Valetaja. Sabine Durrant

leidsin mehhanismi, mis avas liugukse. Pugesin vahest läbi, sulgedes ukse enda järel.

      Aed peitus ööhämarusse – pikk ja lai muruplats, mida ääristasid põõsad. Selle lõpus puuskeletid taeva taustal ja tume lage tühjus: mänguplats. Mulla ja niiskuse pruunjas hõng.

      Tuledes maja mu selja taga oli varjamata – küünlad laual, nugade-kahvlite läige: väiksemgi pisiasi paistnuks kätte igaühele, kes siin luurata võis. Naeruturtsatus, toolikriiksatus. Boo hääl, mis hüüdis „Ei!”.

      Liikusin vaateulatusest kaugemale. Rohul kükitas üks metallpink, mida köögisviibijate pilgu eest varjas põõsastik. Sättisin end pingiservale istuma, püüdes püksi niiskuseplekkide eest hoida. Ronimisredel ja kõrge musta turvavõrguga batuut kõrgusid taeva alla nagu piraadilaevad Kenti roostikus. Pilve varjust ilmus välja kuu, viirutades oma valguse üle muruplatsi, ja kadus taas. Siis lendas üle taeva lennuk nagu vihane tuuleiil.

      Seekord sain sigareti hõlpsasti põlema. Väljas oli külm. Oleksin pidanud mantli võtma. Mõtlesin, kui kiiresti ma siit jalga saaksin lasta. Õhtu oli ju kena – sain enam-vähem hakkama –, aga nüüd, kui söök söödud, polnud enam midagi teha. Ei naisi, ei tööjuttu. Polnud lootustki kellegi majahoidjaks hakata. Hingasin sügavalt sisse, nikotiini verre tõmmates.

      Äkitselt kostis vali jutukatke, terrassile paiskus soojust – ja sama kiirelt lõigati see läbi. Keerasin pead. Terrassil seisis Alice. Püsisin vakka, juhuks kui ta otsustab tagasi minna, kuid naine astus rohul paar sammu edasi ja nägi mind.

      „Tere,” ütles ta.

      Kohendas siis kiiresti juukseid kuklal – see naiste komme, mida nad nii armsalt märkamatult üritavad teha, pooleldi sasides, pooleldi siludes, justkui usuks nad, et soeng peab olema ühes kindlas asendis. See on kummaliselt liigutav.

      Alice astus sammu lähemale. „Mõtlesin sinult suitsu pommida – kas tohib?”

      Tundsin sisimas kihvatust, nagu ikka sellistel puhkudel. Miks ei võiks mittesuitsetajad endale ise suitsu osta? Või lihtsalt mitte suitsetada? „Aga muidugi,” ütlesin galantselt, pistes käe jakitaskusse.

      Ta poetas end mu kõrvale istuma, küünarnukid põlvedel, ja ma ulatasin talle sigareti. Tegin iroonilise märkuse oma naiseliku sigaretivaliku kohta – eriti väikese tõrvasisaldusega Silk Cut – ja ta naeris, ehkki üritasin sellega ainult naise tähelepanu välgumihklilt kõrvale juhtida. See oli pikk peenike pulk, mille Andrew lauale unustas. Torkasin tulemasina taskusse tagasi, mudides seda endamisi sõrmede vahel.

      Alice tõmbas sügava mahvi. „Mõnus,” sõnas ta. „Ma tegelikult ei tõmba. Tüüpiline seltskonnasuitsetaja. Suitsetaja on tänapäeval nii keeruline olla.” Ja ta jätkas juttu sellest, kuidas e-sigaretid ei paku mingit lõbu ning kuidas nüüd pole sul võimalik isegi mõnusalt „kerget vinet” nautida.

      Lisasin: „Kui keegi oma elektroonilist piipu imeb, ei lähe sa ju „ühte mahvi” küsima? Kui sa just ei taha suutäit karamellilurri.”

      „Just.” Ta naeris. Naise mandlikujulised silmad paistsid kulmukaarte all kassilikult rohekad.

      „Kuidas sa Andrew’ga tuttavaks said?” päris ta. „Ma polegi küsinud.”

      „Õppisin koos temaga Trinity Kolledžis.”

      „Aa, Cambridge. Muidugi.” Alice naeratas. „Kas te olite lähedased?”

      „Mitte eriti.” Seadsin ennast mugavamalt istuma – olgu pink pealegi niiske – ja kallutasin pead, et taevasse vaadata. „Ma tundsin ta õde.”

      „Florrie’t. Ah, muidugi.”

      „Sa tead teda?”

      „Olime kooli ajal parimad sõbrad. Tema kaudu sain ma Andrew’ga tuttavaks. Käisin Florrie’l Cambridge’is külas. Pole üldse võimatu, et me toona kohtusime.” Ta naeratas. „Ma olen Florrie’le palju tänu võlgu. Oleme Andrew’ga väga head sõbrad.”

