Tüdruk mäelt. Marje Ernits

laekuma. Siis on juba raske midagi objektiivset leida. No, sorri, see lihtsalt on minu kogemus.”

      Ira vajus mõttesse. Temal polnud sellist kogemust. Temal oli haridus ja hetkel ei suutnud ta otsustada, kumba varianti kasutada, kas kogemust või haridust.

      Kui peremees oli hoone uksest sisse jõudnud, astus Riivo paar sammu koera kuudi poole ja uuris maapinda. Iral polnud aimugi, mida mees maast otsis, aga ta oletas, et see võis olla mõni mäel külmunud tükike tüdrukust.

      „Ma vaatasin, kui kaugele kett ulatab,” lausus Riivo, kui nad olid autosse istunud.

      „Noh, ja kaugele siis ulatas? Äkki me ei saagi ümber pöörata!” lisas Ira oma poolpiduse kommentaari ja jäi sõna pealt vait, kui suur must ketikoer pool meetrit auto küljeaknast eemal end tagajalgadele ajas.

      „Issand, kui suur. Kas see ei haugugi?” neelatas ta oma sõnad koos hirmuga alla.

      „Ei. Rotike ei haugugi. Tema hammustab kohe pea otsast ära. Haukumiseks on Rainil laikad ja karjakoerad. Neid sinisilmi sa ei näinudki. Tõelised iludused. Ja et sa teaksid, siis me käime selle talu peremehega koos jahil. Kohalik jahiselts on Raini käpa all. Ikkagi suurmaaomanik.”

      „Poed talle või!” sõnas Ira, aga mitte küsides, pigem ilkudes.

      Riivo vaatas teda. Ira tundis seda kui puudutust. Konstaabli pilk oligi kompav. Ta justkui uuris, mida see noorik nõnda lausudes tegelikult mõtles. Ira ei mõelnudki midagi. Ta lihtsalt viskas sõnaga, arvates, et umbes nii visatakse laudas ka sõnnikut.

      „Ära loobi sõnu. Me oleme vaid kolm-neli tundi koos töötanud ja sa teed juba järeldusi ning paned silte. Ma ei poe. Lihtsalt asjad on nii seatud. Kui piiripostid on maasse pandud, siis tuleb nende vahel liikuda, mitte puusse joosta… pekki! Nägid, kus metssead panid üle tee! Oleks nüüd… ohsaa, peaaegu pihta saanud.”

      Üle külatee tormas musta tuulispasana kari mingeid karvaseid elukaid. Iral jäi imestusest hääl kurku kinni ja see pani ta südame tükiks ajaks ärevalt põksuma.

      „Kuidas nad nii kiiresti liiguvad?” lausus ta mõne hetke pärast. „Ma olen neid ainult metsseakaamera lehel näinud. Me isaga vaatasime.”

      „Jah? Siga liigub kuni 70 km tunnis ja kuuleb kilomeetrite tagant su hingamise ära, aga huvitav, kes nad nüüd valgel ajal liikvele ajas? Läheme siis juba Küpara juurest ka läbi. Need talud on siin paarikilomeetriste vahedega. Soesoo ka. Tõeline Bermuda kolmnurk. Siia võib kes tahes ära kaduda.”

      „Sorri! Ma ei tahtnud ülbe olla. Ausalt,” vabandas Ira ja vaatas Riivole esimest korda silma sisse.

      „Ausalt,” naeris Riivo, „tead sa ka, et ausus on meie elukutset arvestades kõige vähem usutav isikuomadus.”

      „Tean. Mu isa väitis sama,” vastas Ira ja silmitses vastu auto esiklaasi keerlevaid lumekribulaid.

      „Hakkab vist tuiskama,” nentis Riivo ja pööras taas külateelt kõrvale hargnevast teeotsast ühe talu hoovi.

      See majapidamine oli eelmisest sootuks erinev. Õu oli tühjavõitu ja mis oli, see oli kohe nähtav. Ei traktoreid, kuure ega isegi mitte koerakuuti. Ainult üks elumaja, üks kõrvalhoone ja viis meetrit kuusehekki. Riivo ei hüpanud kohe autost välja, vaid avas kindalaeka ja soris selles, kuni leidis vana märkmiku. Siis ta lehitses seda ja vaatas Ira poole.

      „Tahad ise rääkida?” küsis ta ja lisas vastust ootamata, „Leo Küpar kandideeris eelmisse riigikogusse. Üksikkandidaadina. Ei saanud hääli kokku. Nüüd istub kogu vaba aja vallamajas ja mängib rahvakontrolli. Tegelikult on ta pensionär. Majapidamine neli hektarit. Kasvatab astelpaju ja mesilasi. Lesk. Kaks poega. Üks lõpetab kevadel gümnaasiumi, teine… teisest ei tea. Räägitakse, et ehitab Soomes või midagi sellist. Tahad siis või?”