Saaremaa 1944. Mart Laar

vägede Balti ringkonna sõjatribunali otsuse alusel maha.

      Hiljem süüdistas Nõukogude julgeolek mitut 22. territoriaalkorpuse kõrgemat ohvitseri nõukogudevastase vandenõu organiseerimises. 1941. aasta kevadel hakkasid 21. polgu noored ohvitserid tankitõrjepatarei ülema leitnant Elmar Lehola eestvedamisel moodustama „Vastulöögigruppi” ehk „Vabadusvõitlejate ühendust”. Vastupanugrupi loomisega ei jõutud kuigi kaugele – leitnant Jaan Mets osutus reeturiks. Esialgu gruppi kuulunud ohvitsere ei vangistatud, ilmselt loodeti nende kaudu jõuda teiste vastupanurühmadeni. Norilski laagris algatati vastupanugrupi asjas uurimine ning enamik selle liikmeid lasti maha. Samalaadne vastupanurühm moodustati 150. õhutõrjedivisjonis Tapal, divisjoni juhtivad ohvitserid arreteeriti enamjaolt juba 1940. aasta lõpul. Osa neist lasti maha Eestis, teised aga Siberi vangilaagris. 30. detsembril 1940 vahistati 625. suurtükipolgu ohvitser Rudolf Pruuli, keda süüdistati nõukogudevastases agitatsioonis ning ülestõusu organiseerimises ning kes lasti sõjatribunali otsuse kohaselt maha 10. juunil 1941. Karmilt karistati ka territoriaalkorpusest deserteerunuid. Nii lasti 1941. aasta 6. jaanuaril maha Soome põgeneda üritanud Aleksander Pilter ja Vello Vesiloo. 24. aprillil 1941 tabas Pirita-Kosel Scheeli krundil sama saatus Harald Koha, Johannes Lumistet ja Hugo-Lembit Rootalu.

      Kuigi osaliselt olid süüdistused vastuhaku kavandamises fabritseeritud, oli neis vahel omajagu tõtt. Ka rahvusliku vastupanuliikumise tegelaste – näiteks Tartu tervishoiumuuseumi grupi liikmete mälestustes on mainitud kontakte Eesti territoriaalkorpuse vanemohvitseridega, et arutada ülestõusu korraldamise võimalusi sõja puhkemisel. Tegelikult olid meeleolud territoriaalkorpuses isegi mingi organiseerimiseta sellised, et sõja puhkedes oleks sellest Eestis Punaarmee jaoks saanud püssirohuvaat, mille üksainus säde oleks võinud plahvatama panna. Leitnant Oskar Uluots on meenutanud, kuidas 1941. aastal juuni alguses tuli tema juurde grupp sõdureid, kes ütlesid: „Teate, härra leitnant, me oleme aru pidanud ja jõudnud arusaamisele, et siit laagrist tuleb jalga lasta ja metsa minna. Kui olete nõus, siis me teeme kõik, mida käsite.” […] „Ütlesin neile ära põhjendusega, et kui see ka tõesti õnnestuks, siis üle paari nädala me metsades vastu ei pea. Ootame ära, mis ilmas sünnib, ja siis tuleme selle jutu juurde tagasi. Teades, et venelased on sokutanud kõikjale oma salasid, oleksin võinud selle jutu juures kahtlustada provokatsiooni minu kontrollimiseks, kuid nende meeste puhul mul kahtlust ei tekkinud. Liiga eestimeelsed ja ausad olid need noored mehed, pealegi veel väge täis. Tagantjärele olen mõelnud, et meestel oli õigus – oleks pidanud minema. Oleks vaid teadnud, et paari nädala pärast algab sõda, ja ette aimanud seda, mis meid, ohvitsere, ootas.”

