Hot Dog. Reijo Mäki

Tallinna rannikult.” Ka Luusalmi rüüpas. Vägevama lonksu kui mina.

      Läksime edasi. Stroh lõi kohe sisikonna soojaks ja seejärel jõudis järellainetus latva. Jalg muutus kergeks. Pea seisis ees kallak. Nägime juba kaugelt, et Pastor Alaneni antikvaarse raamatupoe ees seisis kümmekond inimest. Kõik vahtisid vitriini.

      „Miks seal nii palju rahvast on?”

      „Kunstiinimesed.” Luusalmi kiikas kella. „Jah! Performance algas … juba tund aega tagasi.”

      Leidsime tänavanurgalt koha ja asusime rahvahulga tagant aknast sisse vaatama. Antikvariaadi vitriini taga seisis tool, millel kössitas ihualasti paks mees, peas punane Pipi Pikksuka parukas. Mees lappas mõtlikult pornoajakirja. Vitriini ülaosas oleval ribareklaamil seisis: DBTP VITRIINI-PERFORMANCE: 3/5.„ISANE PÜKNIK PIPI LOEB PORNOAJAKIRJA.”

      „Oi kui vinge!” ohkas Luusalmi summutatud häälel. „Tõeline ja ehe DBTP. Mässav, multidistsiplinaarne äärmus … Paadisillal peab olema ka muud peale ühtede ja samade bändide. Selline … selline kunst … see on DBTP sool.”

      Jõllitasin viivu vaikelu.

      „Jah. Aga mida korrakaitse selle kohta peab arvama? Üsna julge, mees ihualasti aknal …”

      „Paljalt, kahtlemata. Aga kas härra noks on näha? Ei ole, kuna kõht varjab kõik ilusti ära. Selle peale on mõeldud. Viimasele kui üksikasjale. Lugesin projekti kohta Turun Sanomatest, idee autor on kunstnik Reetta Pujo. Ja see naine on oma erialal tunnustatud. Oskab värki.”

      „Sildil on kirjas kolm viiest,” arutlesin. „Järelikult on tervelt viis Turu linnas asuvat vaateakent kunsti päralt? Mida nendes teistes tehakse? Kas kõik on pornograafilised?”

      „Muidugi mitte. Igal vaateaknal on oma lugu − selline, mis on ajendatud vaateakna kunstile rentinud äri tegevusest. Jah. Pastor Alanen müüb siin vintage-pornot, järelikult on selline lähenemine igati asine. Kunstnik olevat soovinud saada ka mõne matusekontori vitriini, teemaks elavad surnud. Aga DBTP-artikli põhjal jooksid läbirääkimised liiva.”

      „Imelugu!”

      Lähenesime antikvariaadi uksele. Ukseklaasile oli kinnitatud silt, mis teatas, et asutuses toimub erapidu, mis lõpeb kell seitse õhtul. Samas uks avanes ja Kaskenkatule astusid kaks meest: Pasi Tamminen ja Nekku Nevala, mõlemad DBTP elavad legendid. Käimalükkajad. Kätlesin meestega ja pärisin:

      „Senjoorid! Mis seal sees toimub? On palju külalisi?”

      „Ikka,” vastas Nekku ja pilgutas silma. „Vares, mine vaata too kunstnikupreili ihusilmaga üle!”

      Pasi Tamminen kergitas pöialt ja noogutas tähendusrikkalt.

      „Jah. Neiu Reetta! Ülemeelik tots. Tead mis, Vares! Vii ennast kunstiga kurssi!”

      Reetta Pujo oli väikest kasvu, vanuselt ilmselt üle neljakümneaastane naine. Naine polnud kogukas, aga tema suur isiksus täitis Pastori antikvariaadi seinast seina. Kõlaval häälel vahetpidamata vestlev, kurguhäälse naeruga naine oleks ilma tikk-kontsadeta olnud veelgi miniatuursem. Reetta Pujo tulipunaseks värvitud juuksed olid pealaele herilasepesaks kokku kuhjatud. Naisel oli seljas must miniseelik ja siidist korsett, mis rõõmustas silma. Rabav, leekpunane pumat ja toon-toonis küünelakk andsid puhast tõugu miniveenusele täiusliku lihvi.

      Nii kui sisse sain – ja haaranud kätte boolikruusi −, hakkasin oma võimalusi kaaluma. Stroh möllas juba hüpotaalamuses ja järelikult sääraste asjade arv, mida teha ei julgeks, vähenes kogu aeg. Kohutaval kiirusel. Seega otsustasin teha kiire, strateegilise käigu. Viivitamata, kahtlemata oma meheliku isiksuse atraktiivsuses, astusin kunstnikule ligi. Jutt kaldus sujuvalt vitriinil istuvale, umbes saja neljakümne kilosele kunstiteosele.

      „Võimas ekspositsioon!” Naeratasin. „Üks küsimus! Kunstiteosel on kindlasti ka mingi sõnum?”

