Seekord igaveseks. Elisabeth Kelsey

mis oli teda sundinud Carolale tõtt ütlema. Ehk naiste solidaarsus? Võib-olla solvumine Martini peale, ehk ka pisike kättemaksusoov, kui ebameeldiv see Aliciale endale ka ei tundunud.

      Lõppude lõpuks, mis hea pärast ma end iseenda ees õigustama pean? mõtles Alicia, lõigates ette mingile Bentley idioodile. Carola küsis ja mina vastasin talle ausalt. Martin on selles ise süüdi, et ta sule sappa sai. Ma ei helistanud talle kordagi ega palunud kohale sõita. Jah, me sobime teineteisega nagu taba ja võti. Seks võib-olla oli Ericuga parem, aga ma ei taha sellele mõeldagi. Eric, nagu ka Martin, on minevik. Olen jälle vabas vees!

      Alicia parkis uljalt toimetuse maja ette ja väljus oma uuest Mini Cooperist ning patsutas autot õrnalt kapotile. See sõiduriist oleks nagu spetsiaalselt Alicia jaoks tehtud. Igal juhul usaldas ta autot palju rohkem kui mehi.

      Ma ei mõelnud ilmaaegu, et sina ka tüdruk oled, mõtles Alicia rahulolevalt naeratades.

      Ta lülitas signalisatsiooni sisse ja suundus toimetusse. Igast kandist uuritud moraalsed probleemid võis õhtusse edasi lükata, praegu seisid ees tähtsamad asjad.

      “Tere, Lis,” kuuldus igalt poolt.

      Alicia kõndis mööda pikka koridori siia-sinna sõeluvate kullerite ja jooksupoiste eest osavalt kõrvale põigeldes. Ta läks õnnelikult naeratades, sest siin oli tema koht, siin tundis ta end kindlalt, siin oli ta selline nagu oma unistustes.

      Tema töölaud asus suures toas, mille akendest paistis Hudson. Alicial kui ajakirja kõige nimekamal kaastöötajal oli privilegeeritud koht akna juures, kuid sellega tema soosimine ka piirdus. Nagu kõik ülejäänud ajakirjanikud, pidi ka tema oma töö õigeaegselt ära andma ja selles mahus, mida oli nõudnud toimetaja.

      Alicia istus rahuldustundega mitte eriti suure, kuid igasuguse kraamiga üle külvatud laua taha ja lülitas arvuti sisse. Tegelikult eelistas ta töötada öösiti kodus. Just siis kirjutas ta oma kõige paremad retsensioonid, tänu millele oli ta teinud suurepärast karjääri, muutudes tundmatust ja mitte kedagi huvitavast äsja kolledži lõpetanust restoranikriitika täheks.

      Tundes tuttavaid kannatamatusetorkeid sõrmeotstes, avas Alicia lõpetamata artikli ning asus tööle. Viimane hävitav fraas oli juba valmis ekraanile ilmuma, kui Alicia kõrva äärest kostis:

      “Lis, ülemus kutsub sind!”

      Alicia võpatas ja ohkas rahulolematult – fraas peitis end jälle kusagile ajukäärude vahele ning ta ei teadnud, kas tal õnnestub see sealt uuesti üles leida.

      “Just sellepärast mulle meeldibki kodus töötada,” pomises ta, taipamata, miks peatoimetajal teda vaja on.

      Viimasel ajal oleks ta nagu kõik tööd õigeaegselt esitanud. Juba mitu kuud ei olnud ta materjalidega hilinenud, andes need vahel ära isegi enneaegselt. Fotograafiga, selle käpardist idioodiga, kes oskas oma fotodel kõik kulinaarsed šedöövrid täiesti eemaletõukavaks muuta, oli ta osanud sisse seada head suhted.

      Alicia lahendas probleemi lihtsalt – ta nõudis fotograafilt üleminekut välkvõtetele ning vaatas nüüd kõik kohapeal ise üle.

      “Kui kutsub, siis tuleb minna,” resümeeris Alicia ohates.

      Vahetades paljude kaastöötajatega tervitussõnu ja küllaltki siivutuid nalju, liikus ta kiiresti edasi. Lõpuks sai ta käigu pealt lahendatud koguni ühe loomingulise vaidluse, mis oleks äärepealt kakluseks üle läinud. Kaks ummikut kitsastes koridorides ja mõned kolleegid, kellega oli vaja “kunagi kohtuda ja lobiseda”, ning Alicia jõudiski peatoimetaja ukse taha.

      “Tere hommikust, mister Stepelthorn!” tervitas ta peatoimetajat ja mõõtis tugitooli kaugust, et sinna hooga langeda, nii nagu ta seda alati tegi. Peatoimetaja kabinetis olid mõnusalt pehmed tugitoolid.

      “Ma olin just artiklit lõpetamas, kui sa mind…”

      Alicia takerdus ning jäi tõtt vaatama mehega, kes samuti peatoimetaja kabinetis oli. Niimoodi ta seisma jäigi.

