Mull. Birk Rohelend

>

      Kes kannatab, see kaua elab

      0

      Tuhande õie aed

      Taevast langes voogudena alla hunnituid roosakaid kroonlehti. Tuulehoog, mis õunapuude oksi väristas, puges aias seisvale mehele põue ja sundis teda õhukese pruuni kevadjope hõlmu koomale tõmbama. Üle tema pea laiutas lõputu taevas. Söötijäetud põllud rohetasid silmapiirini, nende servas kõrgusid kaugusest sinakad kuused. Õhk oli elu täis. Sirelipõõsaste võrastikes sagisid varblased, iidvana kõrge pärna oksal sädistas musträstas. Vana maja katus tegi iseäralikku lõgisevat häält, kui tuul räästa alla puges. Aidaukse ees liuglesid madalal väikesed sinised liblikad. Mööda üksikut pikka rohukõrt roomas laisalt pruuni- ja kollasevöödiline koheva karvaga päevakoer. Madala mustendava saunamaja nurga tagant kiikas võssakasvanud tiigi sätendav serv. Kõikjal tema ümber laius värske ja vaikne hiliskevad, mis embas maad ja meest.

      Arvedit tabas imelik tunne. See koht oli talle tuttav. Ei, ta ei olnud siin kunagi varem olnud, aga ometi oli tal selline tunne, nagu oleks ta koju jõudnud. Jah, kunagi ammu, hästi-hästi kaua aega tagasi olid kevaded olnud just sellised. Sädistavad. Sädelevad. Mulla- ja rohulõhnased.

      „Mis sa arvad?” küsis Jaan.

      Selsamal hetkel torkas kuldne päike Arvedile oma sõrme silma ning ta oli sunnitud varrukaga üle näo rehmama. Rinnus pakitses iseäralik valu. Kuidagi imelik oli öelda, et kõigest hoolimata ei olnud tal erilist usku, et peremehe soov täitub. Kauged krundid ja mugavusteta majad olid juba mõnda aega tagasi moest läinud. Nüüdisajal tahtsid inimesed elult midagi enamat.

      „Ma olen siin omaette mõtisklenud, et kui siia ühed korralikud inimesed leiaks ja müügist mõistliku tasu saaks, elaks kah paar aastat seda va linnaelu.”

      Majaomanik sirutas selga, nii et lülid ragisesid.

      „Vaataks, kuidas vesi kraanist pahiseb ja soojus ise tuppa ronib. Käiks kinumajas ja kohvikus ja patseeriks uulitsal nagu õige mees kunagi … Kaua ma siin õunapuude vahel ikka niimoodi kükitan nagu Aadam, ainult ilma Eeva ja madu-ussita.”

      Mees puhkes kõhinal naerma. Arved muigas nukralt. Silmapiir oli valusalt avar, õhk piinavalt värske ja elu täis. Kopsud valutasid hingamisest, silmad kipitasid näos ja jalad tahtsid vägisi mööda põldu punuma pista.

      „Üks tööstur pakkus mulle, et ostab ära, tõmbab buldooseriga siledaks ja muudab mu kodu põllumaaks. Kujutad ette! See maja on sada kolmkümmend viis aastat vana. Ja ahi, too on ligi kolmsada aastat vana. Viisteistkümmend põlvkonda inimesi on sellesama ahju ees istunud ja tulle vahtides mõtisklenud …”

      Mees vangutas pead. Arved heitis talle kiire kõrvalpilgu. Pakitsus kasvas tugevamaks. Selliseid mehi oli vähe alles jäänud. Enamik oleks raha vastu võtnud ja leppinud tõdemusega, et see, mis edasi tuleb, pole enam nende kätes. Ainult mitte Jaan Tiliver. Seesama halli habemega, väljaveninud põlvedega dressipükstes, raskelt jalutuskepile toetuv mees.

      Arved ohkas. Imelik oli seda maja müüki võtta, sest see koht oli nii väga oma omaniku nägu. Vana ja kulunud, kuid siiski väärikas. Kooruvast värvist ja lagunema kippuvast katusest hoolimata isegi veidi pidulik. Nagu peremehestki oli ka majast saanud aja jooksul kadunud väärtuste kehastus.

      Arved heitis enda ümber laiuvatele valdustele veel ühe pika pilgu, pühkis kulmud roosakatest kroonlehtedest puhtaks, noogutas paar korda tõsiselt, köhatas ametlikult ja pööras siis Jaanile selja. Esimest korda elus oli tal natuke kahju, et tal on selline töö.

