Lõpetamata minevik. Julian Fellowes

päris täpselt. Võib-olla ei talunud ma mõtet, et keegi võiks arvata, nagu oleks tal minult midagi nõuda. Ma ei kujutanud ette, et võiksin nad üles otsida ja nende isikud kindlaks teha, ilma et oleksin neile andnud teatud võimu. Pealegi ei tahtnud ma kunagi last saada. Ilmselt sellepärast ei võtnud ma ka oma abikaasa anumist kuulda. Mul puudus sedalaadi ambitsioon. Mul vist ei ole isainstinkti.”

      „Ometi oled nüüd valmis andma võõrale inimesele summa, millega võiks üles ehitada terve linna. Miks? Mis siis muutunud on?”

      Damian mõtles hetke ja vaevukuuldav ohe sundis ta hapraid õlgu tõusma ja langema. Pintsak, mis oli kunagi ilmselt istunud laitmatult, loperdas tema kärbunud kogul. „Ma olen suremas ega usu enam millessegi,” ütles ta lihtsalt. „See on mu ainus võimalus surematuks saada.”

      Seejärel ta kadus ja jäin üksi tema raamatukokku.

      TEINE

      Ma ei ole kunagi osanud inimesi läbi näha. Minu esmamulje on pea alati vale. Kuna inimene on, nagu ta on, kulus mul aastaid, enne kui seda endale tunnistasin. Noorena arvasin endal olevat imelise vaistu, mis aitab eristada head halvast, ehedat võltsist, püha maisest. Damian Baxter oli aga suurepärane inimestetundja. Ta sai kohe aru, et mind on lihtne ninapidi vedada.

      Juhtumisi olime mõlemad 1967. aasta septembris Cambridge’i astunud, aga õppisime eri kolledžites ja liikusime eri seltskondades, nii et meie teed ristusid alles 1968. aasta suvesemestri hakul, vist millalgi mai alguses, minu kolledži teadurite platsil toimuval peol, kus ma mängisin kahtlemata laia lehte. Olin üheksateist ja minusuguse, vähemalt tolleaegse minusuguse jaoks oli käimas peadpööritav etapp, kui ma taipasin äkitselt, et maailm on keerukam, kui olin arvanud, et tegelikult leidub seal kõiksugu inimesi ja võimalusi ning ma ei peagi jätkama igavesti internaatkooli ja oma ringkonna kitsast rada, mida mu nii-öelda privilegeeritud haridustee oli seni ainsana võimaldanud kogeda. Ma ei ütleks, et oleksin kunagi olnud eraklik, ent ei hakka ka väitma, nagu oleks mind enne seda aega saatnud tohutu seltskondlik menu. Mu kenad ja vaimukad nõod olid mu varju jätnud, ning kuna mul puudus kompenseerimiseks tarvilik välimus või mingigi karisma, ei olnud mul eriti millegagi hiilata.

      Mu armas ema mõistis mu kitsikust, mida ta oli sunnitud aastaid vaikides ja valulikult pealt vaatama, kuid ta ei saanud olukorra silumiseks suurt midagi teha. Kuni nähes, et ülikooli pääsemisega oli mu enesekindlus õitsele löönud, üritas ta sellest kinni haarata ja õhutada minus seiklusjanu, tutvustades mind oma Londoni sõpradele, kellel olid sobivas vanuses tütred. Vahest üllatuslikult läksin tema plaaniga kaasa ja hakkasin looma endale uut tutvusringkonda, kus ma ei peaks enam taluma rusuvaid võrdlusmomente ja saaksin vähemalt teatud määral end uueks luua.

      Tänapäeva noortele tunduks veider lasta end vanematel sedasi juhtida, kuid nelikümmend aastat tagasi oli elu teistsugune. Esiteks ei peljanud inimesed tollal vananemist. Veel ei olnud pärale jõudnud see pentsik lipitsev kultuur, kus keskealised saatejuhid üritavad noorte usalduse võitmiseks teeselda, nagu jagaksid nad teismelistest publiku maitse-eelistusi ja arvamusi. Lühidalt, ei selles ega paljudes muudes küsimustes ei mõelnud me samamoodi nagu tänapäeva inimesed. Loomulikult eristasid meid poliitilised vaated ja klass ning vähemal määral kui praegu ka usk, kuid tänapäeva seisukohast olulisim erinevus ei olnud parem- ja vasakpoolsuse või aristokraatide ja tavainimeste vahel, vaid 1968. aasta ja neli kümnendikku hilisema põlvkonna vahel.

      1960ndate alguses korraldasid minu maailmas vanemad endiselt oma laste elu hämmastava määrani, leppides omavahel kokku, millal ja kelle majas koolivaheajal pidusid peetakse, mis aineid nende järglased koolis peaksid õppima, kuhu nad pärast ülikooli tööle asuvad ja eelkõige seda, milliste sõpradega nad aega veedavad. Üldiselt ei olnud selles midagi türanlikku, kuid me ei seadnud kahtluse alla oma vanemate vetot, kui nad selle peale panid. Mäletan ühe kohaliku baroneti pärijat, kes oli tihti purjus ja alati ebaviisakas ning just seetõttu minu ja mu õe jaoks ahvatlev ja mu vanematele vastumeelne ning kellel mu isa keelas tõepoolest meie majja sisenemise, „välja arvatud juhul, kui tema puudumist märgataks”. Kas on võimalik, et selline lause on kuuldavale toodud veel meie eluajal? Ma tean, et naersime selle üle juba tollal. Aga me ei astunud sellest keelust üle. Ühesõnaga, lasime oma päritolul mõjutada end viisil, mis tänapäeval oleks ebatavaline. Vahel inimesed imestavad, et vanemate autoriteet on kokku varisenud. Kas see korraldati tahtlikult, nagu parempoolne ajakirjandus tahab meid uskuma panna? Või see lihtsalt juhtus, kuna aeg oli küps, nagu omal ajal sisepõlemismootori ja penitsilliini leiutamiseks? Igal juhul on see suures osas ühiskonnast kadunud, haihtunud nagu mullune lumi.

