Mesiniku tütar. Santa Montefiore

p>

      Pühendatudmu

      armsale onu Jeremyle,

      ühele päriselu suurkujule –

      armastuse ja tänutundega

      Mesilasepoisi laul

      „Summ-summ,” kostab mesipuu seest.

      „Varjata palju võid naabrite eest,

      meile ent kõigest rääkima pead,

      muidu me meest sa ilma ju jääd!”

      Noor neid täis õnneruttu –

      ju altari ees mees –

      neil räägib salajuttu,

      sest muidu sõit neil sees.

      Sõit neil sees, lend neil ees –

      hääbuvad ja kaovad.

      Kui räägid mummudele tõtt,

      siis sulle truuks nad jäävad.

      Pulmad, sünd või matused,

      kiri kaugelt maalt,

      kõigest, mis sul südamel,

      neile jutusta.

      Mummul meeldib kuulata,

      olgu klatš või tõik,

      uudishimulik on ta,

      tal on ükstakõik!

      Ära seisa seal, kus puud on,

      siis kui välku lööb,

      ega seal, kus mesipuud on,

      vaen kui südant sööb.

      Muidu mummud nukraks jäävad,

      nukraks jäävad, ära läevad.

      Minema su juurest!

      Kui sina neid ei kurvasta,

      on nad su sõbrad suured.

Rudyard Kipling

      ESIMENE OSA

      Esimene peatükk

      Massachusetts, Tekanasseti saar, 1973

      Crab Cove’i golfiklubi on Tekanasseti saare tormidest puretud hallide sindelmajade seas üks ilusamaid. Selle hoone ehitasid üheksateistkümnenda sajandi lõpul paar sõpra, kes jagasid veendumust, et kui saarel puudub golfirada, siis puudub seal ainus asi, millel on üleüldse tähtsust, ning nüüd laiutabki see läänerannikul, nautides häirimatut ookeanivaadet. Sellest paremal seisab rohtunud mäeharjal pulgakommina punase- ja valgevöödiline tuletorn, mida tänapäeval kasutavad pigem linnuvaatlejad kui merel suuna kaotanud laevamehed, ning vasakul laiuvad kollased liivarannad ja lainetena voogavad rohtunud luited, kandes oma harjal tihedaid kibuvitsapõõsaid. Klubihoone seinu ehivad malbed roniroosid ja seda sõõrina ümbritsevale peenrale istutatud suitsroosad hortensiad on õitsedes üksainus lopsakate kobarate meri. See vaatepilt on nii võluv, et ei jäta kedagi külmaks. Ning selle kõige kohal lehvib merelt hoovavas soolases tuules hallil kivikatusel Ameerika lipp.

      Kui tööstusrevolutsioon kujundas Ameerika palgejooned ümber, jäi saar, kuhu pääseb ainult väikelennuki või laevaga, sellest täiesti puutumata, säilitas vanamoeliselt armsad kveekerliku ilmega majad ja munakivisillutisega tänavad sellisena, nagu need alati olid olnud, ning võis jätkata oma elu unelevas melanhoolsevõitu rütmis, kus vanamoodsad väärtused sobisid kenasti kokku traditsioonilise arhitektuuriga.

      Tekanassetil pole silma riivavaid liiklusmärke ega valgusfoore ning linnakese poed on võluvad butiigid, kus müüakse pesu, kingitusi, ilusaid nipsasjakesi ning kohapeal punutud korve ja luunikerdisi. Kogu Ameerikast saabub saarele kuulsaid kirjanikke, näitlejaid ja muusikuid, kes hülgavad sõgedad saastunud suurlinnad, et hingata värsket mereõhku ja otsida inspiratsiooni kaunist maastikust, ning kogu maailma jõukad ärimehed sõidavad rahanduskeskustest suveks perekonnaga siia puhkama.

      Crab Cove’i golfiklubi on endiselt saare süda, nagu see kunagi kavandati, ehkki enam mitte säärane keelepeksukoht nagu kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel, kui siinne seltskond püüdis muutuva ajaga sammu pidada ning uued kombed põrkasid vanadega kokku nagu vastu kaljut raksuvad lained. Need noored inimesed, kes toona nii raevukalt muutuste eest võitlesid, on nüüd vanuigi sallivamad, kui olid kunagi nende vanemad, ja teejoomise ajal valitseb laudades heasoovlikum meeleolu. Kõnealusel 1973. aasta juuli õhtul oli üks sündmus, mille peale tänapäeval keegi kulmugi ei kergitaks, Crab Cove’i golfiklubi daamide meeled paraku viimseni üles kruvitud. Nad polnud jõudnud oma bridži kaartidele veel õieti pilkugi heita, kui kõneaine, mis oli kibelnud kõigi huulil, võimsa pahameelepurskena välja paiskus.