      Kui ta lõpuks oma Mercedesele hääled sisse lükkas ja hoovist metsavaheteele keeras, hakkas juba hämarduma. Teravad kuusetipud puistasid taeva roosakale palele musti kolmnurki, kruus rabises rataste all. Siis juhtus midagi imelikku. Autolaternate valgusvihku ilmus kohev pruunikas-valge jänes. Loom sattus nähtavasti segadusse, sest ühe hetke hirmunult valgusesse jõllitanud, hakkas ta siksakitades mööda teed edasi jooksma, nii et Arved oli sunnitud kõige väiksemal kiirusel edasi sõitma. Justkui oleks jänesel olnud temaga oma plaan, keeldus ta jonnakalt teelt lahkumast. Mitukümmend meetrit mööda teed autoga vaevaliselt edasi roomanud, sai mehel sellest villand ja ta otsustas mootori välja lülitada, et jänes saaks valguse käest pääseda ja tagasi metsa minna. Kui ta autost välja tuli, istus too ikka veel teel ja vaatas tema poole. Arvedi põlved tegid korraga imeliku jõnksu. Esmapilgul oli raske mõista, mis teda nii tohutult rabas. Pärast mõningat järelemõtlemist sai ta aru: oli täiesti vaikne. See oli maapealne täiuslik rahu, rammus vaikus, mis oli elu täis. Mets nagises ja sahises tema ümber, putukad ja linnud krabistasid puudel, siilid nohistasid põõsastes. Ninna uhkas märja mulla ja sambla lõhna. Vaikus oli kõrvadele valus, imelik oli olla niimoodi, ilma trammi-, trollija bussihäälteta, naaberkorterite inimeste sammudeta, jutumulinata, printerite huugamise ja kööginurga nõudekolinata. Sedasorti vaikust polnud ta enam ammu kogenud, see oli mattunud aastakümnete tolmu alla, lebanud seal puutumatuna, unustatuna, peaaegu oodates lõplikku kustumist häälte, piltide, inimeste ja faktide lademete all.

      Arved vaatas ringi, nagu kogeks seda kõike esimest korda.

      1

      Lõpp

      „Kõik on läbi.”

      Saali laskus lämmatav tardumus. Tavalised sosistamised, kõhukoristamised, toolikääksutamised ja peakratsimised lõigati justkui noaga katki. Üheks hetkeks jäädvustus kogu kolmekümnepealine kolleegium otsekui stoppkaadrisse – telefoniklahviklõbin lõppes, soolestikud peatasid lõunasöögijääkide töötlemise, toolid ei nagisenud enam. Isegi nasaalsete-sinusoidaalsete probleemide käes vaevlev ning seetõttu alati vilinal hingav Tõnu Pooppuu ei toonud kuuldavale ainsatki heli – ilmselt oli selleks hetkeks ka tema hingamine lakanud.

      Nüüd oli see käes. Hetk, mida nad olid juba kuude kaupa ärevalt oodanud. Üheainsa lausega astus ta nende ellu nagu halja mõõgaga timukas.

      Ahto Kammeljase õõnsal häälel lausutud prohvetlikud sõnad ikka veel kõrvus kumisemas, istus Arved Tuisk bussipeatuses pingil ja ohkas. Pikalt, sügavalt ja häälekalt. Inimesed tulid mööda teed, poekotid käes, aga tema ainult ohkas ja silmitses neid oma suurte, pruunide, veidi melanhoolsete silmadega, kohendades samal ajal üle püksirihma vajuma kippuvat vatsa. Kaks väikest tüdrukut, ühesugused roosad seljakotid seljas, istusid tema kõrvale pingile ja hakkasid millegi üle oma peenikeste ja kiledate häältega valjuhäälselt vaidlema, aga Arved ei kuulnudki neid, põrnitsedes otsa isiklikule katastroofile, mis lähenes vankumatu kindlusega nagu rohekasvalge trollibuss, mille sarved liinidel joostes aeg-ajalt sädemeid lõid. Troll kandis numbrit „1”, see oli tema number, aga mees ei märganud seda. Selle asemel püüdis ta pilku hallis läikivas ülikonnas noorsand, kes kõneles mobiiltelefoniga, särav naeratus näol. Kidur rind kummus laitmatu pintsaku all, püksid laperdasid pikkade kõhnade koibade ümber ja läikivate kingade ninad vaatasid uhkelt väljapoole, samal ajal kui mees jalgu imelikult pildudes edasi marssis. Arved tundis, kuidas miski temas kihvatas. Võõras käitus lihtsalt lubamatult kohatult. Samal ajal kui tema sees laiutas ja lõõmas kõige mustem ja kõikehõlmavam lein, lagistas teine oma suurte valgete hammastega naerda. Ta põrnitses võõrast sedasorti pingsa tähelepanuga, et tema suured puhmaskulmud ninajuurele kokku ronisid ja näkku ühe pika karvase horisontaaljoone moodustasid. Mille üle sai võõras ometi niimoodi ogaralt õnnelik olla – sellel hallil, hirmsal ja elumuutval päeval? Arvedil hakkas vaatamisest palav. Kõrvus kohises. Viha võõra vastu kobrutas soontes koledal kombel. Tol hetkel soovis ta kogu südamest, et teinegi oleks haiget saanud – et temagi oleks oma suure rõõmu asemel tundnud hoopis sedasama külma, pigistavat kätt südame ümber. Siis juhtus midagi imelikku. Temast möödudes mees takerdus ja hakkas kukkuma, vehkides meeleheitlikult kätega, üritades säilitada tasakaalu. Kuuehõlmad laperdasid, mobiili hoidev käsi raksatas vastu bussipeatuse metallposti. Mõne vaevarikka hetke pärast õnnestus mehel kindlustunne tagasi saada, aga naeratus oli kadunud; mobiiltelefoni klaasi kattis tihe klaasikildude ämblikuvõrk. Mees, kes oli hetkega näost mitme tooni võrra kahvatumaks jäänud, keeras pead ja käratas tema poole vaadates südametäiega „Kurat!” – nagu olnuks see kuidagi Arvedi süü, et ta just temast möödudes komistama pidi. Tegelikult tundis ta ennast tõepoolest imelikul kombel süüdi olevat, nagu oleks tema isekas soov oma valu jagada võõrale praegu mobiiltelefoni maksnud.

      Laternaposti külge kinnitatud prügikastis sobras räpakas vanaeit – või