Sügistrummid. Diana Gabaldon

sõrmedega ettevaatlikum, poiss!” Ian oli käed lõdvemaks lasknud ja võimsad lõuad plaksatasid kokku, nii et süljepritsmed kivisele kaile laiali pritsisid.

      „Minuga on kõik tipp-topp, onu,” ütles Ian lõbusalt ja pühkis käe pükste sisse kuivaks. „Ta ei hammusta mind, ma olen täitsa kindel. Tema nimi on Rollo.”

      Jamie vedas sõrmenukkidega mööda ülahuult.

      „Mm-hmh. Aga ükskõik mis nime ta kannab või mida sööb, ma ei usu, et Bonnie Mary kaptenile meeldiks tema viibimine meeskonna kajutite läheduses.”

      Ian ei öelnud musta ega valget, ent rõõmus ilme tema näol jäi püsima. Tegelikult muutus veel rõõmsamaks. Jamie vaatas talle otsa, nägi poisi säravaid silmi ja tõmbus kangeks.

      „Ei,” pomises ta õuduses. „Oo, ei.”

      „Jaa,” kostis Ian. Tema kondisele näole valgus lai naeratus. „Onu, ta sõitis juba kolme päeva eest minema. Me jäime hiljaks.”

      Jamie ütles midagi gaeli keeles, millest ma aru ei saanud. Duncan paistis rabatud olevat.

      „Kurat!” käratas Jamie uuesti inglise keelele üle minnes. „Sa kuradi kurat!” Ta võttis kübara peast ja pühkis raske käega üle näo. Tal oli palav, ta juuksed olid sassis ja ta oli nördinud. Ta avas suu, mõtles siis ümber, pani suu kinni tagasi ja tõmbas sõrmedega rabedalt läbi juuste, tõmmates lahti paela, mis neid kuklal koos hoidis.

      Ian paistis kohmetunud olevat.

      „Anna andeks, onu. Ma püüan nii olla, et ma tüli ei tee, ausõna. Ja ma võin tööd teha; ma teenin oma ülalpidamise tasa.”

      Jamie vaatas õepojale otsa ja ta ilme mahenes. Siis ohkas ta sügavalt ja patsutas Ianile õlale.

      „Ian, asi pole selles, et ma sind enda juurde ei tahaks. Sa tead väga hästi, et mulle meeldib väga, kui sa minuga oled. Aga mida pärglit su ema selle peale ütleb?”

      Iani nägu lõi uuesti särama.

      „Seda ma ei tea, onu,” vastas ta, „aga ütleb mis ta ütleb – seda ütleb ta alles Šotimaal, eks ole? Ja meie oleme siin.” Ta pani käed Rollole kaela ja kaisutas teda. Loom näis tema teost kohkuvat, aga hetke pärast ajas oma pika roosa keele suust välja ja limpsis õrnalt Iani kõrva. Proovib, mis maitse on, mõtlesin küüniliselt.

      „Kusjuures,” lisas poiss, „ta teab väga hästi, et minuga on korras. Sa kirjutasid talle Georgiast, et ma olen sinu juures.”

      Jamie manas näole virila naeratuse.

      „Ma ei saa öelda, et see konkreetne teadmine talle ülearu rahustavalt mõjuks, Ian. Ta tunneb mind vist juba ammu, mis?”

      Ta ohkas, lõi mütsi pähe tagasi ja vaatas minu otsa.

      „Mul on hädasti ühte klõmakat vaja, inglismann,” ütles ta. „Lähme kuskile kõrtsi.”

      Pajupuu kõrts oli hämar ja võinuks olla ka jahe, kui seal oleks vähem inimesi olnud. Kuid praegu olid pingid ja lauad täis hukkamise pealtvaatajaid ja madruseid ning õhkkond mõjus nagu higivann. Letiruumi sisenedes hingasin sisse ja siis kohe jälle välja. Tunne oli, nagu oleksin hinganud läbi õlles leotatud musta pesupuntra.

      Rollo tõestas oma väärtust kohe, lüües kõrtsilised kahte lehte nagu Punase mere, kui ta lonkis läbi kõrtsitoa, hambad irevil ja nende taga katkematu, kuid kuuldamatu urin. Oli ilmne, et kõrts pole talle tundmatu koht. Olles kõigiti meeldivalt tühjendanud nurgalaua, tõmbas ta ennast selle alla kerra ja jäi justnagu magama.

      Päikesevarjus, suur tinakann tumeda õllega vaikselt nina all kobrutamas, sai Jamie kiirelt tagasi oma tavalise enesevalitsuse.

      „Meil on kaks võimalust,” ütles ta meelekohtadelt higimärgi juukseid tagasi lükates. „Me võime jääda Charlestoni, kuni ehk leiame ostja mõnele oma kivile ja võib-olla ka laeva, mis Iani Šotimaale viiks. Või siis reisime edasi põhja poole, Cape Feari suunas, ja loodame leida talle laeva Wilmingtonis või New Bernis.”

