsis Vivian. „Piisab, kui te ainult väiksema siia toote. Pastakaid läheb ka tarvis.”

      Läksin mööda koridori tagumisse tuppa, kuhu me olime kuhjanud pulmakingid, millega me ei olnud veel tegelda jõudnud. Etiketiõpiku järgi on sul täpselt aasta aega, et tänukaarte kirjutada, aga meilide ja sõnumite maailmas tundub see igavikuna. Iga kord, kui ma neid kingitusi nägin, tabas mind süütunne kõigi nende kaartide pärast, mis meil veel saatmata olid.

      Asetasin karbi ja pliiatsid Viviani ette kohvilauale.

      „Ikka veel lukus,” ütles ta naeratades. „Saite esimesest eksamist läbi.”

      Alice lonksas närviliselt kohvi. Tema oli näinud seda karpi alles pärast pulmareisi. Kui ta selle enda kätte sai, püüdis ta seda tulutult pintsettidega lahti muukida.

      Vivian pistis käe portfelli ja võttis sealt välja komplekti kuldseid võtmeid. Ta leidis õige võtme ja torkas selle lukuauku, kuid ei keeranud.

      „Mul on vaja suulist kinnitust, et te olete valmis edasi minema,” ütles ta. Ta vaatas ootavalt Alice’i poole.

      Tagantjärele mõistan, et täpselt selsamal hetkel oleksime pidanud aimama, et midagi on valesti. Me oleksime pidanud Viviani minema saatma ja Finnegani kõnedele mitte vastama. Oleksime pidanud selle asja ära lõpetama, enne kui see üldse alguse sai. Aga me olime noored ja uudishimulikud ning meie abielu oli alles alanud. Ja Finnegani kingitus oli nii ootamatu ning tema saadik nii innukas, et oleks tundunud ebaviisakas keelduda.

      Alice noogutas. „Me oleme valmis.”

      8

      Vivian lülitas projektori sisse ja seinale, kus alles mõni minut tagasi oli rippunud mu Martin Parri foto, ilmus slaid.

      Sinna oli kirjutatud: PAKT.

      Ei rohkem ega vähem. Suured mustad tähed Courieri kirjatüübis tühjal taustal.

      „Nii,” ütles Vivian meie pulmadest üle jäänud monogrammiga salvrätikusse sõrmi pühkides. Mind tabas ikka veel iga kord teatav šokk – positiivne šokk –, kui ma nägin meie nimesid salvrätikule trükituna: Alice ja Jake. „Ma pean teile mõlemale mõned küsimused esitama.”

      Ta võttis oma kotist mustad nahkkaaned ja avas need, paljastades kollase joonelise kirjaploki. Projektor kuvas meie seinale endiselt sõna PAKT. Püüdsin mitte vaadata seda aukartustäratavat sõna, mis ähvardavalt meie ning meie värske ja hapra abielu kohal kõrgus.

      „Kumbki teist ei ole varem abielus olnud, tõsi?”

      „Tõsi,” vastasime kooris.

      „Kui kaua kestis teie eelmine pikim suhe?”

      „Kaks aastat,” vastas Alice talle.

      „Seitse,” ütlesin mina.

      „Aastat?” küsis Vivian.

      Ma noogutasin.

      „Huvitav.” Ta kirjutas midagi oma plokki.

      „Kui kaua kestsid teie vanemate abielud?”

      „Üheksateist aastat,” sõnas Alice.

      „Nelikümmend ja midagi peale,” ütlesin mina, tundes teenimatut uhkust oma vanemate eduka abielu üle. „See kestab ikka veel.”

      „Suurepärane.” Vivian noogutas. „Ja Alice, kas sinu vanemate abielu lõppes lahutusega?”

      „Ei.” Tema isa surm oli ikka veel liiga äsjane sündmus ja ma tajusin, et ta ei taha sellel pikemalt peatuda. Alice on oma loomult justkui suletud raamat. Psühholoogina ja muidugi mõista tema abikaasana on mul selle iseloomujoonega vahel üsna raske leppida.

      Vivian nõjatus ettepoole, toetades küünarnukid kollasele märkmeplokile. „Mis on teie arvates kõige tavalisem põhjus, miks Läänemaailma abielupaarid lahutavad?”

      „Sina enne,” ütles Alice mulle põlve pihta patsutades.

      Ma ei pidanud kuigi pikalt mõtlema. „Truudusetus.”

      Vaatasime Vivianiga mõlemad mu naise poole. „Klaustrofoobia?”