      Tagantjärele on loomulikult lihtne tark olla. 1941. aasta juuni alguses ei osanud aga veel keegi arvata, et vaid mõne päeva jooksul jõuab punane terror Eestis uuele tasemele. 14. juunil 1941. aastal saadeti uurimise ja kohtuotsuseta ning koos perekondadega külmale maale suur osa tollasest Eesti eliidist. Loomulikult kuulus nende hulka enamik kõrgemast ohvitserkonnast, kelle elimineerimisega loodeti võimalik vastupanuliikumine juba eos juhtidest ilma jätta. 2.–10. juunini 1941 tagandati territoriaalkorpusest selle ülem ja staabiülem, diviiside ja polkude ülemad, korpuse ja diviiside suurtükiväe juhtkond ja teised vastutavatel kohtadel olevad eestlastest ohvitserid – kokku 26 meest. Nad saadeti mitmesugustele juhtivkoosseisu kursustele Moskvas ja Gorkis, kus suurem osa neist Saksa-Nõukogude sõja puhkemisel aga arreteeriti. Arreteeritutest pääses eluga vaid viis meest, kes ilmusid välja 1942. aastal 8. eesti laskurkorpuse formeerimise ajal ning tõusid seal kõrgetele kohtadele. Täit usaldust nende vastu siiski ei tuntud, näiteks 1950. aastate alguses arreteerisid julgeolekuorganid laskurkorpuse kunagise staabiülema kindral Jaan Lukase ning saatsid vangilaagrisse, kus ta 1953. aastal ka suri.

      Territoriaalkorpuse juhtkonna „õppustele” saatmise järel jõudis järg nende madalamatel ametikohtadel teeninud sõjaväelaste kätte, kes olid eriosakonnale silma jäänud. Arreteeritavate nimekirja koostasid korpuse ja diviiside eriosakonnad, mida 1941. aasta juunis juhtisid Venemaalt Eestisse saadetud eesti päritolu kaadritšekistid Paul (Pavel) Utikas, Rudolf Prants ning Johannes Tipner. 14. juunil 1941 kutsuti vahistamisele kuuluvad ohvitserid õppustele saatmise ettekäändel Petseri Kaitseliidu hoonesse, kus nad kinni võeti. Mehed viidi endisesse Petseri Kaitseliidu ülema kabinetti, kus neid ootas tollane 180. diviisi staabiülema asetäitja alampolkovnik M. Mihhailovski. Siit hakati ohvitsere „eriülesande” saamiseks välja kutsuma. Tagasi ei pöördunud neist keegi. Pimendatud vaheruumis kontrolliti veel kord ohvitseri nime, seejärel juhatati ta vastasuksest sisse. Niipea kui ohvitser sisenes, käsutati tal käed üles. Üks relvastatud mees seisis keset tuba ohvitseri ees, teine vasakul ning kolmas rabas ohvitserilt tema relva. Ohvitseridele teatati, et nad on armeest vallandatud ja arreteeritud. Süüdistust ei esitatud, seda polnud olemaski. Ukse kaudu ruumi vasakus seinas viidi mehed saali lava alla, kus nad läbi otsiti ning isiklikud asjad konfiskeeriti. Seejärel viidi arreteeritud saali, kus nad pandi valve all, mees mehe kõrval, põrandale istuma. Öösel kella kolme paiku hakati mehi Petseri raudteejaama vedama, kasutades spetsiaalselt selleks kohandatud, presendiga kaetud veoautosid. Teadaolevalt vahistati Petseris 231 sõjaväelast, neile lisandus 36 mujal Eestis kinnivõetud kaadrisõjaväelast. 15. juunil saadeti ohvitserid Petserist Riia poole teele, kus arreteeritute rongile haagiti järele vagunid vahistatud leedu ja läti ohvitseridega, kõik kokku umbes 1100 meest. Samal päeval peeti väeosades suurejoonelised miitingud, kus teatati, et eelmisel päeval olevat Punaarmee end puhastanud reeturitest ja Briti luure agentidest ning avaldati veendumust, et see suurendab truudust Nõukogude võimule. Paljude territoriaalkorpuse võitlejate jaoks oli see aga viimaseks tilgaks karikasse, mis sundis nad mõni kuu hiljem Punaarmeest deserteeruma.

