Must rada. Antonio Manzini

tion>

      Minu õele Laurale

      Mäed ei hirmuta inimest, kes ise seal on sündinud.

– F. Schiller –

      Selles elus surra pole raske,

      luua elu raskem võrratult.

– V. Majakovski –

      Neljapäev

      Suusatajad olid lahkunud ja päike, mis oli just loojunud sinakashallide mäetippude taha, mille kohal hõljusid mõned üksikud pilved, heitis lumele roosakaid varje. Kuu ootas taevas pimeduse saabumist, et siis kuni hommi-kuni orgu valgustama jääda.

      Suusaliftid olid seiskunud ja mäe peal asuvates majades tuled kustutatud. Kuulda võis veel ainult lumesah-kade mootorimüra, kui need mööda mäenõlvu üles ja alla sõitsid, et kaljude ja metsade vahele rajatud suusaradadel lund siledaks lükata.

      Järgmisel päeval algas nädalavahetus ja Champoluci suusakuurort pidi täituma puhkajatega, kes ootasid õhi-nal lumistest mäenõlvadest alla kihutamist. Lumesahad pidid tegema väga korralikku tööd.

      Amedeo Gunellile oli antud kõige pikem suusarada, La Ostafa, mis oli kilomeeter pikk ja umbes kuusküm-mend meetrit lai. See oli Champolucis kõige tähtsam rada, kus suusatreenerid algajaid õpetasid, kuid kus ka vilunud suusatajad kiirlaskumist harjutasid. See rada vajas kõige paremat hoolt, sest juba lõunaks olid suusa-tajad sealt lumekatte ära nühkinud. Mitmes kohas oligi rada rikutud, kivid ja must maa paistsid eriti raja kesk-osas lume alt välja.

      Amedeo oli oma tööd alustanud ülevalt mäe otsast. Ta oli lumesaha peal nüüd juba kolm kuud töötanud. See ei olnud raske, piisas roomikmasina juhtimispuldi tundmisest ja rahulikuks jäämisest. Viimane oli kõige täht-sam. Rahu, mitte kiirustada.

      Amedeol olid kõrvaklapid peas ja ta kuulas iPodist Ligabue1 hitte. Ta süütas kanepisuitsu, mille ta oli saanud oma ülemuselt ja parimalt sõbralt Luigi Bionazilt. Just tänu temale oligi Amedeol töökoht ja ta teenis tuhat eurot kuus. Ta kõrvalistmel vedeles plasku grappa’ga ja raadiosaatja. Ta oli väsitavateks töötundideks valmis.

      Amedeo kraapis raja äärtest lume kokku ja puistas selle paljandunud kohtadele, frees hakkis selle peeneks ning sahk lükkas lume siledaks nagu piljardilaua. Ame-deo oli osav, kuid talle ei meeldinud üksinda mäe peal olla. Sageli arvatakse, et mägedes sündinud inimesed armastavad üksindust ja elavad eemaletõmbunult. See ei olnud tõsi. Vähemalt Amedeo puhul ei olnud see nii. Temale meeldis seltskond, tuled, melu ja päikesetõusuni sõpradega lobiseda.

      „Una vita da medianoooo,“ laulis Amedeo üksindus-tunde peletamiseks täiest kõrist kaasa, nii et lumesaha juhikabiini pleksiklaasist aknad värisesid. Kogu ta tähele-panu oli keskendunud kuuvalguses üha sinakamalt helendavale rajale. Oleks ta pilgu tõstnud, oleks ta ees avanenud hingematvalt kaunis vaade. Taevas sinatas kõrgemal nagu meri, mäetippude kohal aga helkis see punakas-oranžilt. Viimaste päikesekiirte valguses võis näha lillakalt helkivaid jääliustikke. Pilvede kõhualused olid tina-hallid. Kõige kohal kõrgusid aukartustäratavalt Alpide tumedad mäetipud. Amedeo võttis lonksu grappa’t ja heitis pilgu alla orgu. Tuledesäras tänavad ja tillukesed majad moodustasid nagu miniatuurse jõuluküla. Iga võõras oleks seda vaadet lummavaks pidanud, aga Ame-deo silmis oli see lihtsalt üks igav, argipäevane pano-raam.

      „Certe notti la radio che passa Nil Jang sembra avere capito chi seiiii…“

      Amedeo oli esimese järsu languse siledaks lükanud. Ta pööras masina ringi ja hakkas just järgmise rajalõigu poole sõitma, kui nägi enda ees musta rada2. See oli kohutav. Jäätunud ja lumine püstloodis laskumine, mille lõppu ei olnud näha.