      Pikk tume brünett, kelle juuksed olid kuklasse kinnitatud, tõusis, naeratas Aliciale ja sügas närviliselt oma nimetissõrme, kus veel pool aastat tagasi oli hiilanud peenike kuldne rõngas.

      “Eric?” hüüatas Alicia nagu ei usuks ta oma silmi.

      Mees naeratas oma täpselt välja joonistatud huulte nurkadega. Kui tuttav oli Aliciale see naeratus! Ta noogutas tervituse märgiks.

      “Mida see tähendab?” küsis Alicia kurjalt, surudes alla soovi oma sõrme puudutada, et veenduda – sõrmust ei ole seal enam juba kuus kuud.

      “Usun, et kedagi ei ole vaja kellelegi esitleda,” ütles peatoimetaja ja kohendas särgikaelust, nagu oleks see talle väikeseks jäänud. “Lis, Eric töötab nüüd meie ajakirjas. Oled ju ammu head fotograafi nõudnud. Nüüd hakkate koos töötama.”

      “Mister Stepelthorn, kas võib paar sõna?” Alicia naeratas piinatult Ericule.

      Mees kehitas vaid õlgu, nagu ütleks kogu oma olemusega “ma nägin seda ette” ja väljus koridori.

      “Mida see tähendab?” küsis Alicia peatoimetajalt tigeda sosinaga.

      “Korralikku fotograafi nõudes oled sa mulle juba hallid juuksed tekitanud. Eric on parim, mida sa veel tahad?”

      “Aga, mister Stepelthorn, Eric on minu, kriipsutan alla, minu endine mees! Ma keeldusin temaga töötamast siis, kui me abielus olime. Kas te tõepoolest arvate, et hakkan temaga töötama nüüd, kus ma pool aastat lahutatud olen olnud?”

      “Aga, Lis, sina oled parim kriitik, tema parim fotograaf – kõigevägevam ise pani teid koos tööle.”

      “Tähendab, teie olete nüüd meie Issand Jumal?” tundis Alicia huvi.

      “Lõpeta jumala teotamine,” palus Stepelthorn kiiva kiskuva näoga.

      Ta teadis, et jutuajamine tuleb raske, aga et nii raske, seda ei osanud ta ette näha.

      “Ma ei hakka temaga koos töötama,” teatas Alicia kategooriliselt, vaevumata häält tasandama.

      Las Eric kuuleb pealegi! Kas ta tõepoolest arvab, et Alicia viskub tema embusesse? Millele ta New Yorki tagasi pöördudes üldse lootis? Oleks võinud jääda Gröönimaale oma pingviine fotografeerima. Ta ju tahtis seda nii väga.

      “Sa hakkad koos Ericuga tööle,” läks Stepelthorn samuti üle kõrgetele toonidele. “Ja ära pane mind sinus kui professionaalis kahtlema. Kui sa töö pärast ei suuda oma isiklikke emotsioone taltsutada, ei ole sul õigust end ajakirjanikuks nimetada! Arvasin, et oled tunduvalt professionaalsem, Alicia!”

      Kuulnud, et “pea” nimetab teda täisnimega, mõistis Alicia edasise vaidluse mõttetust. Lõppude lõpuks on Stepelthornil õigus: kui mingid hingepiinad ja üleelamised segavad töötamist, ei saa teda professionaaliks pidada. Seda enam, et lahutus oli kaalutud otsus, läbi mõeldud ja mõlemapoolne.

      “Pool aastat on möödas, Lis, kaua võib üht ja sama nätsu närida? Kas sul endal ei ole veel kõrini? Eriti veel sellepärast, et lahutuse algatasid just sina.”

      Alicia langetas silmad.

      “Muide, pärast lahutust kinnitasite kõigile, et jääte sõpradeks. See ongi suurepärane võimalus kõigile ja igaühele tõestada, et ei sina ega Eric pillu sõnu tuulde.”

      Stepelthorn avas ukse ja palus žesti abil Ericul tagasi tulla. Alicia ohkas lootusetult ja püüdis seista niimoodi, et Eric jääks temast võimalikult kaugele.

      Kuidas ka ei keerutaks, aga Stepelthornil on õigus, mõistis naine, kuigi seda fakti oli väga ebameeldiv tunnistada.

      Skandaali süüdlane tegi püüdlikult näo, et ei mõista siin just toimunut, kuid Alicia nägi meest siiski tugevat rahutust tundmas. Oo, Alicia teadis suurepäraselt, mida tähendab pliiatsi keerutamine pikkade osavate sõrmede vahel!

      “Tähendab nii! Kõik küsimused on lahendatud ja me võime töö juurde asuda,” ütles Stepelthorn mingeid pabereid ringi tõstes. “Lis, kas sul on praegu fotograafi vaja?”

      “Ma