Veider armastuslugu. Arp Rullingo

teine kui see, kellega ta rääkis. Õnn, mida hoovas sellest kohtumisest, ainsast vaatest, pilgust, haihtuks nagu hiline udu päikese käes. Ei, see oli mööduv õnn, mis kadus ruttu. Ja ometi oli see õnn, hetkeline suur õnn.

      Saarde muutus leebeks kõige vastu: ümbritseva looduse, metsasalu, nelja järve vastu, mis paistsid mäelt vaadates, metsapuude, tuhmi taevalae ja eemal kurjalt haukuva koera vastu. Õnn ainsast hetkest, sellest oli talle küllalt, rohkem ta ei vajanudki. Nii oli kõige parem. Imelik, kuidas võisid ta meeleolud nii kiiresti vahelduda. Nüüd rõõmutses ta nagu laps mingist tühisest kinnipüütud pilgust. Kas ta ei olnud mõnel viivul isegi sentimentaalne? Võib-olla hakkaks ta pisaraidki valama, kui kuuleks kandlel mõnd lapsepõlve viisi?

      See meeleolu ei hajunud, vaid aina süvenes. Ta jõudis välja teispoole metsa. Uus senitundmatu maailm paelus silmi. Poolkumeral mäel lömitasid üksikud talumajad ja taamal lõppes silmapiir uue metsatukaga. Kollakasrohelised vöödilised põllulapid ristusid mustadega, lame mäekülg oli nagu malelaud. Maantee lookles laisalt, kuid selles laiskuseski oli võlu, kutsuvat võlu.

      Nad sammusid kahekesi – Saarde ühes õnnega. Ta elas juba lossis ning maitses armastust tundmatu möödujaga. Oh ei! Ta rändas varjatud teedel, kus õhtupäike pani punetama kase haralised oksad ja kaamed tüved; ta hõljus pilvedel ning sõudis hõbepaadil vaiksel järvel, eemalt aga kuuldus tasaseid voogavaid helisid. Helide tõus ja mõõn meenutas ammuunustatud meloodiat. See viis, mis oli painanud teda nagu lummutis, meenus iseenesest ja just nüüd, kus ta seda kõige vähem oli oodanud. Kuidas oli ta vaeva näinud selle ammuununenud viisi meeldetuletamisega, vahel oli ta mõtelnud, et hullub, sest iga katse meelde tuletada oli lõppenud kõmiseva tühjusega, halvemal juhul aga segava võõra viisiga.

      Ta muutus üha rõõmsamaks, leelutades nagu väike laps mingit vähekõlavat laulujoru. Ta arvas, et kui ta seda viisi endamisi ei korda, siis ununeb see jällegi ning tal tuleb asjatult vaeva näha uuesti meeldetuletamisega.

      Kuidas oli temas äkki ärganud see vana lapsepõlvest tuttav viis? Just nüüd, kus ta oli kohanud seda neidu! Oli see möödunud daam kuidagi seotud tema lapsepõlvega? See ei võinud nõnda olla. Või siiski? Kas see ei olnud üks neist paljudest unistuslikest kujudest, mida ta oma lapsepeas oli fantaseerinud? Nüüd kohtas ta seda kuju ka ilmsi, kümneid aastaid hiljem. Ta oli jäänud endiseks hapraks kujuks, blondiks daamiks, keda võis ainult vaadelda. Aga kui see daam elutseb siinses alevis, kas ei või siis juhtuda, et ta edaspidi veel kohtab teda. Ta võib ise otsida juhust lähenemiseks.

      Aga kas ta ei mõtelnud praegu otse rumalusi?

      Arstid leidsid, et ta on närvihaige, ning soovitasid talle rahulikku elu kuskil vaikses asulas või sanatooriumis. Ta oli hüljanud arstide nõuande. Ent ajast, mil teda hakkasid painama mingid hullud nägemused ja otse kehaliselt vastikud närvihaigushood, pages ta ühel heal päeval, lihtsalt kadus sõprade ringist, ütlemata, kuhu ta läheb. Õigupoolest ei teadnud ta isegi, kuhu minna. Ta oli istunud rongi, lunastanud kaugeima jaama pileti ja tahtnud siis täiesti juhuslikult ükskõik kus meeldivas paigas maha minna. Kuuldes rongis ühe kõrvaga kõnelust Loopre alevist kui kaunist suvituskohast, nüüd sügisel vaiksest alevist, otsustas Saarde Loopre alevi oma asupaigaks valida.