Reegliteta armastus. Cathleen Polland

staaž on ju pikem.”

      Niisiis, ta oli lugenud tema toimikut, muidugi lühendatud variandis. Või oli Jobs rääkinud talle mõningatest põhipunktidest tema eluloos. Seda oligi oodata.

      “Lepime ühes asjas kohe kokku, mister Rigdale,” lausus Tess võimalikult ükskõikselt. Mida vähem annad inimestele aimu sellest, et nad võivad sind riivata, seda kasulikum see sulle on. “Operatsiooni juhin mina. Vastavalt juhtkonna korraldustele võtan teilt kuulda mõningaid tööalaseid nõuandeid, kuid selle üle, mida me ette võtame, otsustan ainult mina. Ei mingit kollegiaalsust ega muid demokraatlikke peensusi.”

      “Milline kõne! Ma pakkusin ju kõigest istet.” Ta tõusis püsti. ”Olgu peale, kui te juba olete kord nii kategooriline, siis seisan siin koos teiega.” Rigdale astus akna juurde ja seisis selle poole seljaga, ristates käed rinnale. “Laske tulla.”

      Ta sobis hämmastavalt orgaaniliselt sellesse jõukasse tuppa, taustaks kulla ja karraga kaunistatud sametised aknaeesriided. Puudu oli ehk ainult jõuka istanduseomaniku ülikond ja kaks jalgade juures vaibal lesivat hagijat. Tessi kujutlusvõime töötas.

      “Niisiis, vastavalt legendile, mille järgi me töötame, lähete teie, sir, uut aastat vastu võtma Viini. Koos teiega sõidavad teie uus sõbratar ehk mina, lisaks teie sekretär,” Tess osutas Faiermanile, “ja kaks ihukaitsjat. Hofburgi lossis toimuval uusaastaballil peate tutvustama mind ühele inimesele. Ja edasi juba, olenevalt asjaoludest, me kas täname teid teenete eest ja jätame hüvasti või teeme veel natuke koostööd.”

      “Kõlab loogiliselt.” Rigdale silmitses nende väikest meeskonda, uurides inimesi uue pilguga. “Kas peale selle, et pean avama värava surematute kuningriiki, minult veel midagi nõutakse?”

      “Väga võimalik. Sõltub asjaoludest. Kuid ei midagi üleloomulikku, arvestades seda, et teil puudub eriettevalmistus.” Rigdale mühatas pettunult ja Tess mõtles rahulolevalt, et oli avastanud ta nõrga koha. Vähemalt ühe. “Me püüame teha nii, et teie elu, rahakotti ja vabadust miski ei ähvardaks.”

      “Oo! See on ju üsnagi lootustandev. Ei tahaks pärast ballil lõbutsemist kirstus koju tagasi pöörduda.”

      “Ärge muretsege, David ja Thomas suudavad teid kaitsta. Ja ega minagi kõrvale jää,” naeratas Tess mesimagusalt.

      “See on eellugu,” märkis Rigdale, “millega olen nõus. Aga kus on lubatud jutustus?”

      “Nüüd, mil oleme teiega tutvunud, mu inimesed lahkuvad.” Tess noogutas agentidele. “Hommikul, nagu kokku lepitud.”

      “Jah, ülem,” vastas Adam kõigi eest ja mehed lahkusid kolmekesi ruumist.

      Rigdale saatis neid pilguga.

      “Loodetavasti leiavad nad ise väljapääsu?”

      “Selles ei maksa teil kahelda.”

      “Hästi. Ehk nüüd, mil jäime teiega intrigeerivalt omavahele, soovite siiski teed?”

      2. peatükk

      Enam polnud mõtet keelduda, muidu oleks see tundunud juba sihiliku lugupidamatuse väljendusena, aga Tessil ei olnud mingit kavatsust Rigdale’iga riidu minna. Vastupidi. Kui tema, Tess, end viisakalt ja neutraalselt üleval peab, õnnestub võib-olla sellest mehest vabaneda ilma probleemideta niipea, kui ta abi enam ei vajata.

      “Hästi, mister Rigdale.”

      “Kutsuge mind Dominiciks.” Ta astus laua juurde, võttis kätte vanamoodsa kellukese, kindlasti mõne renessansiaegse meistri töö, ja helistas.

      Tess istus kõige lähemal asetsevale toolile, mis oli lausa sündsusetult sametine. Teda hakkas see olukord tasapisi lõbustama.

      “Kas te tõesti elategi niiviisi, Dominic? Või on see mingi etendus võhikutele?”

      Mees näis imestavat.

      “Mida te silmas peate?”

      Tess viipas käega toa poole.

      “Seda muuseumi siin.”

