Must rada. Antonio Manzini

mähkis end sinisesse loden’isse7, astus autost välja ja tundis kohe, kuidas külm läbi kingataldade ta jalgu näpistas.

      „Komissar, surnukeha leiti mägedest. Meid viiakse lumesahaga sündmuskohta,“ ütles Pierron ja viitas mäe-küljel metsa vahelt paistvatele prožektoritele.

      „Lumesahaga?“ küsis Rocco katkendlikult hingates ja külmast hambaid plagistades.

      „Jah, see on roomikutega masin, millega suusarada-sid siledaks lükatakse.“

      Schiavone hingas sisse. On ikka koht, kuhu surema minna, mõtles ta endamisi.

      „Italo, ütle mulle, kuidas on võimalik, et mitte keegi keset suusarada lebavat surnukeha ei märganud? Nagu ma aru olen saanud, sõidavad ju suusatajad seal pidevalt?“

      „Ei sõida, komissar… vabandust, aseprefekt,“ paran-das Pierron end kiiresti. „Laip leiti ühelt metsavaheliselt lühikeselt teelõigult, kus ei käi keegi, välja arvatud lume-sahad.“

      „Selge. Mõistan. Aga kes see hull on, kes nii kõrgele laipa läheb matma?“

      „Selle peate teie välja uurima,“ lausus Pierron lapse-likult naeratades.

      Äkki kostis läbi jäise õhu betoonipurustaja müra. Aga see ei olnudki betoonipurustaja, vaid lumesahk, mis oli kohale jõudnud ja köisraudteejaama lähedal mootorit seiskamata peatunud, summutist musta suitsu välja süli-tades.

      „Kas see ongi lumesahk?“ küsis Rocco. Sellist elukat oli tema ainult filmides või Alaskat tutvustavates doku-mentaalides näinud.

      „Jah. See viib meid mäe peale, komissar! Vabandust, aseprefekt.“

      „Kuule, tead mis, nagunii ei jää see sulle meelde. Kutsu mind, nagu iganes tahad, mul ükskõik. Muide,“ jätkas Rocco roomikmasinat uurides, „miks seda lumesahaks kutsutakse, kui see tegelikult meenutab hoopis tanki?“

      Italo kehitas õlgu.

      „Olgu, lähme teeme siis selle lumesahaga ühe sõidu!“

      Aseprefekt vaatas oma jalgu. Ta Clarksid olid läbimär-jad, seemisnahk oli vett täis imbunud ja juba hakkasid ka sokid niiskeks tõmbuma.

      „Dottore, ma ju ütlesin teile, et peate endale korrali-kud jalanõud muretsema.“

      „Ära aja mul südant täis, Pierron. Niikaua, kui mul hing veel sees püsib, ei hakka mina neid segumasinaid kandma, mida teie siin saabasteks nimetate.“

      Nad kõndisid mööda lumist rada, mis oli suusatajate järskudest pidurdustest kühmuliseks muutunud. Lume-sahk oma katusele kinnitatud tuledega seisis keset valendavat lagendikku nagu tohutu suur saaki varitsev mehaa-niline põrnikas.

      „No nii, dottore, toetage oma jalg roomiku peale ja ronige sisse,“ hõikas juht pleksiklaasist roolikabiinist.

      Rocco kuuletus ja ronis sisse, Pierron tema järel. Juht sulges nende taga ukse ja lükkas esimese käigu sisse.

      Roccole tungis ninna higi ja alkoholi hais.

      „Mina olen Luigi Bionaz, Champoluci lumesahajuh-tide ülemus,“ tutvustas juht ennast.

      Rocco silmitses meest vaikides. Mehel oli paaripäe-vane habe ja ta heledad silmad kilasid nagu joodikul. „Luigi, kuidas sa ennast tunned?“

      „Miks te seda küsite?“

      „Sest enne, kui ma sellise eluka seljas sõitma hakkan, tahan ma kindlaks teha, kas sa oled ikka kaine.“

      Luigi silmad läksid sama suureks nagu lumesaha la-ternad. „Mina?“

      „Mind ei huvita, kas sa paned kärakat või teed kane-pit. Ma lihtsalt ei kavatse surra selle ninasarviku seljas merepinnast tuhande viiesaja meetri kõrgusel.“

      „Ei, dottore, kõik on korras. Mina joon ainult õhtuti. Kui te tunnete alkoholi haisu, siis võis see jääda mõnest poisist, kes täna pärastlõunal masinat kasutas.“

      „Kindlasti,“ vastas aseprefekt skeptiliselt. „Olgu. Sõi-dame siis.“

      Lumesahk hakkas järsust nõlvast üles ronima. Rocco nägi enda ees tuledest valgustatud lumemüüri ega suut-nud uskuda, et selline kohmakas kolakas nii järsust mäest üles suudab sõita.

