Saamahimu ajel. Ingrid Noll

mis nüüd veel tulema hakkab? Mul hakkas isegi veidike hirm, aga häda korral olin mina ikkagi tugevam pool. „Teie olete mind ikka ja alati pidanud enesessetõmbunud tüübiks, mis kuigivõrd lähebki täppi,” alustas ta kõhklevalt. „Olen tõesti macho-mehe vastand, kellele juba nooruspõlves meeldis lasta ennast juhtida ja nii ma eelistasingi tugevaid ning mõnevõrra vanemaid naisi. Bernadette oli väga valitsemishimuline isiksus. Nii juhtuski, et tundsin end meie abielu esimestel aegadel igati hästi.”

      Milliseid eelarvamusi võis ta küll silmas pidada? „Kas Bernadette oli siis domina ja sina olid tema ori?”

      Mees raputas pead. „Nii seda nüüd küll öelda ei saa, tema oli pigem kõikvõimas ema, kes tahtis endale suurt perekonda, aga lapsesaamisest ei tulnud meil midagi välja. Pärast mitmeid ravikuure ja hormoonteraapiaid võttis üks uroloogidest ka mind uurimisele. Tulemus oli jalustrabav – häda oligi ainuüksi minus. Sellest peale oli kodurahuga ühel pool. Kui ma siis ikkagi aeg-ajalt üritasin ka tema magamistuppa trügida, möirgas ta häälega, mida võis kuulda kolme tänava kaugusele: Jää sinna, kus sa oled ja seisa paigal!”

      „Ah siis nii,” pomisesin mina, sest nüüd hakkas ka minul midagi koitma. „Kuid miks te siis lahutada ei lasknud?”

      „Me rääkisime tihti lahkuminekust ja ka adopteerimisest. Tänapäeval oleks reproduktiivmeditsiin suutnud meid kindlasti aidata, kuid tollal need võimalused puudusid. Lõpuks pidas ka Bernadette ennast liiga vanaks, et mõne teise mehega veelkord proovida. Ja tõenäoliselt leidis ta üha enam rahuldust just minu piinamisest. Aga mind piinas omakorda südametunnistus, sest olin selles süüdi, et tema ei saanud õnnelik olla ja leppisin selle nuhtlusega. Teatud mõttes muutusimegi sado-maso paariks ja seda täitsa ilma piitsade või metallkettideta …” Mees tegi väikese hingepausi ja jätkas: „… olgugi et nendega olnuks võib-olla paremgi.”

      Kergelt segaduses rüüpasin lonksukese juba külmaks läinud kohvi. Mida Hunter nüüd siis minust tahtis? Kas peaksin haiget meest veidi piinama, et vaigistada tema igatsust karistamise järele? Kuna mulle mingit sobivat kommentaari pähe ei tulnud, siis proovisin lihasalatit, olgugi et seda tavaliselt ei sallinud, kas või selleks, et korraks käes hoida ka lauale pandud kahvlit. Minu lauakaaslane oli seni joonud vaid teed ega puudutanud midagi söödavast. Parima meelega oleksin jätnud jumalaga, aga ilmselt oli tal veel midagi lisada.

      Esmalt ta siiski halises veel edasi: „13 aasta eest pakuti mulle osakonnajuhataja kohta Bremeni linnaraamatukogusse. Olin kandideerinud Bernadette’i selja taga ja rõõmustasin väga kui sain nõusoleku. Seal oli vaja meediapakkumised tähtsuse järgi struktureerida, mis istunuks mulle palju enam kui seni tehtud puhtbürokraatlik töö. Aga Bernadette kamandas mind ka seekord: Jää sinna, kus sa oled! Ja mina pidin nendele ära ütlema.”

      „Miks küll?” küsisin. „Kolimine suurlinna oleks ju igale naisele nauditav väljakutse – või siis mitte?”

      „Bernadette oli rikas pärija, ka see maja kuulus talle. Tema oli siin majas üles kasvanud ja tahtis siin ka surra, mitte kunagi poleks ta seda välja üürinud ega ka maha müünud. Lõppude lõpuks tahtis ta seda vaid oma lastekarjaga täita, aga selle plaani keerasin mina tal untsu. Olime Bernadette’iga teineteise elu vastastikku ära rikkunud.”

      Pikkamööda võttis viha minus maad, mitte üksnes egotsentrilise Bernadette’i vastu, vaid peaaegu et veelgi enam selle loiu mehe vastu, kes ei suutnud kuidagi emantsipeeruda. Hetkeks tundsin isegi impulssi talle talumatult alandliku käitumise pärast meepurk vastu pead virutada.

      „Nüüd ei saa enam mitte kui midagi muuta,” ütlesin pahaselt ja tõusin püsti. „Miks sa mulle sellest kõigest üldse jutustad? Mina ei saa sind ju aidata.”

      Ta palus mul veel jääda, sest polevat oma pihtimisega veel sugugi lõpul. See pani mind kõrvu kikitama.

      „Millesse su naine üldse suri?” küsisin umbusklikult.

