.

suurtüki- ja raketitule lähtekohti. Mina olen vanemveebel Scott Trapnell ja need sellid on minu väljaõppemeeskond.”

      „Ära sa ütle, Scott. Hämmastav! Me võlgneme teile nii palju! Ilma teieta …” Vronski hääl katkes. Mõlemad teadsid, et ainult Ameerika instruktorite kohalolek takistab Venemaal seda Ukraina läänemeelset osa hõivamast.

      „Kus te peatute?” Näidanud, kelle poolt ta on, võttis Vronski jutujärje uuesti üles.

      „Oleme töötanud viimased paar kuud Tšagujevi treeninglaagris Harkivist ida pool. Täna tulime linna lõbutsema.”

      „Usun, et teil on seda vaja,” poetas Vronski. „Siin passimine võib olla tüütu ja ebamugav.”

      „Noh, sa ju tead, kuidas see on.” Trapnell sai sõnasabast, tahtmata sõbralikule kohalikule kurta, kuid Vronskil oli õigus. Omavahel olles ei teinudki nad suurt midagi muud, kui kurtsid tingimuste üle ja lugesid päevi, mil tagasi Ühendriikidesse pääsevad.

      „Tean küll. Ma olen sõjaväes käinud ja need vanad Nõukogude kasarmud on tõelised urkad.”

      Sel hetkel tõi ettekandja õlle ja nad jätkasid lobisemist. Varsti heideti kõrvale päevakäsk number 1, mis ei luba Ameerika sõjaväes teenistuskohustuste täitmisel või lähetuses alkoholi tarbida, ning ameeriklased said end mitme kuu jooksul esimest korda lõdvaks lasta ja tunda end lihtsate turistidena, kes naudivad päikesepaistet ja õlut ning jälgivad ilmse heakskiiduga mööda jalutavaid pikjalgseid tuhkblonde Ukraina tüdrukuid.

      Õige pea olid ameeriklased imetlevate ukrainlaste piiramisrõngas, kes kõik tahtsid neile õlut välja teha, oma inglise keelt harjutada ja väljendada tänu selle eest, mida Ameerika nende ümberpiiratud maa heaks teinud on.

      Vronski võttis oma tooli ja tõstis selle Trapnelli ja tema naabri, rühma ainsa naissõduri vahele.

      Ta pöördus naise poole. „Tere. Mina olen Anatoli. Suur tänu selle eest, mida te meie heaks teete.”

      „See on rõõm, Anatoli. Mina olen Laura Blair. Ütle mulle palun Laura,” vastas naine, tüüpiline avatud, sõpralik ja kena Ameerika tüdruk. „Teie elu on siin arvatavasti sõja ja kõige muu tõttu päris raske olnud.”

      Vronski silmitses teda. „Te ei eksi. Igasugune sõda on kohutav, kuid kodusõjas on vend venna ja isa poja vastu.”

      „Aga venelased?” uuris Blair.

      „Muidugi on nad seotud, aga kuidas nad ei saaksidki olla mitte seotud – Ukraina ja Venemaa on lahutamatud. Nagu kaksikud, kes on sünnist saati ühendatud. Tragöödia oli eraldumine pärast Nõukogude Liidu lagunemist.”

      Blair jätkas uurimist. „Aga venelased tungisid ju teie riiki, rikkusid relvarahu, ründasid teie sõdureid.”

      „Kui noored süütud ajateenijad, keda sunnitakse nende tahte vastaselt võitlema, on invasioon, siis jah, venelased tungisid Ukrainasse. Kreml väidab, et nad olid vabatahtlikud. Ärge seda propagandat uskuge. Sõjas kaotavad kõik, igaüks on ohver. Võitjaid ei ole. Kõik saavad kannatada, nii noored kui ka vanad ja alati süütud. Kõige rohkem kannatavad naised ja lapsed … Kuid aitab meist ja meie muredest nii kaunil päeval. Kust sina pärit oled, Laura?”

      Vronski nägi, kuidas naine vaatas päikese poole ja siis rõõmsaid inimesi enda ümber. Ta naeratas. „Massachusettsi osariigist Amherstist. Ja sina?”

      Vronski eiras küsimust. „Amherstist? Luuletaja Emily Dickinsoni kodulinnast?”

      „Täpselt nii. Avaldab muljet, et sa seda tead. Minu isa oli majahoidja Amhersti akadeemias, kus Dickinson koolis käis. Usun, et sina tead teda sellepärast, et oled inglise keele õpetaja?”

      „Muidugi,” vastas Vronski, kelle silmad muutusid pehmemaks. „Ta on üks mu lemmikluuletajaid. Õpingud Ühendriikides panid mind armastama Ameerika kirjandust ja vallandasid kire Emily Dickinsoni vastu. Üks tema luulerida on toonud mind läbi süngete sõjaaegade …”

      Ta kummardus naise kõrva juurde ja sosistas:

      Lootus on sulgedega lind

      kes elab hinges

      laulab sõnadeta viise ega

      vaiki kunagi.

