Eimiski. Hanif Kureishi

veel keppidele ja suundusin aeda mediteerima, kukkusin pikali. Olen raske. Ja kuna mind rõhusid austrid, rammusad pirukad, marja-saiavorm, kitsejuust ja pistaatsiapähklid – mis loksusid ringi Bloody Maryde, veini, tumeda õlle ja brändijärves –, ei saanud Zee mind püsti upitatud. Pidime neli tundi kiirabi ootama. Mõtlen tihti oma surmale ja sellele, kuidas see toimub. Mul polnud mingit isu surra põrandal, kus on raske rääkida. Loodan, et mu viimsed sõnad lähevad antoloogiatesse.

      Uksekell tiriseb. Kell on kaheksa.

      Viimaks jõuab kohale hävituse ingel. Õhtu algab. Eddie saabub naeratades, süli pakke täis: filmid, juust, šokolaad. Zeele orhidee.

      „Oodake üks hetk. Las ma vahetan riided ära,” ütleb Zee.

      Vaatame Eddiega jalgpalli. Kahtlustan, et ta suhtub minusse üleolevalt. Talle tegelikult ei meeldi sport, mida ta peab juhmardite huvialaks. Aga Eddie puhul on raske milleski kindel olla. Ta tahab meeltmööda olla.

      Mu silmad on poolsuletud, aga tunni aja pärast ärkan üles ja näen, kuidas Zee tuleb aeglaselt oma toast välja, seljas siidist kurta-pidžaama. Varsti joovad nad juba rõõmsalt, nagu ka mina. Midagi on teoksil. Eddie ja Zee istuvad vastakuti diivanitel, aga mängivad kumbki telefoniga nagu teismelised.

      Kohendan fessi ja rüüpan veini, mille olen asetanud oma sebranahksel tumbal klaasialusele. Nad saadavad teineteisele sõnumeid. Näen, kuidas Zee oma telefoni vaadates naeratab ja juukseid pillutab. Ta tõstab jalgu risti ja lahku, kuni tuhvel lendab jalalaba otsast, mis seisatab nagu siug metsas. Vaatame mõlemad seda kõnekat jalalaba. Kahtlustan, et Eddie tahab tuhvlit üles tõsta.

      Nartsissism on meie religioon. Endlikepp on meie rist ja me peame seda kõikjal kaasas kandma. Haaran aeglaselt enda oma ja kergitan seda.

      Filmin jalalaba ja muud materjali. Olen läbematu, tunnen sellest langusest himurasse masohhismi peaaegu peapööritust. Valu on säärane nauding ja nauding säärane valu. Kannan hoolt, et oleksin iseäranis vaikne ja jõuetu. Mitte et nad seda märkaksid.

      Palun, et mind voodisse pandaks. Võtan tableti, mille sülitan salamisi välja. Sellest pole nagunii mingit tolku: targem oleks juba elevandile aspiriinitablett anda.

      Eddie toimetab mu oma tuppa ja aitab mind madratsile tõsta.

      Padjad teevad haiget. Ta sätib nad mulle meelepäraseks. Tema sõrmed on kärmed ja pehmed, kui mõmisen: „Miks on nii, et kui sa filmis mõnd santi näed, saad aru, et ta tapetakse? Kas sellepärast, et ta ongi juba rusu?”

      „Ma mõtlen selle üle järele,” ütleb Eddie ja kustutab tule. „Siis on mul pärastpoole mingit tegemist.”