Lassemaia detektiivibüroo. Jalgrattamõistatus. Martin Widmark

/p>

      Lassemaia detektiivibüroo. Jalgrattamõistatus

      Raamatu tegevus toimub pisikeses Valleby linnas ja selle ümbruses. Keset linnakest kõrgub kirik ja peaaegu kõik tunnevad kõiki.

      Peategelased Lasse ja Maia on klassikaaslased ja peavad kahe peale detektiivibürood.

      1. PEATÜKK

      Maailma kõige karmim treener

      „Ma annan otsad!” ähib Lasse.

      Ta on näost tulipunane ja higi voolab mööda ta laupa alla.

      „Lase edasi!” karjub Maia.

      Ta vehib kätega ja ergutab.

      „Ma ei jaksa enam!” ütleb Lasse.

      „Veel kolm! Pinguta!”

      Lasse teeb kelgumäe juures muruplatsil kätekõverdusi. On südasuvi ja ilm on väga palav.

      „Sa saad hakkama,” ütleb Maia. “Pinguta!”

      Lasse võtab end kokku ja tal õnnestubki veel kolm kätekõverdust teha. Siis langeb ta jõuetult murule.

      „Tubli, Lasse!” kiidab Maia. „Väga hästi läheb!”

      Lasse kuivatab laubalt higi. Siis ajab ta end püsti.

      „Nüüd on küll ikka korralikult treenitud,” ütleb ta. „Terve talve ja kevade takkapihta. Loodetavasti sellest piisab.”

      „Palun, võta,” ütleb Maia ja annab talle hüppenööri. „Sada kahekordset hüpet.”

      Lasse ohkab ja hakkab peale. 1, 2, 3, 4, 5. Ta hüppab tükk aega ja Maia loeb:

      „97, 98, 99 ja … 100! Hea töö!”

      Maia ulatab Lassele veepudeli.

      „Nüüd ratta selga,” ütleb ta, kui Lasse on joonud.

      Lasse ronib sadulasse ja paneb kiivri pähe.

      „Sinna üles,” ütleb Maia ja osutab künka tipule.

      „Olgu.”

      „Ja siis alla tagasi.”

      „Olgu.”

      „Viis korda!”

      „Sa oled maailma kõige karmim treener,” ütleb Lasse Maiale.

      „Kas sa tahad võita või ei?” küsib Maia.

      Lasse noogutab ja väntab minema. Ta muudkui rühib kelgumäe tippu ja veereb jälle alla tagasi.

      Kui ta viiendat ja viimast korda alla jõuab, heidab ta pikali maha.

      „Kui ma homme ei võida, siis on kõik tühi vaev.”

      „Jah,” ütleb Maia naeratades. „Siis oled sa saavutanud ainult parema vormi ja tugevamad lihased. Ja kes see siis seda tahab, eks.”

      Lasse naerab ja tõuseb püsti. Seejärel teeb ta oma seljakoti lahti. Ta võtab välja kaardi ja voldib selle ettevaatlikult murule.

      „Näe, vaata,” ütleb ta innukalt ja näitab kaardile.

      2. PEATÜKK

      Võistlusrada

      Lasse ja Maia istuvad murul. Nad vaatavad rattaraja kaarti ja arutavad koos läbi, kuidas Lasse peab sõitma.

      „Politseiülem annab stardi siin,” ütleb Lasse näpuga näidates.

      „Linnahotelli ees,” ütleb Maia.

      „Ja sadade pealtvaatajate ees!” lisab Lasse vaikselt.

      Maia kuuleb, et Lasse hääl väriseb.

      „Oled sa närvis?” küsib ta.

      „Natukene. Mis siis, kui ma valesti sõidan? Või kukun?”

      „Äh,” teeb Maia. „Kõik läheb hästi.”

      Lasse võtab veepudelist sõõmu ja Maia jätkab.

      „Politseiülem puhub vilet.”

      „Ja rattaralli algab,” ütleb Lasse. „Täiskiirusel Vallebyst välja.”

      „Maale,” kinnitab Maia ja osutab käega. „Kõigepealt sõidate selle talu juurde.”

      Kaardil on tee ääres laut ja veel mõned hooned.

      „Siin talus elab Klars Gardén,” ütleb Lasse. „Tema tütar võtab samuti võistlusest osa.”

      „Kuidas sa seda tead?”

      „Kõik võistlejad said täna kirja, kus on osalejate nimed.”

      „Mis Klars Gardéni tütre nimi on?” küsib Maia.

      „Emelie,” vastab Lasse. „Emelie Gardén. Nad pole seal talus veel kuigi kaua elanud, nii et ega ma neist väga palju teagi.”

      „Mis taktika sul on?” küsib Maia.

      „Mis? Mis asi?”

      „Taktika,” kordab Maia. „Kuidas sa oma sõitu kavandad?”

      „Ma lähen kohe juhtima,” ütleb Lasse. „Ja siis olen kõige ees kuni lõpuni välja.”

      „Tõesti imelihtne,” naerab Maia. „Aga arvesta, et sõit on pikk!”

      „Ma tean.”

      „Kolm ringi, ja iga ring on kaheksa kilomeetrit pikk,” jätkab Maia. „Sa pead ju jõudu säästma.”

      Lasse joob veel natuke vett. Siis näitab ta sõrmega kaardile ja ütleb:

      „Kui me oleme talust möödunud ja Solbackast läbi sõitnud, jõuame siia metsa.”

      „Siin on ju see tee, mis viib Gunnarssoni kämpingusse,” ütleb Maia ja osutab ühele metsa keeravale teele.

      Maia meenutab, kuidas nad käisid koos Miranda ja tema ahvi Sylvesteriga kämpingus telkimas.

      „Tahita osaleb samuti rattarallil,” ütleb Lasse.

      „Mida?” küsib Maia üllatunult. „See ennustaja sealt kämpingust?”

      Lasse noogutab ja tõmbab sõrmega mööda metsateed:

      „Aga seda teed me ei sõida. Väntame muudkui otse edasi.”

      „Ja siis sõidate siit künkast mööda,” ütleb Maia. „Mina seisan binokli ja kaardiga siin üleval ja võin rääkida, mida ma näen.”

      „Ja mul on kuular kõrvas, telefoniga ühendatud,” ütleb Lasse. „Nii et ma kuulen, mida sa räägid.”

      „Siis tuleb veel läbi metsasalu ja sellest järsust mäest üles sõita,” ütleb Maia. „Ja oletegi varsti Vallebys tagasi.”

      Korraga lippab keegi suure hooga üle muruplatsi.

      See on kiilaspäine mees, kellel on seljas sinine spordidress. Ta teeb põlvetõstejooksu, higistab ja ähib. See on Valleby postiljon.

      „Franco Bollo!” ütleb Maia. „Mis temal juhtus?”

      „Ta treenib,” ütleb Lasse. „Ka tema tuleb rattasõidule.”

      3. PEATÜKK

      Neli