      Blair oli võlutud, ta silmi kerkisid pisarad ja ta ei suutnud sõnagi öelda. Sel hetkel tundis ta end kodust väga kaugel, pealegi ei olnud ükski mees rääkinud temaga kunagi nii nagu Vronski. Naine naeratas ja sulges silmas, püüdes sellele kenale ukrainlasele mitte näidata, kuidas tema sõnad olid naist puudutanud.

      Vronski kasutas hetke, et heita pilk endast paremale. Tema veetlev naiskaaslane Anna Brežneva oli juba keskendunud teisele, nooremale ameeriklasele, seersant Jim Rooneyle. „Mina ülikoolis inglise keel õpib. Mul sõbratarid, kes tahaksid sinu sõbrad kohtuda.” Neiu pani käe mehe käsivarrele ja pigistas seda kergelt. „Kas see õige väljend, Ji.. im? Sa parandab, kui ma valesti ütleb?”

      Rooney muigas. „Hea mõte. Sa räägid väga hästi …”

      Vronski vaatas ringi ja teadis, et õige hetk on käes.

      „Teate mis,” ütles ta laia naeratusega kõigi poole pöördudes. „Meil on teid nii palju eest tänada. Äkki sööksime koos õhtust? Mu nõol on siin üsna lähedal suurepärane restoran, ta hoolitseks teie nagu sugulaste eest. See ei ole turistikoht, seal käivad ainult kohalikud. Te ei saa tulla Harkivisse, proovimata meie kohalikku toitu. Paremaid kapsarulle ei saa te kusagilt.”

      Nooremad ameeriklased vaatasid ootavalt Trapnellile. Too kõhkles, pakkumisest meelitatud, kuid mitte päris kindel.

      Vronski jätkas: „Ja see oleks muidugi meie kingitus teile kui meie aukülalistele.”

      Trapnell vaatas kaaslaste poole, kes vaatasid naerulsui vastu. Haruldane on sõdur, kes suudab ära öelda hea tasuta toidu pakkumisest. „Muidugi. Miks ka mitte? Aga me ei saa kauaks jääda.”

      „Ärge muretsege, pole probleemi. Restoran asub linna idaservas teel teie kasarmutesse. Me sööme ja lõbutseme ning te jõuate õigel ajal baasi tagasi.”

      Anna Brežneva viipas telefoniga Vronski poole ja kehitas õlgu, nagu küsiks midagi ilmselget.

      Vronski naeratas. „Anna tahab teada, kas te soovite, et ta kutsuks oma sõbratarid, et mehi ja naisi oleks võrdselt.”

      Ameerika mehed tõstsid pöidlad, Laura Blair aga ohkas leplikult.

      „Helista,” ütles Vronski Brežnevale ja naine hakkas otsemaid midagi oma mobiiltelefoni rääkima.

      Vronski kutsus kelneri ja küsis arvet. Samal ajal, kui ta ulatas kelnerile viiesajagrivnase, sõitis aeglaselt mööda paar Mercedese taksot.

      Brežneva hüppas püsti ja viipas neile. Kui ameeriklased märkasidki, et väljakul on vaid kaks taksot, ei andnud nad millegagi mõista, et on tarbetult mures.

      Vronski kuulas, tardunud naeratus näol, kuidas mehed arutasid, kas Anna sõbratarid võiksid olla veel ilusamad kui neiu ise. Mis neil välismaalastel ometi viga on? Nad teadsid, et ta saab neist aru, kuid ümbritsetuna inimestest, kes inglise keelt ei osanud, tundusid selle tõsiasja unustavat. Ta tabas Laura pilgu.

      Naine krimpsutas nägu, nagu tahaks vabandada.

      Vronski naeratas ja noogutas vastuseks tõsiselt. Laura oli intelligentne ja tundlik inimene ning teises elus oleks mees tema vastu soojust tundnud.

      Vronski tõusis. „Kas lähme?” küsis ta, aitas Laurale jaki selga ja osutas kahe ootava takso poole.

      Kõik pressisid endid autodesse. Kui nad olid jagunenud, ilmus ootamatult üks suurt kasvu mees ja istus teise sõiduki esiistmele.

      „Ärge muretsege,” rahustas Vronski ameeriklasi. „Ta kannab hoolt, et teie sõbrad oleksid väljaspool ohtu. Selles linnas on halbu inimesi.”

      Harjumatust õllest ja uute tuttavate sõbralikkusest elevil, istusid Rooney ja Blair taksosse.

      Vronski andis juhile korralduse liikuma hakata. Ta nägi tahavaatepeeglist,