      „Kunsti ei tohi kunagi üksipulgi lahti seletada.” Naine naeris. „Vaatajale peab võimaluse jätma. Ruumi isiklikule nägemusele. Teos sünnib alles vaataja peas.”

      „Selle koha pealt on sul vägagi õigus. Aga hmmmm … võiksid siiski pisut paotada …”

      Reetta Pujo vaatas mulle silma. Hoomasin, et see meeldib mulle. Naine laiutas käsi.

      „Teos toetub erinevusele. Meessoost Pipi! Mitte küll maailma tugevam, aga ilmselt pekisem …”

      „Väga hea selgitus!” Ehk oleks aeg esitleda? „Tere, mina olen Jussi, kunstikoguja.”

      Reetta Pujo mõõtis mind pikal pilgul. Millegipärast irvitas, sundis end siiski tõsiseks ja sõnas:

      „Kunstikoguja! Teid pole praegusel turul kunagi ülearu. Oled sa liikvel ostusooviga?”

      „Sellepärast ma siin olen. Ja pean möönma, et tunnen pisut huvi tolle vaateaknal oleva teose vastu. Sellega kaasneb paraku tilluke probleem. Mingit hinnasilti ma ei märganud …”

      Reetta Pujo prunditas särasilmi suud. Tammineni hinnang pidas paika, tegu oli tõepoolest ülemeeliku totsiga.

      „Ohoo … kas ma olen selle unustanud? Sul on juba koht teada, kuhu teos paigutada?”

      „Elamises peab ikka nii palju aknalaudu olema, et ehtsale kunstile sobiv koht leida!”

      „Tore. Hindan seda väga! Mis hinda puutub, siis nii palju võin öelda, et kunstiteos ise pole kuigi kallis … aga kõik need hoolduskulud!”

      „Pead sa silmas toitlustamist?”

      „Just. Parem juba ausalt kõik ära rääkida. Taneli sööb kõvasti. Ostja peab seda teadma, et hiljem mingit ütlemist poleks. Ma olen aus.”

      „Pean sellest lugu …”

      Samal hetkel plaksutas Pastor Alanen käsi ja jutuvada lõppes. Antikvariaadi riiulite vahele kogunenud inimesed, oma kolmkümmend silmapaari, pöörasid pilgud müügileti poole. Pastor teatas, et bool saab varsti otsa, ja kutsus januseid täiendust võtma. Novellikirjanik Luusalmi asus sopakariiuli äärest vilkalt teele. Vaatasin küsivalt Reetta Pujole otsa. Naine teatas, et võtaks meeleldi veel ühe kruusikese. Tõin meile joogid. Seejärel päris naine:

      „Jussi, sa oled selline suur kunstiarmastaja. Ja suure kunsti koguja. Mida muud huvitavat sa veel teed?”

      „Ah! Mitte midagi põnevat. Mina olen meist kahest see igavam kuju.”

      Reetta Pujo vaatas mulle pikalt, üksisilmi ja hindavalt otsa. Otsene ja intensiivne pilk pani mul kõhusopis midagi kergelt tukslema. Reetta Pujo avastas boolikruusi eksinud oliivi, krõmpsutas seda ja sõnas:

      „Sul on ju mingi töökoht ka.”

      „Nojah.” Kehitasin õlgu. „Ka nii võib öelda.”

      „Mida sa teed? Räägi välja! Ega amet pole mingi riigisaladus.”

      „Töötan raamatupidamisfirmas. Pearaamatupidajana …”

      Reetta Pujo kõkutas naerda. Naine patsutas mulle kergelt õlale, silmad välkumas ja sõnas:

      „Muidugi! Pearaamatupidaja. Oleksin pidanud kohe ära arvama. Seda näeb juba kaugelt!”

      Samas ärkas telefon ellu. Vaatasin näitu. Helistaja oli edukas mänedžer Ernesto. Vabandasin Reetta Pujo ees ja ütlesin, et pean vastama, töökõne. Siirdusin paar meetrit kaugemale, raamaturiiulite vahele.

      Ernesto rääkis melu keskelt. Ta oli mures. Kuuldavasti oli Tres Birdies läinud Marina sviiti kesköiseks esinemiseks DBTP pealaval ette valmistuma. Samas olid ilmnenud mõned ebameeldivad probleemid. Wilma Wästrik oli endale ilmselt mingit kangemat kraami sisse ajanud. Vahanen vandus ja ähkis, et neiu tuttpea oli omadega üsna sassis.

      „Raisk, õnneks on veel viis tundi aega, enne kui nad püünele peavad kobima. Ma helistasin kohale ühe vana tuttava arsti, kes oskab lõugu pidada. See mees on varemgi imesid teinud. Jäin mõtlema, on sul, Vares, mingit aimu, kust minu kakaduu kraami võis saada?”

      Kibrutasin kulme. Ja siis meenus −