Üleõlapilguheit. Enn Vetemaa

kahtlused kirjeldatu tõelisuses oleksid aga igal juhul suuremad – mu ema oli meister selliseid lugusid välja mõtlema –, kui ma ei suudaks veel praegugi, kolmveerand sajandit hiljem, silmi kinni pigistades, selle ristimisveemärja kutsu imalmaguskirbet lõhna sõõrmeisse manada… Ja pea läheb seda tehes kuidagi uimaseks. Ju avab lõhnamälu mingi ajusse talletatud salafaili – midagi, mille avamine pole inimesele üldjuhul nähtavasti ette nähtud: совершенно секретно!

      Lõhnajuttudest siinkohal siiski juba aitab.

      ENN UMBES AASTASENA

      + Kui ma, jah, oma ristimisest – tänu Auale – mäletan nagu midagi siiski, siis sünnihetkest küll mitte kui midagi. Ent õnnekombel, võiks öelda ka imekombel, on sellestki midagi teada. Teab nimelt üht-teist just too mu koolivennast psühholoog. Tema-mees kaitses Eesti Wabariigi meditsiiniajaloo kolmekümnendate aastate kohta väitekirja ja puutus kokku ka tolle sünnitushaigla, kus ma ilmale tulin ja mis sõjatules maha põles, arhiiviga, mis asus sõjapäevil kusagil mujal. Seal olid maailmaastujate sünnilood pedantselt kirjas.

      Ja veel kohtas mu sõbramees – lausa imeline õnn – tolle haigla 101 aasta vanust halastajaõde, kellel oli määratu mälestustekoorma all imepärane mälu meenutamaks eestiaegset haiglaolustikku. Ta jätnud väga markantse, usaldatava, omamoodi pitoreskse mulje: vana daam kandnud koduski mineviku haiglaõdedele iseloomulikku ja väärikat peakatet – rätti, mis kuidagi tagant ja külgedelt kõrgele tõusis, ja mingil erilisel viisil kinnitati. Räti otstarbeks olnud ilmselt sündsus ja kindlasti ka steriilsus. Ta andnud kandjale teatud pühendatu ja samal ajal ka pühenduja ilme. Praegu näeb sellist peakatet ainut stiilitruis vanades filmides, ja neis eriti just diakooniavarjupaigus.

      Lustakalt pajatas koolivend, et kuigi ta mind sünnipauguga rõõmustada ei saa, siis paraja „plumpsuga” sain ma tõenäoliselt korda küll. Nimelt selgunud haigla järelejäänud küllalt põhjalikest dokumentidest-päevakokkuvõtetest, et mu peakolu polla tahtnud 20. juunil 1936 kell 23.50 selleks ette nähtud loomulikust avast kuidagiviisi läbi mahtuda – halb sünnieelne stardipositsioon –, mistõttu katsetati tangsünnitust ja lõpuks vaakuumi. Mu pea on tänaseni natuke lopergune – eks see või äkki ollagi selle kunagise sikutamise tulemus.

      EMA ELVIINE VETEMAA

      Kedagi Elli Vetemaad muidu väärikas vanaproua mäletada ei suutnud – liig mis liig! –, kuid haigla legende mäletanud ta päris palju.

      Selge mäluga väärikas õde-rauk rääkinud, et kunagi töötanud mu ilmaletuleku-paigas geniaalne „kiiksuga” (või oleks tänapäeval paslikum öelda „sensitiivne”) ämmaemand, kes väga omapärasel moel, nimelt lauldes, osanud tõrksad beebid ilmaelust osa võtma meelitada. Ta teinud keskmise sõrmega meelitav-kutsuvaid liigutusi ja laulasklenud samal ajal õrnal häälel, et „üks roosike on tõus’mas…”

      Tited jätnud enamasti vastupunnimise ja sündinud peibutamise peale maisesse hädaorgu naerul sui – lopsanud emaüsast kergesti volks-volks välja… Tolle õe üle tehtud küll nalja, kuid kuna eesmärk pühendab abinõu, siis tema edukaid katseid polevat segatud.

      Mis aga minusse endasse puutub, siis lauluke roosi tõusmisest mulle ilmselt üldse ei mõjunud. Õigemini – mõjus vist küll, aga vastupidiselt oodatule: mina pagesin emakese üssa tagasi. Niiöelda, my home is my castle. See hakanud juba hirmu tegema. Eks võetud siis teatud sunnivahendid appi; sündisin lõpuks siiski – mis sa ikka teed? – kaks nädalat õigest tärminist hiljem. Võimalik, et just seepärast jäängi ma täiskasvanuna kõikjale hiljaks… Ikkagi kaks nädalat miinusmärgiga händikäppi.

      Pärast toda kaasaaitamisega sündimist toonud ma nagu teisedki ilmaletulijad lõpuks kuuldavale nutupröökamise, mida Shakespeare on nimetanud olemuselt traagilisimaks kõigist nuttudest, kuna see väljendavat tulevase ilmakodaniku ägedat protesti maisesse hädaorgu sattumise puhul – vastust not to be klassikalisele eksistentsiaalsele küsimusele.

