Üleõlapilguheit. Enn Vetemaa

      Üleõlapilguheit

      Olen juba eakas mees. Päris kindlasti teeb minu loomevõime vähikäiku, nii et on viimane aeg midagi oma õhtusse jõudva elu kohta paberile panna.

      Mis puutub elulooraamatusse, siis peaks see žanr minule, hooplema kaldujale, kes ennast ikka iga loo keskpunkti kipub sättima, põhimõtteliselt sobima. Ega ju autobiograafiat teistmoodi saagi kirjutada.

      Aga muidugi – üleliia ennast kiita ei sobi.

      Kui just kohe kuidagi teisiti ei saa…

      + Asjaliku mehena, kellel harjumus härjal kohe sarvist haarata, tahaksin alustada oma elulugu sünniga. Paraku ei mäleta ma sellest tähelepanuväärsest sündmusest mitte kui midagi.

      Teadlased kinnitavad, et meie universum on alguse saanud hirmsa jõmmkärakaga. See mõte meeldib mulle ja oma kujutlustes astun ka mina meie imelisse maailma paraja stardipaugu saatel: põmm! Võtke teatavaks, Enn Vetemaa on sündinud!

      Üks mu tuttav psühholoog raiub aga mu kõmaka-kujutlusele ägedasti vastu: sünnipauk olevat mõttetu soovunelm, sest kui ma ka tõesti mingi pauguga ilmale oleksin tulnud, ei mäletaks ma sellest praegu õhkagi; kuulmine olevat meie meeltest järjekorras viimane kingitus, mille looduselt saame. Tema kui just mälu-uurija ei vaidleks ehk vastu, kui ma oma ema ja sünniga seotud LÕHNU mäletaksin. Sest olevat selgunud, et isegi seitsmendal kuul sündinuil – selgelt enneaegsetel – olevat lõhnameel juba lõplikult välja kujunenud. Nii et näiteks sünniruumi lõhnu võib vastsündinu aju oma, piltlikult öeldud, kõvakettale talletada küll.

      Olevatki olemas inimesi, keda juhatatud aastaid hiljem nagu muuseas ja neid endid katse mõttesse pühendamata just sellesse ruumi, kus nad kord ilmale olid tulnud. Ning – ennäe imet! – enamasti hakanud nood inimesed ilmses hämmingus kukalt kratsima ja nagu midagi ammust meenutama… Mõni julgem olla isegi küsinud, et öeldagu ausalt, ega ta äkitselt just siin sündinud ole.

      Müstilisevõitu nähtus – sünniruumi äratundmine – võivat tõesti kõne alla tulla, arvas psühholoog. Ja polegi siin õieti tegu millegi müstilisega. Põhjus peituvat isepärastes haiglalõhnades: eeter, jood, desinfektsioonivahendid, varasematel aegadel ehk kergelt ka uriinilõhn; vanemates ja väiksemates puust haigemajades – neid on küll vähe järel – lisandub pisut köögilõhnu ja veel midagi kordumatut, iga maja spetsiifiline OMA lõhn.

      See lõhnasegu jätab mällu jälje, sest lõhnakeskus võib maimukesel olla juba talletamisvõimeline.

      + Sünni JÄRGSEST ajast, enamasti koguni esimesest kahest aastast, ei teata üldjuhul kah suurt midagi, ehkki võiks arvata, et me ajud just siis üritavad käsnadena endasse teadmisi imeda; ja midagi neisse kindlasti ka kinni jääb. Ristimisega, eriti kui sellega viivitatud on, võivat lood, harva küll, aga kirjanduse andmeil siiski, juba veidi lootusrikkamad olla. See on ju esmamuljete korjajaile suursündmus – „tuluõhtu”. Mis siin ikka imestada, kui mõni detail meeltesse kinnistub – on maailmas ju neidki, kes oma eelmisi elusid otsast lõpuni mäletavad. (Ja mitte vaid dalai-laamad.) Ning mälu – eriti seoses reinkarnatsiooniga – uuritakse tänapäeval juba täiesti arvestatavates eri-instituutides.

      Mind ristis meie vanaisa ruumikas, tiibklaveri ja mitmete maalidega saalis Uku Masing ise.

      Palju kordi olen hoobelnud, et olen ainus tema ristitu. Too maailmakuulus teo-, filo- ja kes teab mis – loog veel, ei tahtnud ametliku kirikuga – ennast väga oluliseks pidava ametkonnaga, kes endale otsesuhted Kõigevägevamaga kaunikesti jultunult annekteerinud on – mingit tegemist teha. Hoolimata sellest, et ta ise sügavalt usklik inimene oli. (Kõigi teoloogide kohta see ei käi päris kindlasti.)

      Ei vajanud Masing pastoripalka, sest kirjutas filosoofiast ja religioonidest kodu- ja välismaa tuntud ajakirjades, luges Tartus ja hiljem Usuteaduse Instituudis teoloogiat, Vana Testamendi kursust ja semi keeli. (Muidugi kolleege sügavalt pahandaval, täiesti isikupärasel viisil). Ja veel luuletas, kirjutas esseid ja tõlkis. Lesknaise rahakotti ei tahtnud Masing sõrmi ajada. Muidugi oli tal seepärast küllaga vaenlasi, ent hiljem hakkas mulle tunduma, et vaenlasi too mees lausa vajas. Ta pidi süttima, ja üksinda see ju keerukas asi.