      “Mulle meeldib,” lausus Rigdale õlgu kehitades ja võttis ta vastas istet.

      Nüüd lahutas neid teineteisest kõverate jalgadega laud, mille plaati kaunistas kilpkonnamuster.

      “Selles ma ei kahtlegi,” pomises ta, vaadates lävele ilmunud toatüdrukut pärani silmi.

      Toatüdruku puhul oli kõik ideaalselt teenistusvalmis: maneerid, hall kleit, tärgeldatud põlleke ja pitstanu. Ta asetas lauale õhukesed portselantassid, valas kaunist teekannust aromaatset musta teed, tegi kniksu ja lahkus hertsoginna väärikusega.

      “Muuseumitöötajad on oma ülesannete kõrgusel,” märkis Tess teenijat pilguga saates.

      Tee oli kange ja väga maitsev. Võtnud lonksu, tundis Tess, kuidas mööda kogu keha valgub mõnus soojus. Viimasel ajal külmetas ta pidevalt. Sellest päevast alates, kui talle teatati, et Errolit enam ei ole. Õigemini, ta oli veel olemas. Kuid see, mis temast alles oli jäänud, ei saanud enam olla Errol Monteque.

      “Muuseumi direktor” Dominic Theobald Rigdale uuris tähelepanelikult Tessi nägu.

      “Vahest ehk siiski õhtusöök?”

      Tess raputas pead.

      “Asugem pigem asja juurde, mister Rigdale.”

      “Dominic,” parandas mees teda.

      “Muidugi. Ja mind kutsuge Tessiks.”

      “Ei mõtlegi nüüd teid teisiti kutsuda. Me oleme ju armukesed,” ütles mees suunurgaga naeratades. “Öelge, Tess, kas te tõesti töötate CIA-s viieteistkümnendast eluaastast peale?”

      “Noh, seda on palju öeldud.” Tess võttis veel lonksu teed. “Olete minu kohta kindlasti üht-teist lugenud, kui juba kord küsite.”

      “Jah, kuid mitte nii palju, kui oleksin tahtnud. Ma tean, et teid korjas New Yorgi tänavalt üles Errol Monteque, kes veel hiljaaegu juhtis rühma, mida nüüd juhite teie. Mõne aja pärast viis ta teid üle CIA-sse ja õpetas välja. Ja seda kõike tegite te vabatahtlikult. Oli see tõepoolest nii? Või polnud teil lihtsalt muud valikut?”

      “Jah, see oli tõesti nii. Errol oli mu eestkostja ja õpetaja, kellest paremat poleks osanud soovidagi. Mulle meeldib see töö. Ja keegi ei sundinud mind seda tegema.”

      “Teid on suurepäraselt programmeeritud,” märkis Rigdale. “CIA on kuulus ajupesu meetodite poolest. Olen rõõmus, et nad pole oma haaret lõdvendanud.”

      “Seega, vaba tahte avaldamisse te ei usu?” Tess asetas teetassi täpselt alustassi keskele ja jäi Rigdale’i põrnitsema, suunates oma pilgu kuskile ta ninajuure kanti.

      “Mitte viieteistaastase tütarlapse puhul, kes on võlutud oma õilsameelsest eestkostjast. Vabandust.” Rigdale püüdis üsna osavalt ta pilgu.

      “Võib-olla ka nii,” lausus Tess õlgu kehitades. “Kuid meie jaoks teiega ei muuda see midagi.”

      “Jah, vabandust, kaldusin veidi kõrvale. Jätkake.”

      “Ma töötasin Erroli juhtimise all mitu aastat.” Ta sundis end kuivalt ja kiretult kirjeldama sündmusi, mis olid nüüd kõigest faktid ta eluloost. Kõik eredad mälestused pani Tess luku taha ega kavatsenud seda ust avada. Võimalik, et kunagi hiljem, vanas eas. “Meil on suurepärane, hästi sisse töötatud meeskond. Põhiliselt oleme tegutsenud Lõuna-Ameerikas ja mõningates Aafrika maades, viimasel ajal ka Euroopas. Errol sai ülesanded, tema töötas välja ka operatsioonide plaanid, kuid arvestas sealjuures alati meeskonnaliikmete arvamusega.” Tess naeratas, meenutades, kuidas Errol mõnikord vihastas, kui ta ei viitsinud mõelda. Ta vihastas nii, et see oleks võinud lõppeda karmi noomituse või padjasõjaga. “Meil õnnestus kõik. Selle aja jooksul, mil ma olen CIA-s töötanud, pole me suutnud täita vaid kolme ülesannet.”

      “Pole paha,” lausus Rigdale hindavalt.

      Ah, mida tema ka sellest taipab.

      “Küllaltki,”