      Väga head sõbrad. Alice tõi kuuldavale valju kunstliku naeruturtsatuse. Ta oli üks neid naisi, kes küll lobisevad ja flirdivad, aga tehtult. Olulise jätavad nad varju. Sa ei saa kunagi teada, mis neis tegelikult peitub. Kui seal üldse midagi on. Ja voodis on nad igavad.

      Ta uuris hoolega sigaretti oma käes, tõstis siis pilgu ja lausus ujedalt: „Sa vist ei mäleta, et oleksime kohtunud? Cambridge’is või Kreekas?”

      „Sa tundud tegelikult kuidagi tuttav.” Kukutasin sigareti rohule ja vajutasin kannaga mulla sisse. Otsustasin keerutamisele lõpu teha. „Aga kuule, ma palun väga vabandust. Õhtu otsa olen end selle Kreeka värgi pärast sandilt tundnud. Ma ei tea, miks Andrew mind kutsus. Pealegi juhtus see vist oma kaheksa aastat tagasi?”

      „Kümme.”

      „See ei ole mu elus just aeg, mille üle ma uhkust tunneksin. Olime just käinud merel lõbusõidul. Kaotasin oma semud silmist, laev lahkus ilma minuta. Siis ma juhtusin Andrew’ga kokku ja ta aitas õnneks mu hädast välja. Aga ma ütlen ausalt – üksikasju ei mäleta ma siiamaani.”

      „Tahad, ma räägin, mida mina mäletan?”

      „Kui sa just pead.”

      Naine turtsatas. „Sa sadasid sisse kõrtsi, kus me parasjagu õhtust sõime. Sul oli seljas purpurpunane särk kirjaga „Ööklubi Zeus.” Sa lärmasid ja olid jäme. Siis hakkasid laulma.”

      „Laulma?” Tegin grimassi. Mind julgustas, et naise meelest oli see naljakas. „Zeus, nojah. Ma mäletan seda särki. Ja … laulmine … laulmine … ei ole mul kunagi välja tulnud.”

      „Andrew kutsus sulle takso. Toppis su masinasse. Nii ta vist ütles.”

      „Andrew on härrasmees.”

      Köögist kostis korraga lärmi. Alice heitis veel viimase pilgu oma sigaretikonile ja sähmas selle lillepeenrasse. Tal oli seljas lühike tumepunane kampsun, midagi niisugust, nagu kannavad vanadaamid, ja ta tõmbas selle ümber kaela koomale. Naise nägu tõsines järsku. „Iga hetk sellest õhtust on mulle mällu sööbinud. Mul on kõik meeles. Milline kohutav aeg see oli.”

      „Ma kuulsin. Su abikaasa …”

      „Ma ei mõtle Harryt.” Ta raputas pead, tuues kuuldavale kibeda naeruturtsatuse. „Tema suri aasta varem. Ei. Ma mõtlen ööd, kui Jasmine kaduma läks.” Oleksin ma vaeva näinud, ehk oleksin leidnud kusagil oma hämarates mälusoppides mõne jälje sellest, millest ta rääkis; kuid sattusin vaid mälukildudele, jäänustele, ummikteile.

      „Tuleta mulle meelde,” palusin.

      Alice kortsutas kulmu. „Jasmine. Jasmine Hurley. Sa olid ju seal. Vaene Yvonne, lapse ema. Issand.” Ta lasi kampsuni näppude vahelt lahti ja viibutas käsi õhus, sõrmed kokku pigistatud. „Sellest ju kirjutati lehes. Sa pidid sellest järgmisel päeval kuulma või lugema. Kus sa ööbisid? Elcondas? Isegi Pyrose politsei, kes oli algusest peale lootusetu, oleks pidanud sealkandis inimesi küsitlema … Kindlasti sa mäletad.”

      Lasin pea norgu, tundes suurt piinlikkust, et paistsin Alice’ile nii ükskõikne. Ta oli mu mälupilte elavdanud, ehkki üksikasjad jäid siiski väga segaseks – kodust põgenenud teismeline, üksikema, sulist peig? „Ja-jah, muidugi,” kinnitasin. „Tuleb meelde. Vabandust.”

      Alice surus sõrmed ninajuurele. Patsutasin talle õlale, manades näole nii suure annuse ängistust ja hoolt, kui suutsin. Kippusin juba majja tagasi. Mitte ainult külma pärast. Tundsin piinlikkust ja samas viha – need kaks emotsiooni sulasid teineteisesse ja head see ei tõotanud.

      Läbi oksteräga paistis köögis võbelev valgus. Andrew kõndis ümber laua, ta käes läigatas karahvin. Tina oli liikunud toa teise otsa, küünitades külmkapist mingit kaussi –vahukoorekook? – välja tõstma. Bool olid käed pea kohal: ta üritas kampsunit seljast tirida ja tõmbas särki koos sellega. Nägin vilksamisi paljast nahka ja rinnahoidjapaela.

      Terav sirisev heli pani mind uuesti Alice’i poole vaatama. Ta kuivatas silmad ja koukis teksapükste esitaskust mobiiltelefoni.

      „Phoebe