Nukumeister. Amanda Stevens

hõõrus end tema vastu, oma puusi tema omadega kokku. „Sa ju tead, mida ma tahan.”

      „Muidugi, kullake.” Naise käsi libises nende vahele ja ta libistas seda mööda Travise püksilukku. „Aga see läheb sulle maksma.”

      „Kui palju?”

      „Sada viiskümmend.” Naise käsi pigistas teda. „On sul nii palju?”

      Travis pistis käe taskusse raha järele ja ulatas selle talle pimeduses. „Selle raha eest pead sa küll midagi erilist tegema.”

      „Oh, ja teen ka.” Ta pistis kokkumurtud rahatähed endale rinnahoidja vahele. „Ma olen väga eriline. Sa pole kellegi minusugusega varem olnud, kullake.”

      Nad vahetasid kohti, naine lükkas Travise seina vastu, tegi sõrme suus märjaks ja libistas sellega üle mehe huulte. „Kas tahad kiiresti või aeglaselt?”

      „Praegu tahan ma, et sa põlvili oleksid,” lausus mees ja tegi püksiluku lahti.

      „Kannatust, kullake. Kes kannatab, see kaua elab.” Tema sõrmed sulgusid Travise ümber ja mehe hingamine kiirenes, kui ta paisuma hakkas. Hetk hiljem tundis ta kaelal teravat torget ja ta lükkas naise eemale. „Mis kurat see oli?”

      Madeline naeratas pimeduses. „Sulle kulub midagi valu vastu ära.”

      „Valu?” Mehe hääl kerkis vihast ja ta tõstis käe kaela juurde. „Mida sa mulle tegid, neetud lita?” Ülakorruse korterist paistis valgus põiktänavale ja ta nägi naise silmi endale otsa vahtimas. Ta polnud varem märganud, kui sinised need olid. Ja siis sähvatas talle, kus ta oli seda nägu varem näinud.

      Hirm ja vastikustunne kerkis mehele kurku hetk enne seda, kui ta lihastes jõud rauges. Ta püüdis jalul püsida ja naise kõrist haarata, aga ei suutnud oma jäsemeid kontrollida. Ta langes põlvili, pilk naise omale kinnitunud. Tema suu langes lahti, aga ühtegi heli sealt ei kostnud.

      „Sa võtsid midagi, mis kuulus mulle, ja nüüd pean ma selle tagasi saamiseks väga halbu asju tegema.”

      Naine pani jala Travise rinnale ja lükkas ta selili. Mees langes halvatuna kõnniteele, pilk kinnitunud nendele sinistele silmadele.

      Naine võttis kotist skalpelli ning põlvitas tema kõrvale. „See saab kahjuks olema pisut toores ja räpakas, aga ma ei saa lubada, et politsei sind või nukku minuga seostab.”

      Uus õuduslaine tabas Travist. Ta tahtis püsti tõusta ja põgeneda. Ta tahtis appi karjuda. Ta tahtis oma elu eest võidelda.

      Aga ta suutis vaid seal abituna lamada, kui naine tera langetas ja hakkas tal sõrmi otsast lõikama.

      ÜKS

      Videvik langes alati ärevalt Big Easyle, eriti kui vihma sadas. See oli siis, kui tondid välja tulid. Märjalt kõnniteelt tõusis auru. Peidetud sisehoovist kostis häältepominat. Varjudes liikus midagi tumedat ja saladuslikku ning äkitselt meenutati sulle minevikku, mis ei jäänud peidetuks.

      New Orleans oligi selline. Linn täis mälestusi, nagu Dave Creasy alati ütles. Linn täis saladusi, sosinaid ja sellist kahetsust, mis võis inimest seestpoolt närida. Ta imbus mehe verre nagu vale naine, hävitas tema hinge ning tekitas temas tunde, nagu oleks ta ühtaegu elus ja surnud. Ja kuumal vihmasel õhtul – kui tondid välja tulid – võis see olla kõige üksildasem koht maamunal.

      Tere tulemast tagasi, sosistas hääleke Dave’i peas, kui ta kinniste silmadega pea tõstis ja kuulas vihmasabinat valgetes oleandrites, mis rippusid St. Petersi tänava äärsel murenenud telliskivimüüril.

      Veider, kuidas linn suutis teda ikka veel võrgutada. Ta oli New Orleansis sündinud ja kasvanud ning nagu kõigil tuttavatel, oli ka temal olnud aeg, mil ta ei suutnud sealt pääsemist ära oodata. Nüüd näis, et ta ei suuda sealt eemal olla. Tondid ei lubanud.

      Üks auto aeglustas tema ees tänaval käiku ja laps vaatas teda vihmatriibulisest aknast. Ta nägi välja nagu väike Ruby ning Dave silmitses teda, kuni auto oli vaatekaugusest väljas, valu rinnas nüüd sama tuttav kui südame tukslemine. Seejärel kõndis ta edasi.