      „Kuule, ega me kukerpalli ei tee?“

      „Ärge muretsege, dottore. Sellised masinad ronivad isegi üle 40-kraadise kallakuga tõusudest üles.“

      Tee tegi kurvi ja edasi sõideti metsa vahel. Saha tuled valgustasid maad katvat pehmet lumevaipa ja suusaraja kohale kaarduvate puude tumedaid võrasid.

      „Kui lai see rada on?“

      „Umbes viiskümmend meetrit.“

      „Kui palju inimesi siit päeva jooksul läbi käib?“

      „Seda peab kontorist küsima. Nemad teavad, kui palju mäepileteid päeva jooksul müüakse. Selle abil võiks ju välja arvutada, aga see ei oleks eriti täpne.“

      Aseprefekt noogutas. Ta surus käed taskusse, tõmbas paari nahkkindaid välja ja pani need endale kätte. Rada kaldus paremale. Pierron ei lausunud sõnagi. Ta vaatas üles, nagu otsiks ta kuuskede ja lehiste latvadest mingile tähtsale küsimusele vastust.

      Mäkketõus jätkus lumesaha mootori mürina saatel. Lõpuks jõudsid nad lagedamale alale, mille politseinikud olid prožektoritega valgustanud.

      Sahk keeras rajalt kõrvale ja sõitis metsa vahele, rap-pudes puujuurtel ja konarlikul maal.

      „Kes laiba leidis?“ küsis Rocco.

      „Amedeo Gunelli.“

      „Kas ma saaksin temaga rääkida?“

      „Ikka saate, komissar, ta ootab teid köisraudtee jaama-hoones. Ta on ikka veel väga endast väljas,“ vastas Luigi Bionaz ja peatas oma sõiduki. Lõpuks ometi lülitas ta mootori välja.

      Niipea kui aseprefekt Rocco Schiavone jalad lumist maad puutusid, mõistis ta, miks tema kolleegid kannavad soojapidavate taldadega saapaid, mida tema segu-masinateks kutsus. Need nägid tõesti välja nagu kaks segumasinat. Külm näpistas ta varbaid, pannes need su-risema, läbistas elektrilöögina kogu tema keha ja lõi otse pähe. Ta hingas sisse. Siin kõrgel oli õhk veel hõredam kui all linnas. Õhutemperatuur oli kõvasti alla nulli. Ta kõrvalestad kipitasid ja nina jooksis juba vett. Reipal sammul astus inspektor Caterina Rispoli tema poole.

      „Aseprefekt.“

      „Inspektor.“

      „Meie Casellaga tulime esimestena siia üles ja mär-gistasime sündmuskoha ära.“

      Rocco noogutas ja vaatas inspektor Rispolile otsa. Naise nägu ei olnud kõrvuni pähe tõmmatud mütsi alt peaaegu nähagi. Ripsmetušš ja silmapliiats olid laiali läi-nud ja ta oli kahvatu nagu vahakuju.

      „Jääge siia, inspektor.“ Rocco pööras ringi. All orus paistis tuledes linn. Temast paremal pool metsa all sei-sis Amedeo lumesahk, mille mees oli mitu tundi tagasi sinna maha jätnud.

      Peaaegu põlvini lumme vajudes kahlas Rocco hiiglas-liku roomikutega eluka poole. Ta vaatas masina esiotsa, libistas käega üle kere, uuris seda tähelepanelikult, nagu tahaks ta sahka ära osta. Seejärel kükitas ta maha ja vaa-tas värske lumega kaetud roomikute alla. Ta noogutas paar korda pead ja kõndis siis sündmuskoha poole tagasi.

      „Mida te otsisite, dottore?“ küsis Italo, kuid asepre-fekt ei vastanud talle.

      Üks meespolitseinik astus jäikade pannaldega raske-test suusasaabastest hoolimata kergel sammul Rocco poole, suusad õlal: „Komissar! Mina olen politseinik Caciuoppolo!“

      „Kurat, veel üks kohalik!“

      Noormees naeratas. „Ma kontrollisin sündmuskoha ümbruse üle.“

      „Tubli, Caciuoppolo. Aga räägi parem, kus sa suusa-tama õppisid?“

      „Roccarasos. Mu vanematel on seal maja. Kas te olete Roomast

7

loden – villasest Inglise kangast elegantne meestemantel.