      Petseris arreteeritud ohvitseride saatusest polnud pikka aega midagi teada. Eestis tekkis veendumus, et nad lasti kuskil Petseri lähedal maha. Seetõttu otsiti Petseri ümbrusest ja kaugemaltki pikka aega tagajärjetult ohvitseride ühishauda. Otsingutes osales aktiivselt ka peaminister Jüri Uluots, kelle vend leitnant Uluots oli samuti kadunute hulgas. Tegelikult veeti ohvitserid Venemaa vangilaagritesse, kus neist suur osa järgneva aasta jooksul tõepoolest maha lasti. Eluga ei pääsenud ka enamik kergema karistuse ehk pikaajalise vangistuse saajaid – nende eluküünla kustutasid Siberi orjalaagrite ebainimlikud olud. 1941. aasta juunis arreteeritud eesti sõjaväelastest pöördus Stalini surma järel kodumaale tagasi vaid 37 ellujäänut.

      Territoriaalkorpuse saatus

      Territoriaalkorpuse edasise saatuse suhtes etendas otsustavat rolli 22. juunil 1941 natsliku Saksamaa ja kommunistliku Venemaa vahel puhkenud sõda. Sõja algus tekitas Nõukogude juhtkonnas esialgu kaose. Stalin oli valmistunud ründesõjaks Saksamaa vastu, lootes Hitlerit sobival hetkel esimesena rünnata. Nüüd kasutati sama relva tema enda vastu. Saksa väed tungisid kiiresti Nõukogude Liidu territooriumile, lüües puruks piiridele rünnakformatsiooni seatud punaväe üksused. Ränk lüüasaamine tekitas Punaarmee juhtkonnas peataoleku, millest saadi üle alles teiseks sõjanädalaks. Siit tuleb otsida ilmselt ka seletusi vastukäivatele korraldustele, mida anti 22. territoriaalkorpusele sõja esimestel päevadel. Sõja puhkedes paiknes enamik Eesti korpusest Värska lähedal traditsioonilises suvelaagris. Korpuse 10 348 mehest olid Eestist pärit ligi 8000. 23. juunil 1941 sai korpus esimese lahingukäsu – asuda Põhja-Eesti ranniku kaitsele. Korpust hakati kiiresti täiendama, kuid mitte Eestist, vaid Venemaalt toodud mobiliseeritutega, keda oli kokku ligi 18 000 meest. Sellega muutus territoriaalkorpuse rahvuslik koosseis radikaalselt. Kui enne sõja puhkemist moodustasid eesti sõjaväelased sellest 75 %, siis nädal hiljem 27 %. Kiiresti vahetati välja ka korpuse juhtkond. Juuli alguses määrati korpuseülemaks kindralmajor Aleksander Ksenofontov (1895–1966). Kindral Ksenofontov erilist karjääri sõja ajal ei teinud. Ta juhatas kaks korda lühiajaliselt armeed ja ülendati 1943. aasta novembris kindralleitnandiks, kuid lõpetas sõja Kaug-Idas, olles endiselt korpuseülem.

      Peagi sai Punaarmee juhtkonnale aga selgeks, et Eestisse jäetuna kujutab territoriaalkorpus endast tõsist riski. Seetõttu võeti juba 25. juunil vastu otsus viia Eesti, Läti ja Leedu korpused „kontrrevolutsiooniliste elementide väljaastumise ohu tõttu” sügavamale Venemaa tagalasse. Peaaegu täielikult komplekteeritud laskurkorpuse tagalasse saatmine oli tollases olukorras pretsedenditu otsus ning tingitud usaldamatusest 1940. aastal okupeeritud territooriumide elanike suhtes. Eestlasi pidi ilmselt ootama sama saatus kui 1939. aastal Nõukogude Liidu