      Järgmise nurga taga kallas neoonpoolkuu kasvavas pimeduses valgust. Mees tahtis mõelda sellest kui majakast, kuid teadis paremini. Crescent City baari ei saanud kuidagi pelgupaigaks pidada. Vähemalt tema mitte.

      Ruumi sisenedes libises temast üle imetilluke judin. Tere tulemast tagasi, sosistas see õrritav hääleke taas.

      Baar oli peaaegu tühi. Käputäis zombie’sid meenutavaid püsikundesid istus jookide kohale kummardunult, ainuke märk nende kokkukuuluvusest laudade juurest kerkiva sigaretisutsu segunemine. Laeventilaatorite puidust labad tiirlesid peade kohal, liigutades vaevu sooja õhku, mis lehkas higi, alkoholi ja meeleheite järele.

      Tere tulemast tagasi, tere tulemast tagasi, tere tulemast tagasi.

      Dave võttis istet baari lõpus, kust ta sai ust silmas pidada. Ta polnud võmmina töötanud peaaegu seitse aastat, aga vanad harjumused olid visad kaduma.

      Teisest otsast vaatas kogukas baarmen teda varjamatu umbusuga. Ta oli pikk ja sitke, loomanahka meenutava nahaga. Jubal Roach oli vist küll vähemalt kuuskümmend, aga üleskääritud särgivarrukate all punnitasid lihaselised käsivarred ning tema põrnitsev ilme peegeldas vaikselt mõrtsukalikku meelelaadi, nagu Dave liigagi hästi teadis.

      Dave’i endine paarimees oli teda kord Jubali temperamendi eest hoiatanud. Nad olid ühel õhtul pärast vahikorda õlut jooma tulnud ning morn baarmen oli kohe algusest peale oma suhtumist välja näidanud. Toona polnud Dave selline, kes teise põse ette keeraks.

      „Ära pane tähele,” oli Titus närvilise sosinaga öelnud. „Selle litapojaga sa ei taha kaklema minna. Kui ta sulle juba äsama hakkab, on ta nagu vana riiukukk. Ta ei lase sind iialgi minema. Vähemalt elusast peast mitte.”

      See oli hea nõuanne. Kahju et Dave’il polnud oidu seda kuulata.

      Nad mängisid Jubaliga veel mõni hetk põrnitsemismängu ning seejärel tuli vanem mees karmistunud näoga tema juurde.

      „Jubal.” Dave tervitas teda ettevaatlikult, teades, et baarmen hoiab leti all kumminuia ja nukikaitseid. „Kuidas läheb?”

      „Dave Creasy. Ma pole juba ammu sinu inetut lõusta siin näinud. Mõtlesin juba, et oled surnud.”

      Tegelikult lootis. „Ma ostsin juba mõni aeg tagasi maja St. Mary maakonnas.”

      „Teeb sama välja ju.” Jubal võttis klaasi ja viskipudeli. „Tavapärast?”

      „Ei, ma olen neil päevil kenasti karske.”

      „Mis ajast peale?”

      Kaheksa kuud, neli päeva, üheksa tundi ja tiksus edasi. „Sellest ajast peale, kui mind viimati märatsemise eest kongi pisteti.”

      Jubali kuldhammas välkus baarileti kohal oleva Abita Purple Haze’i sildi valguses.

      Dave puudutas kohta vasaku silma kohal. Tema mälestused sellest ööst olid kadunud, kuid arm mitte. Tal oli kulunud kaks päeva kaineks saamiseks ja veel viis, enne kui ta koperdas metsiku palavikuga lähimasse esmaabipunkti. Põletik oli ta peaaegu kaheks nädalaks voodisse jätnud ning selleks ajaks, kui ta haiglast välja sai, ise seitse kilo kergem, oli sakiline arm tema muredest vähim.

      „Teil vedas, et silma ei kaotanud,” oli noor intern temaga tõrelenud. „Aga praegu muretsen ma rohkem teie maksa pärast. Teil on haigus, mida tuntakse alkoholihepatiidi nime all ja mida saab ravida vaid siis, kui alkoholi manustamine peatatakse. Muidu põhjustab see seisund tõenäoliselt tsirroosi, härra Creasy,” oli mees otsekoheselt öelnud. „Kui te joomist maha ei jäta, on suur võimalus, et oma neljakümnendat sünnipäeva te ei näe.”

      Dave ei muretsenud eriti suremise pärast, aga ta eelistas mitte minna nii, nagu tema vanamees. Seetõttu oli ta joomise maha jätnud… jälle, läks tagasi AAsse ja kolis Morgan Citysse, et töötada poole kohaga oma onu heaks, avades samal ajal taas Creasy detektiivibüroo. Marsilius oli leidnud talle väikese maja soostunud järvesopi