      „Nagu oleksid mu mõtteid lugenud! Tema elupäevade lõpp lasub raskelt minu hingel. Kusagil kahe aasta eest lasime ennast rutiinselt arstil kontrollida. Minul avastati pahaloomuline kasvaja, mis oli juba jõudnud ka metastaasid laiali ajada. Bernadette oli läbinisti terve, kui kõrgenenud vererõhk välja arvata.

      Ühel õhtul oli meil äge tüli, tegemist oli nagu ikka Bernadette’i õetütrega. See võltsvaga olevus oli ikka ja jälle osanud mu naiivselt naiselt palju raha välja lunida. Tülijärgsel hommikul kuulsin nõrka kloppimist tema magamistoas. Nüüd tahab ta jälle haiget teeselda ja lasta endale voodisse teed tuua, mõtlesin pahaselt, aga jäin kindlaks. Ma ei lase ennast lakkamatult kamandada. Alles hiljem sain aru, et tal oli olnud ajurabandus. Ta ei saanud appi hüüda ja koputas oma seljasügajaga vastu kummutit.”

      „Ajurabanduse puhul on iga minut tähtis,” ütlesin. „Kas kiirabi ei tulnud siis küllalt kiiresti?”

      „Loomulikult oleksin pidanud otsekohe hädaabinumbri valima, aga ma ei aimanudki, et see on elu ja surma küsimus. Kuna ma pidin minema onkoloogi vastuvõtule, siis tõmbasin vihmamantli selga ja läksin välja. Tagasi tulin tunde hiljem ja siis oli ta juba külm. Sellest peale kannatan süümepiinade käes ja ei tea, kuidas oma süüga toime tulla.”

      Mina reageerisin sellele täiesti jahmunult. „Kas siis arst midagi kahtlustama ei hakanud?” küsisin.

      Hunter raputas pead, sest kust pidanuks too teadma, et mees naise ajurabanduse ajal veel kodus oli.

      Miks oli ta just mind endale pihiisaks valinud? Ja mida siis nüüd? Ega ta ometigi oota, et mina teda sunnin teda pattu kahetsema?

      „Tegemata jäetud abikutse eest pead sa küll vaid enda südametunnistuse ees vastust andma,” ütlesin. „Aga mina ei ole sulle mingi pastor, kohtunik ega ka timukas ja annan nüüd vaid jalgadele tuld…”

      Mees hoidis mind tugevasti varrukast kinni. „Palun jää veel mõneks minutiks, Karla! Ma ei kutsunud sind selleks, et sa mulle mu patud andeks annaksid,” ütles ta. „Kahjuks ei ole mul ei sõpru ega sugulasi, kellelt võiksin abi paluda. Minu valik langes just sinule, sest olen kindel, et sina ei ole omakasupüüdlik ega kasuta minu olukorda ära. Iga teine naine oleks sellise sugugi mitte varatu, aga surmahaige lese kavaluse ja viguritega oma võrku püüdnud, et aga võimalikult kähku pärijaks saada. Olen oma esialgses testamendis korraldanud nii, et see suur maja pannakse oksjonile ja selle eest saadud raha antakse Heidelbergi hooldekodule. Veerand summast tuleks siiski välja maksta sinule, kui sa täidad mu väikese soovi. Mina nõuan vaid, et sa võtaksid enda kanda minu viimase puhkepaiga korrastamise ja hoolduse kulud ning hoolitsed selle eest, et mind maetaks mu naise kõrvale. Minu hauakivil peab olema kiri: Su vaenlane on lähedal.”

      „Kui muud midagi ei ole,” ütlesin kergendustundega, „siis saab tehtud!”

      Naeratasime teineteisele, surusime kätt ja leping oli sõlmitud. Nüüd oli mulle täiesti selge, et üksteise kõrval seisvad graniitplaadid väljendavad täielikult selle perekonna motot: Jää sinna, kus sa oled! – Su vaenlane on lähedal!”

      Kui lõpuks tänaval olin, tekkis tunne, et naabermaja aknast jälgib mind vanem naine.

      2

      Sensatsioonikihk

      Alles vanaduses sain õieti aru, kui üksik olin enamuse oma elust olnud. Mul ei olnud oma perekonda, mu koolikaaslased ei elanud siin ja mu vend oli rännanud välja Kanadasse. Mul ei käinud külalisi ja seetõttu kutsuti ka mind külla aruharva. Kui võimalik siis vältisin ka töökohal korraldatud pidusid, olgugi et sain töökaaslastega igati hästi läbi. Seetõttu oligi omamoodi õnn õnnetuses, leida tänu koos läbielatud seiklusele lähedasem suhe palju noorema raamatukoguhoidjaga.

      Judith oli tollal meie raamatukogus alles uustulnuk ja töökogemusi oli tal veel vähe. Kui sain kord kutse suure raamatukaupluse taasavamisele, küsisin mingi hetketuju ajel Judithilt, kas ta ei tahaks minuga kaasa tulla. Ühel laupäeva keskpäeval sõitsimegi siis Mannheimi ja lobisesime seal niisama noore juhataja ning tema isaga, keda tundsin juba ülikooliajast. Veiniklaasi taga saime temalt kuulda kõike uuest innovaatilisest kontseptsioonist raamatukaubanduses ja lasime