      Niisiis, eelneva juurde naastes, toimus tol kevadel meie kolledži õuel pidu, kuhu mind oli miskipärast kutsutud. Ma ei teagi enam, kas see oli ametlik üritus või mõni erapidu, igatahes olime kõik platsis, tundes end hirmus tarkade ja väljavalitutena, ning nautisime oma kolledži võrdlemisi peent mainet. Kui hale tundub taoline tühine edevus keskea tülpimuse orust vaadatuna, aga vaevalt me kellelegi otseselt meelehärmi põhjustasime. Pidasime end täiskasvanuks, kes me polnud, ja väljapeetuks, mida me ei olnud ammugi, ning arvasime, et kõik tahavad meiega sõbraks saada. Sealjuures oli minus pärast piinarikast teismeiga siiski säilinud too niivõrd tuttav segu uhkusest ja kabuhirmust, mis on hilisteismeaastatele väga omane, kui ninakas peenutsemine käib käsikäes sotsiaalsete paranoiadega. Ilmselt just see vastuoluline segu mind haavatavaks tegigi.

      Imelikul kombel mäletan konkreetset hetke, kui Damian mu ellu astus. Juhtumisi vestlesin Damiani ilmudes parasjagu Serenaga, nii et tutvusime temaga koos, üheaegselt, selsamal hetkel – pisiasi, mis järele mõeldes tundub märksa tähenduslikum kui tookord. Ma ei tea, miks Serena seal viibis. Ta ei tavatsenud kolledžis jõlkuda. Võib-olla külastas ta parasjagu kedagi seal lähedal ja see inimene oli ta kaasa võtnud. Enam seda niikuinii selgeks ei tee. Tollal ei tundnud ma Serenat sugugi hästi, mitte nagu hiljem, kuid me olime kohtunud. Tänapäeva maailmas on see vahe kaduma läinud, sest kui ollakse kätt surunud ja teineteisele tervituseks noogutanud, öeldakse nüüd, et „me tunneme teineteist”. Vahel minnakse veel kaugemale ja kinnitatakse selle vähese põhjal, et see või too on „minu sõber”. Kui vastaspool on samal arvamusel, kiidab ta selle väljamõeldise heaks ja muudab justkui tõeseks. Ehkki see nii ei ole. Nelikümmend aastat tagasi olime vist suhete läheduse osas tundlikumad. Mis inimese puhul, kes oli mu haardest sedavõrd väljas nagu Serena, oli igati sobilik.

      Leedi Serena Gresham – see oli tema sünnijärgne tiitel – ei paistnud teiste kombel kannatavat eneses kahtlemise piinade käes ja see tõstis ta algusest peale teiste seast esile. Võiksin teda kirjeldada sõnadega „ebatavaliselt enesekindel”, aga see oleks eksitav, kuna tooks silme ette hoopleva ja nipsaka eneseupitaja, keda temas kübetki ei olnud. Ta lihtsalt ei taibanud eriti muretseda, kes või mis ta on. Ta ei mõelnud kunagi sellele, kas ta meeldib kellelegi või mitte, ega teinud suurt numbrit, kui ka meeldis. Ta oli, nagu tänapäeval öeldaks, iseendaga rahujalal ja teismeeas, nagu ka nüüd, tegi see ta eriliseks. Tema heatahtlik distantseeritus, justkui heljuv, peaaegu veealune hoiak haaras mind meie esimesest kohtumisest saati ja möödus palju aastaid, kuni ta ei kerkinud enam vähemalt iga poole tunni tagant mu relvitusse meelde. Nüüdseks tean, et distantseeritud tundus ta mulle eelkõige sellepärast, et ta ei olnud minust huvitatud, või siis suuremast osast meist, kuid tollal mõjus see täiesti maagiliselt. Ma ütleksin, et erilise positsiooni oligi ta pälvinud pigem oma uneleva kättesaamatuse kui ilu ja päritolu ja privileegide tõttu, ehkki needki olid mõjusad. Ja ma tean, et ma ei ole ainus, kes peab 1968. aastat Serena aastaks. Juba kevadel tundsin temaga vesteldes, et olen õnnega koos.

      Nagu ma mainisin, olid tema privileegid arvestatavad, kui mitte ainulaadsed, kuna ta oli üks neist väljavalitutest, Vana Maailma vähestest jäänukitest. Tollal kippus ise teenitud varandus olema märksa väiksem kui mitu kümnendit hiljem ning väga rikkad, vähemalt need, kes elasid luksuslikku elu, kaldusid olema pigem inimesed, kes veel kolmkümmend aastat varem olid olnud veel rikkamad. See oli neile vaesekestele üsna imelik ajastu. Paljud perekonnad olid sõjajärgselt laostunud. Sõbrad, kellega nad enne 1939. aastat olid õhtustanud ja tantsinud ja jahil käinud, olid käpuli ning üsna pea neelas suurema osa neist kõrgem keskklass, nii et nad ei saanudki kunagi oma kaotatud staatust tagasi. Isegi nende seas, kes olid usu säilitanud, jäid oma majja elama ja lasksid endiselt faasaneid, oli