      Vaid selline mees, kel oli aastatepikkune töökogemus ja kes juhtis lumesahka, nagu oleks see kolmerattaline jalgratas, söandas üle nii järsu serpentiini sõita, et jõuda järgmisele rajale. Ja pealegi ei töödeldud sellist kohta lumesahkadega. See jäeti niisuguseks, nagu see oli. See oli liiga kitsas. Kui roomikud natuke üle raja ääre oleksid kaldunud, oleks masin üle katuse paiskunud ja juhile kõigi oma tonnidega peale vajunud. Musta rada silusid vaid suusatajad, kes sealt üksteise järel alla kihutasid. Ainult kord kuus käidi siit labidatega üle, seda siis, kui olukord juba ohtlikuks muutus ja tekkinud jääkonaru-sed tuli ilmtingimata maha siluda. Vastasel juhul oleks jääkamakate peal palju põlveliigeseid ja meniskeid so-diks sõidetud.

      Amedeo kõrvalistmel lebav raadiosaatja hakkas vil-kuma. Keegi helistas talle. Ta võttis kõrvaklapid ära ja haaras saatja. „Amedeo kuuleb.“

      Aparaat ragises, siis kostis turtsatuste vahel ta üle-muse Luigi hääl: „Amedeo, kus sa oled?“

      „Ülemise musta raja juures.“

      „Tänaseks aitab. Sõida alla ja lükka viimane lõik enne linna siledaks. Üleval saan ise hakkama.“

      „Aitäh, Luigi.“

      „Kuule,“ lisas Luigi, „ära unusta, et alla linna lähed mööda otseteed.“

      „Sa mõtled seda lühikest teelõiku?“

      „Jah, seda, mis algab Crestis. Nii ei sõida sa üle selle raja, mille Berardo juba siledaks lükkas. Sõida mööda otseteed, said aru?“

      „Sain. Aitäh!“

      „Ära täna! Teed mulle enne õhtusööki ühe veini välja!“

      Amedeo muigas: „No muidugi!“

      Ta pani kõrvaklapid tagasi pähe, lükkas kõige mada-lama käigu sisse ja sõitis mäest alla.

      „Balliamo un fandango… ooo,“ hakkas ta taas kaasa laulma.

      Pilved olid ootamatult tihedaks läinud ja kuu nende varju kadunud. Mägedes oli see tavaline, et ilm muutus ühe hetkega. Amedeo teadis seda. Nädalavahetuseks en-nustati väga koledat ilma.

      Lumesaha võimsad tuled valgustasid suusarada ning kuuski ja lehiseid selle kõrval. Puude tumedate haraliste okste vahelt oli veel näha Champoluci väikelinna tule-sid.

      „Balliamo sul mondoooo.“

      Selleks et alla linna jõuda ja seal raja viimane lõik sile-daks lükata, sõitis Amedeo suusakooli ja lumesahkade parkla eest läbi.

      Ta viskas kanepisuitsu koni aknast välja. Just sel het-kel pimestasid teda teise lumesaha tuled. Ta tõstis käe silme ette. Üks masin ronis vastassuunas mäest üles tema poole, jõudes talle aina lähemale. See oli Berardo, ta töö-kaaslane.

      „Hull oled või? Pimestad mind niimoodi!“

      „Hehee,“ kihistas too naerda nagu idioot.

      „Kuule, ülemise raja teeb Luigi ise ära. Mina sõidan alla linna ja lükkan viimase otsa siledaks.“

      „Selge,“ vastas Berardo, kelle nina juba punetas. „Tu-led õhtul Mario ja Michaeli juurde veini jooma?“

      „Ikka, niikuinii pean Luigile välja tegema. Ma siis lähen!“ hõikas Amedeo.

      „Sõida mööda Cresti teed, tegin ülemise raja juba korda!“

      „Ära muretse, sõidan läbi Cresti. Varsti näeme!“

      Berardo sõitis edasi. Amedeo aga, nagu talle oli öeldud, pööras Cresti poole. See oli tilluke mägiküla suusa-radade kohal. Peaaegu kõik majad seisid tühjalt, välja arvatud üks puhkemaja ja paar villat, mis kuulusid geno-valastele, kellele meeldis elada suusamägedes rohkem kui oma sünnilinnas. Sealt edasi läbi metsa pidi Amedeo jõudma otseteele, mis viis 800 meetrit allpool asuvasse linna, kus tal tuli veel raja viimane ots siledaks lükata. Pärast seda võiski ta baaris istuda, sõprade seltsis veini juua ja purjus inglastega nalja visata. Amedeo sõitis läbi mägiküla, kus vilkus vaid mõni harv tuluke, ja jättis selle seljataha. Nüüd oli otsetee, mida lumesahad läbisõiduks kasutasid, ta ees selgesti nähtav.

      „Ti brucerai, piccola stella senza cielo…“

      Aeglaselt hakkas Amedeo mööda lumist rada alla laskuma. Suvel sai siit džiipidega Cresti sõita. Saha katuse-tuled valgustasid otseteed eredalt. Võimalus teelt välja sõita oli nullilähedane.

      „Ti bruceraiiii…“

      Kõik laabus. Saha pidurid pidasid

1

Luciano Ligabue (1960) – Itaalia laulja. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

2

must rada – suusaradade kaardil märgistatakse kõige järsemad ra-jad musta värviga.