      „Mina soovitaks põhjasuunda,” lausus Duncan kõhklemata. „Sul on Cape Fearil sugulasi, eks? Mulle ei meeldi liiga kauaks võõraste keskele jääda. Ja sinu sugulased valvavad, et meid ei petetaks ega röövitaks. Siin …” Ta kergitas üht õlga retooriliseks märgiks, et meid ümbritsevad mittešotlased – olemuselt ebaausad isikud.

      „Jaa, onu, lähme põhja!” lausus Ian kiirelt, enne kui Jamie vastata jõudis. Ta pühkis õllevuntsi varrukaga ära. „Teekond võib olla ohtlik, üks lisamees julgestuseks kulub ju ära, eks?”

      Jamie peitis näo õllekannu, kuid ma istusin piisavalt lähedal, et tajuda vabinat, mis läbi ta keha kandus. Jamie oli oma õepoega tõepoolest väga kiindunud. Kuid paraku kuulus Ian nende inimeste seltsi, kellega pidevalt midagi juhtub. Tavaliselt mitte tema enda süü läbi, aga ometigi – juhtub.

      Aasta tagasi röövisid poisi mereröövlid ja just vajadus ta vabastada oli meid keerulisi ning sageli ohtlikke teid mööda Ameerikasse toonud. Viimasel ajal ei olnud midagi hullu juhtunud, aga ma teadsin, et Jamie tahaks oma viieteistkümneaastase sugulase iga hinna eest tagasi Šotimaale ja ema juurde saata, enne kui siiski juhtub.

      „Nooh … seda kindlasti, Ian,” sõnas Jamie kannu alla lastes. Ta vältis püüdlikult mu pilku, kuid ma võinuks kihla vedada, et ta suunurk võbeleb. „Sinust oleks palju abi, kindel see, aga …”

      „Meid võivad rünnata punanahad!” ütles Ian silmi pärani ajades. Ta nägu, päikesest juba niigi roosakaspruun, hõõgus nüüd ootusärevuse punas. „Või metsloomad! Doktor Stern rääkis, et Carolina kõnnumaad kubisevad kiskjaist: karudest ja metskassidest ja kurjadest pantritest – ja siis veel see kole elajas, keda indiaanlased nimetavad skunksiks!”

      Tõmbasin õlut kurku.

      „Kõik korras, tädi?” küsis Ian murelikult ja kummardus üle laua minu poole.

      „Korras,” kõõksatasin, pühkides rätikuga leemendavat nägu. Tupsutasin rüpest õlletilgad, tõmmates seda tehes riiet veidi ihust eemale, lootuses end natuke õhutada.

      Siis märkasin Jamie nägu, mille vaoshoitud lõbusus oli asendunud vaevumärgatava murekortsuga.

      „Skunksid ei ole ohtlikud,” pomisesin ma ja panin käe ta põlvele. Olles küll osav ja kartmatu kütt kodustes Šoti mägedes, suhtus Jamie Uue Maailma tundmatusse loomariiki ettevaatlikult.

      „Mm-hmh.” Ta laup silenes, kuid ninajuurele jäi korts alles. „Ütleme, et see on nii, aga kuidas jääb ülejäänuga? Ma ei saa öelda, et mulle meeldiks kohtumine karu või metslastekarjaga, kui mul pole muud relva kui see.” Ta patsutas vööl rippuvat tuppe laiateralise noaga.

      Relvapuudus oli Jamiet vaevanud juba Georgiast siia tulekul ja Iani märkused indiaanlaste ning metsloomade kohta olid selle mure ta mõtteis taas esiplaanile toonud. Jamiel oli suur nuga, Fergusel väiksem, millega võis nööre läbi lõigata või oksaraagudest tulehakatist kaksata. Ja see oli kogu meie arsenal – Olivieridel ei olnud meile anda ei püsse ega mõõku.

      Georgiast Charlestoni olime reisinud koos seltskonna riisi- ja indigokasvatajatega – kõik nugade, püstolite ja musketitega hambuni relvastatud –, kes vedasid oma saadusi sadamaisse, kust need põhja Pennsylvaniasse ja New Yorki veeti. Kui hakkame nüüd Cape Feari poole liikuma, oleme üksi, relvitud, ja kõige ees, mis paksudest laantest välja võib ilmuda, täiesti kaitsetud.

      Samal ajal leidus mõjuvaid põhjusi, miks ikkagi minna, ja meie kapitalipuudus oli üks neist. Cape Fear oli šoti mägilaste suurim koondumiskoht Ameerika kolooniais, seal oli mitu linna, mille elanikud olid viimase kahekümne aasta jooksul, pärast Cullodeni-järgset terrorit Šotimaalt siia rännanud. Ning nende immigrantide hulgas oli Jamie sugulasi, kellest ma teadsin, et nad meile kindlasti pelgupaika pakuvad: peavarju, aset ja aega, et ennast Uues Maailmas sisse seada.

      Jamie võttis lonksu õlut ja noogutas Duncanile.

      „Pean ütlema, et kaldun sinuga nõustuma, Duncan.” Ta naaldus kõrtsitoa seina vastu ja lasi pilgul täiskiilutud ruumis