      Keskkülla, minu vanaisa tallu – versus kirik – oli aga Uku nõus tulema oma ristimistööd tegema küll. Uku ja minu isa Artur olid koolivennad ning Uku õde Agnes ja minu ema sõbrannad; ei ole saladus, et Uku ja mu ema vahel enne Arturi sekkumist kerge kuramaažki toimus. Aga sellest pisut hiljem.

      ENNU RISTIMISE PÄEVAL. VÄIKE ENN ON EMA SÜLES, NENDE TAGA SEISAB ISA, TEMA KÕRVAL VANAEMA JA TÄDI ELLA. TAGUMISES REAS VASAKUL UKU MASING, KES ENNU RISTIS.

      + Ristimise kui sündmuse juurde tagasi tulles on mul mulje, et ma sellest tõesti nagu läbi udu midagi mäletan: katkendlikke pildijuppe. Mälus on nad mingi file’i all tallel kindlasti, kuid mis need failid korraks, mõni aasta hiljem, avas? Arvan end sedagi teadvat. Ja mingi pilt kummitab mind siiani: mulle vaatavad väga lähedalt otsa hirmus paksude klaasidega prillid (Masingul sellised olidki.) Eriti just minule lähem prilliklaas ja sellest läbi vaatav päratu, otsekui irreaalne silm. Nüüd, täiskasvanuna, võrdleksin seda kalmaari omaga. Ja veel on mul mulje, et ristimisel mängiti harmooniumi, mille muide vanaisa ise oli valmis teinud (välja arvatud Tallinnast ostetud vandlist klahvid).

      On niisugune mäletamine võimalik? Sellele vastamiseks tuleb teha väike tagasikaar.

      Ülalpool tegime juttu lõhnameelest kui vanimast. Aga, muide, MIKS just see meel vanim peaks olema? Ent kas selles midagi imelikku ongi? Milleks peaks näiteks nägemismeel emakese rüpes maailma ohtude eest varjul olijale tarvilik olema? Emakas on ju kottpime: mis meil seal ikka imetleda oleks?

      Kuulmismeel? Kah mitte veel tarviline. Ei pea me ju emaihus midagi kuulma, koguni sõnaKUULELIKKUST meilt veel ei nõuta… Ja vaevalt meil millegi üle eriti kaevelda olekski: hea soe elupaik. Priitoidul kah veel.

      Hoopis teine lugu on haistmismeelega – eks veeda me oma kalli ilmaletoimetaja südame all õndsas rahus tervelt üheksa kuud oma eelelust, mille vältel oleme sünnitajaga kõige tihedamas ihulises kontaktis.

      Ka kompimismeel, mis samuti ürgne, on üsaelanikule asja eest – päris lustakas peaks olema inimesealgel ajaviiteks lootevees pladistada; ja kui me oma väärtuslikust eksistentsist tahame maailmale teada anda, kõmistame meile varjupaika pakkuja kummuvale vatsale üsna mehemoodi, mis tulevase sünnitaja ikka härdaks ja uhkeks teeb.

      Naaskem kahtlasevõitu teooriast siiski märksa reaalsema ja mulle olulisema ristimise juurde ja tunnistagem, et ega selle Enn Vetemaa ristimine sujuvalt läinud.

      Kõigepealt kõlanud Masingu ristimiskõne avalause: „Must kass läks üle tee…”, mis külarahva hoopis ära kohutanud ja kahinat tekitanud. Ent küllap Uku juba teadis, miks nii alustada ja kuidas jätkata. Mina, kes veel musti kasse ei kartnud, olevat püüdnud seepeale tol korral tavapastori osas oleva Uku prille eest ära sikutada ja töinanud nagu ratta peal.

      Teatud määral näisin ma rahunenuvat alles siis, kui mulle mu armas oranžist kummist peni Aua pihku susati – peni, mis siis, kui ta kõhule vajutati, kaeblikult piuksatas.

      Aga ega Auagi kauaks rahu kindlustanud: varsti lennutanud ma kummikoera suure lartsuga… otse ristimisvette. Räägitud veel tükk aega, et see Keskküla-poiss on ristitud koerapesuveega…

      Nüüd siis jõuamegi Auaga seotud paralõhnalise loo juurde. (Tollesse uskumine pole kohustuslik, kui see lugeja materialistlike paradigmadega kuidagi ei sobi.)

      Pea igal vanemal majal on pööning, kuhu kõik, mida enam ei vajata, tasapisi laekub. Jõudis sinna peatselt mu kunagi nii armas, ent hiljem unustusse vajunud apelsinikarva koergi.

      Kord vaevu kolmesena jäänud ma vanade mänguasjade virna pööningul kuidagi eriti teraselt uurima ning sikutanud sealt välja just tolle Aua-nimelise kutsu. Ja seejärel – ma tuginen muidugi ema jutule – olevat ma äkki muutunud justkui kuidagi „teisemaks”, tõstnud kummikoera nina juurde ning nuusutanud seda ahnelt kaua-kaua-kaua. (Niiskel kummil on vägagi meeldejääv lõhn.) Ning siis lausunud ma sõnad, mis ema päris ära ehmatanud:

      „Ennu oma. Aua!.. Lartsti vette… Isal valge särk seljas, sinilips ees… Nupupill mängib…”

      Koera