      Huvitav oleks katsetada, kas ka mina oma sünniruumi lõhnade järgi ära tunneksin. Paraku on see võimatu, kuna, nagu juba öeldud, põles sõjas too erahaigla, mida mu ema parim sõbranna ja minu ristiema Ursula von Strandell talle soovitanud, maani maha.

      See, et ma von-tiitlit mainisin, võib jätta mulje, nagu valitsenuks meie peres kadaklik mentaliteet. Ei valitsenud. Kohe üldse mitte. Mu ristiema Ursula von Strandell ise oli Eestimaal sündinud iidsete juurtega baltisaksa suguvõsa liige küll, kuid juba ammu minetanud oma kunagiste esivanemate väidetava ülbuse maarahva suhtes. Ta eesti keel oli täiesti aktsendivaba. Võib-olla luges ta end südames juba enam eestlaseks kui sakslaseks, sest käis läbi just eesti ringkondadega. Miks ei võinud Ursulal – minu meelest piltilusal naisel – juba olla tekkinud uue kodumaa mõiste? Kas meil väliseestlasi vähe, kes on amerikaniseerunud, germaniseerunud või rootsistunud. Ju siis võis siin elavatel sakslastelgi eestistumine aset leida.

      Ent kui ma ei suuda sajaprotsendilise kindlusega väita, et mu emakese hinges ei peitunud siiski pisinatuke germanofiilset, mille ta võis pärandina kaasa saada saksa pansionaadist, kus asju suures osas saksa keeles aeti, siis teie alandlik teener tõestas juba teisel nädalal pärast sündi, et temas pole võõramaalaste ees lömitajat raasugi.

      Mingiks beebikaalul kaalumiseks tõstetud mind oma ainukesest palatikaaslasest, õigemini – lannast, pisut kõrgemale lauakesele. Ja seda hetke kasutanud ma kohe ära. Uhke paraboolne pissikaar tõusnud kaalumise ajal mu nokust uljalt lae poole ja langenud seejärel elegantselt otse kõrvallaual kaalumisjärjekorda ootavale puhtsiniverelisele nädalavanusele aadlivõsule, kes põlvnenuvat koguni ürgsest Patkulide suguvõsast – ühest esimesest, kes Maarjamaale saabus – otse näkku…

      Haiglas vaikiti juhtunu kohe maha, sest küllap oleks too lugu kõrgest soost neitsi vanemaid pahandanud. Minu emale tollest sündmusest salamisi ja naerul sui siiski räägiti.

      Ent toda malbet preilit polevat, pealnägijate jutu järgi, soe pissijuga hoopiski mitte häirinud, vastupidi, just ülimalt lõbustanud. Ta kooganud midagi vaimustust väljendavat oma rahvusvahelises titekeeles, siputanud jalakesi ja plaksutanud koguni käsi. Imetlustväärt lapsuke! Ilmselt ilmutas ta selgesti juba lapsevoodis oma teguviisiga truudust RAHVASTEVAHELISE SÕPRUSE AATELE! Näeksin kord elus veel meelsasti oma armast palatikaaslannat; kujutlen teda heatahtliku ja malbena, kuid elu pole meid kokku juhtinud ja nüüd oleks teda leida juba ilmvõimatu. Samas ei saa ma ka omaenda tähtsust toimunu suhtes vähendada, kuna minu kaasabita poleks aadlivõsuke oma liberaalset meelelaadi ju väljendada saanud.

      ENN KOOS ISA JA EMAGA

      EMA JA ISAGA

      POEG MARKUSE LAPSED MIHKEL JA ERIK MARTIN ENNULE KUULUNUD MÄNGUAUTOS

      + Nüüd siis juba isiklike lapsepõlvemuljete juurde. Esimene on seotud mu ilusa kirkalt punase voolujoonelise sportautoga, mis eelmälust otsekui prožektorite sära-valgusest välja suurde plaani kihutab. Auto kingiti mulle vaba-Eesti viimasel vabal suvel täitunud kolmandaks sünnipäevaks.

      Õhukesest vineerist kunskopp kombel koolutatud võidusõiduautosse sai sisse ronida ja pedaale tallates head teed mööda vurinal sõitagi. Auto tagaosal olid hõbedased tähed E ja W, mille üle ma eriti uhke olin: need osutasid ühtaegu nii minu, auto väärika omaniku nimele kui ka Eesti Wabariigile.

      Vastupidav oli too auto, mille hiljem ühe tuntud firma järgi Juno Buickiks ristisin; ta teenis mu poega ja lapselapsigi. Nüüd on mu uhke auto kulunud ja värvilt tuhmunud, ta sõtkepedaalid umbe jooksnud, kuid ma hoian teda ikka alles. Nii nagu head peremehed jätavad tubli vana hobuse priileivale; auto ootab kõigi mu järglaste poolt respekteerituna meie maakuuri all lõplikku roostetamist ning sellele järgnevat Autode Taevasse pääsemist. Aeg-ajalt proovib mõni võõras laps