Tunnete püünis. Katie Dougan

Tal on juba sertifikaat personalijuhi kursuste lõpetamise kohta, ta ju isegi töötas sel alal, kuigi Jordani nõudmisel pidi ta töö jätma. Kuid selle ajani, kuni ta oma haridust tõendava tunnistuse kätte saab, läheb mitu aastat. Ja raha õppimiseks peab võtma Jordanilt. Temal endal ei ole midagi. Alati tegeles kõigega Jordan.

      Ei, mõtles Ellen, ma ei taha kellestki sõltuda, seda enam veel temast. Mida ma tegema peaksin? Ehk püüda lapsehoidjaks saada?

      Rasketest mõtisklustest äratas teda meeldiv meesterahva hääl:

      “Mademoiselle, kui te otsite tööd ja teile meeldib inimestega suhelda, siis mul on, mida teile pakkuda.”

      Ellen tõstis silmad ja nägi enda ees väliselt üsna meeldivat umbes neljakümneaastast meest. Tema naeratus oli nakkav, nii et ka Ellen naeratas tahtmatult vastu.

      “Kuidas te teate, et ma tööd vajan?” küsis ta üllatunult.

      “Inimene, kes kell kümme hommikul kuulutuste lehte loeb, on väljaspool igasugust kahtlust tööotsija. Kas lubate enda juurde istuda? See on nimelt minu lemmiklaud.”

      Mees kehitas pisut kohmetult õlgu.

      See armas liigutus meeldis Ellenile nii, et ta osutas enda kõrval asuvale tühjale toolile ja sai kohe veel ühe silmipimestava naeratuse osaliseks.

      “Minu nimi on Eugène Dévlois.”

      “Ellen Ticher.”

      “Olen väga rõõmus teiega tutvumise üle.”

      Eugène suudles galantselt Elleni kätt ja võttis istet.

      “Mida te tahtsite ütelda?”

      “Olen istunud siin juba peaaegu terve tunni,” vastas Ellen naeratades, “ja olen juba kõhu täis söönud.”

      “Sel juhul ehk tassike kohvi? Kohvi ei saa ju kunagi liiga palju olla.“

      “Aga kuidas kohvis sisalduva kofeiiniga on?” tundis Ellen huvi. “Ma olen juba kolm tassitäit ära joonud.”

      “Mis te nüüd, on see siis mingi kogus!” lõi Eugène käega. “Aga kui olete proovinud minu valmistatud kohvi, mõistate kohe, et sellel värvitud veel, mida õilsa joogi pähe pakutakse, ei ole midagi ühist kohviga.”

      “Mulle on siin valmistatud kohv alati maitsenud.”

      “Nagu ma juba ütlesin, te ei ole proovinud minu keedetud kohvi.”

      “Aga teie olete väga enesekindel inimene.”

      “Mitte midagi taolist. Ma räägin alati ainult tõtt,” hüüatas Eugène uhkelt.

      “Kas ikka alati?” küsis Ellen naeratades.

      “Noh, kui ma vallandan sobimatu töötaja ilma mõjuva põhjuseta või rahustan tujukat klienti, võin ka luisata. Aga niisama, elus, mitte kunagi. Kui pelgate kofeiini, siis valige Cafe Glasse. Palun teid, mademoiselle Ellen.”

      Ellen hakkas naerma.

      “Teile on võimatu ära ütelda. Kuid ainult ühe tassikese.”

      “Suurepärane,” innustus Eugène. “Te lihtsalt pöörate mind ellu tagasi.”

      “Ma nagu ei märganud, et oleksite enne meie kohtumist suremas olnud.”

      “Ma maskeerun hästi. Mary,” kutsus ta ettekandjat, “tassike glasseed sellele veetlevale daamile ning tassike musta idamaist mulle. Ja pidage meeles, et kui te jälle tehnoloogiat rikute, ei tule ma enam kunagi siia.”