      „Tead, kullake, minu arvates on see sündsusetu ja mul on tema pärast häbi,” pahvatas Evelyn Durlacher häälikuid Bostoni-päraselt venitades ning pigistas tulipunaseks värvitud huuled pahakspanevalt prunti. Evelyn oli siinse ontliku seltskonna vooruse verstapost. Selles prouas ei leidunud midagi, mis poleks kajastanud tema konservatiivseid tõekspidamisi ja kõrgeid moraalseid väärtushinnanguid. Evelynil jätkus tähelepanu kõigele, alustades laitmatutest kašmiirkostüümidest ja hoolikalt soengusse seatud punastest juustest ning lõpetades kaunilt kujundatud kodu ja hästi kasvatatud lastega. Sama pedantselt ja harjumuspärase halastamatusega tegi ta teatavaks, mida arvab teistest inimestest. „Meie ajal pidi neiu selleks, et mehega omavahele jääda, pääsema seltsidaami pilgu alt. Nüüdsed noored on käest ära ja keegi ei hoia neil vist enam silma peal.” Ta klõbistas oma pikkade punaseks lakitud küüntega lauale ja heitis hajameelse pilgu kaartidele. „Kohutavad kaardid. Anna andeks, Belle, kardan, et jätan su hätta.”

      Belle Bartlett uuris oma kaarte, mis polnud sugugi paremad. Ta tõmbas sigaretist pika mahvi ja raputas melanhoolselt blonde lokkis juukseid. „Need tänapäeva noored,” kurtis ta. „Mina küll ei tahaks praegu noor olla. Neljakümnendatel ja viiekümnendatel oli teine lugu: siis teadis igaüks, mida passib teha ja mida mitte. Nüüd on piirid hägustunud ning meil ei jää üle muud kui sellega leppida. Arvan, et nad on lihtsalt segaduses ja me ei tohiks neid liiga karmilt hukka mõista.”

      „Belle, sina püüad alati kõigis head näha. Ometi pead ju sinagi tunnistama, et Trixie Valentine on end häbistanud,” ei andnud Evelyn alla. „Öelgem otse välja, et ta pole käitunud, nagu ühelt daamilt oodatakse. Daamid ei jookse poisil igal pool sabas. Nad lasevad endale järele joosta. Ausõna, väga inetu lugu.”

      „Mitte üksnes inetu, Evelyn, vaid ka ettevaatamatu,” lõi Sally Pearson temaga mesti ning heitis pikad lainelised läikivpruunid juuksed närvilise pealiigutusega tagasi. „Riputades end meestele kaela, määrivad neiud oma maine ega suuda seda plekki endalt enam kunagi maha pesta.” Sigaret kahe maniküüritud sõrme vahel, tegi ta käega kerge kaare, mõeldes, kui eeskujulik noor naine tema ise omal ajal oli olnud. „Mehel on vaja naist taga ajada ja naisel on vaja tunda, et tema pärast ollakse valmis võitlema. Tüdrukud annavad ennast tänapäeval liiga kergesti kätte. Meie hoidsime end omal ajal pulmaööks puutumatuna.” Tema itsitus lõppes kerge turtsatusega. „Ja kui juhtumisi ei hoidnudki, siis ei tohtinud igatahes keegi sellest teada.”

      „Vaene Grace, nii kahju, et tütar talle nõndaviisi häbi teeb!” lisas Belle kaastundlikult. „Õudne mõelda, et võtame siin kõik nagu raisakullid korjuse kallal.”

      „Aga mida temast õieti oodatagi, tüdrukud?” sekkus Blythe Westrup ja patsutas eebenmusta soengut. „Ta on ju britt. Nad võitsid küll sõja, ent kaotasid seejuures sündsustunde. Heldeke, mis lugusid neist aegadest räägiti – lausa šokeeriv! Tüdrukud kaotasid pea …”

      „Ja kõik muu samuti,” lisas Evelyn sarkastiliselt kulmu kergitades.

      „Oi, Evelyn!” Sally ahmis õhku ja torkas sigaretipitsi huulte vahele, et varjata muiet. Teised ei tohtinud näha, et ta seda skandaali naudib.

      „Aga kas on ikka päris kindel, et ta selle mehega ära jooksis?” küsis Belle. „Ehk on see kõigest õel kuulujutt. Trixie on küll isemeelne, aga ta pole paha tüdruk. Kõik on kangesti varmad tema kallal õiendama. Kui ta nii ilus poleks, ei tehtaks temast väljagi.”

      Evelyn